äkki olen ma stereotüüpne mees?

St kui seda pilti uskuda. Ma olen rääkinud sada korda, kuidas ma enda arvates olen põhimõtteliselt ideaalkaalus (no kilo või kaks võiks alati suveks maha võtta, aga no ei ole vaja rasvaimuks aega panna ja jaksan end mööda seina üles vedada küll), aga saan pidevalt igalt poolt soovitusi ja näpunäiteid allavõtmiseks, nagu see eelmise nädala soovitus liiga süsivesikurohked viinamarjad õunaga asendada.

Noh, käisin täna poes jäätist ostmas, sest “Troonide mäng”. Jaa, seda ei saa ju ilma jäätiseta vaadata. Peale minu oli Hernekas ainult väga õbluke müüjanna ja üks väike laps oma emaga oli parajasti lahkumas.

Laps uksel emale:”Ema, kuidas ta nii suureks on saanud?”

Ema:”Ma ei tea, kullake, ju ta kasvas.”

Ma ei tea, kellest nad rääkisid, aga nad EI rääkinud minust.

Meil on ju sõnavabadus!

Juba mitmendat päeva käib internetis andmine, sest tuntud seksiguru Tõnn Sarv, kes elab Tais ainult selle pärast, et talle meeldib sealne kaunis loodus ja soe päike, on välja andnud e-raamatu seksi armastamisest. Kui keegi ei tea, kes on Tõnn Sarv, siis ta on varemgi kirjutanud igasugu kaheldava väärtusega asju, näiteks seda, et Tais ei ole naised sellised nagu siin, seal võivad nad armastada ka koledat vanameest, kui sel on hea süda, sest neil on väärtused paigas (ja arvatakse, et naised on naiivsed). Ma alati tahaks küsida sellist juttu lugedes, et millal neil meestel väärtused paika lähevad ja nad ise neid omavanuseid hea südamega tailannasid vaatama hakkavad. Seda päeva jäämegi ilmselt ootama – aga nii teoreetiliselt, kui inimestel pole toiduraha, siis kõndiv rahakott loomulikult tundub seksikas, eriti kui ta ei peksa. Nimeta seda siis “paigas väärtusteks”, ma nimetaksin meeleheiteks. Inimene ise võib isegi õnnelik olla, sest tal läheb paremini kui teistel, see ei tähenda, et ta poleks oma olude ohver. Mäletate, kuidas 90ndatel eestlannad Soome abiellusid? Kõigil oli väga hea meel siit minema saada ja kõik läksid ju väidetavalt suure armastuse pärast, aga nüüd, kui elatustasemed enam nii erinevad ei ole, kõlbab ka siin olla (või koos Eesti mehega sinna minna).

Aga selle raamatu juurde. Lisaks muudele asjadele, mille tõe pähe levitamise eest tuleks kinni panna (näiteks tervistohustav väide, et ka prostituudiga seksides pole kondoomi vaja, kui end korralikult pärast seksi pesta, seda kinnitavat omast kogemusest mees, kes seksib nädalas nelja-viie erineva naisega – pealegi takistab kondoom tõelist vaimset ühekssaamist, mida see eelmainit mees ilmselt iga prostituudiga tunneb), kirjutab ta muuhulgas oma suhtumisest pedofiiliasse. Õigemini “pedofiiliasse”, ta vist ei kasutagi seda väljendit ilma jutumärkideta – lühikokkuvõtteks võib öelda, et kui mõni 13aastane on lihtsalt rohkem arenenud kui mõni 20aastane, siis ei saa parata, et täiskasvanud mehel tekib temaga hingeline side (nagu juba kondoomipeatükis selgus, on see hingeline side huvitaval kombel tihti seksiga seotud). Ja tegelikult on ainult hea, kui keegi noorele inimesele kogemusi jagab. Ja et vanemad ju karistavad ja õpetavad oma lapsi, miks nad ei võiks siis ka seksi osas juhiseid jagada. See peatükk on  põhimõtteliselt toimetatud versioon tema kunagisest blogipostitusest, kus ta ütles näiteks:

Tahan ytelda vaid seda, et „pedofiilia” võib paljudel juhtudel olla hoopis kasulik, nii kasvatuslikult kui arengulooliselt.

Veidi kahju isegi, et ise oma õrnemas eas sellist sõpra ei kohanud. Ehkki, minust vanemad sõbrad, õpetajad ja kasvatajad, nuh, muidugi juba minu 20-ndates eluaastates, aitasid mind siiski ja väga suuresti.

Ehk siis tegu on räige pedofiilia mahendamise ja põhjendamisega. Parim tsitaat samast blogist:

Muidugi, olen näinud ka tõesti selliseid pilte ja videosid, kus lapsi või alaealisi reaalselt tõesti vägistatakse ja nii edasi. See on nagu teine asi. Ja siuxt asja keelaksin kuidagi vist isegi.

Näete – kuidagi vist isegi keelaks ära videod reaalsest vägistamisest, vähemalt siis, kui ohvrid on lapsed või alaealised. Vist. Isegi.

Raamatu pealkirjaks on “Kuidas seksist rõõmu tunda” ja see äratas esmalt Virginia Woolfi grupi feministide tähelepanu sellega, et raamatukaanele oli pandud lapse pilt, kes tundub pisikesel raamatukaanel esmapilgul alasti olevat ja on veidras salatsemisele viitavas poosis. Arvestades seda, millised pärlid seal kaante vahel peituvad, pole ime, et inimesed leili läksid. Ma leian ka, et sellistele asjadele tulebki tähelepanu juhtida – ma ei arva, et mingi pervo mõtisklused tuleks ilmtingimata ära keelata, las ta siis targutab (kuigi mõistan täiesti kirjastusi, kes seda müüa ei soovi, mina ei sooviks), aga kuna tegu on sõna otseses mõttes pedofiilia ratsionaliseerimisega, tuleks sellest rääkida, sest see on oluline teema. Parafraseerides kellegi hiljutist lauset Kaur Kenderi kohta – ma kaitsen õigust ka selliseid raamatuid avaldada, aga arvan siiski, et selliseid raamatuid ei peaks kirjutama. Seda enam, et autor ütleb, et on lollus uskuda, et mingid kogemused võiksid elu ära rikkuda, see olevat inimese enda otsus, kas ta laseb millelgi oma elu rikkuda või mitte (säilenõtkus on selle asja nimi, Sarv, guugelda, seda pole kõigile võrdselt antud).

Mina arvasin oma lolli peaga, et sellest tuleb meediaskandaal, sest kogu see lugu on lihtsalt nii rõve. Noh, mõnes mõttes oli mul õigus – skandaal tekkis sellest, et vastasleer leiab, et feministid jälle hüsteeritsevad tühja asja pärast. Nii näiteks on aktiivselt võtnud sõna sõnavabaduse eest võitleja ja poliitik Jevgeni Krištafovitš, kes võrdleb raamatut Kaur Kenderi omaga (ei päde, mulle ei meeldi Kender, aga tema teos on ilukirjandus, mitte seksiõpik) ja “Lolitaga” (olge nüüd, Nabokovi raamatust tuleb selgelt välja, et see laps on ohver ja vaimuhaige mees lihtsalt näeb teda võrgutajana) ning leidis, et igal inimesel on õigus end väljendada. Küll ei ole aga femmaritel õigust raamatut kritiseerida ja Sarve pedofiiliks nimetada, sest see on räige süüdistus ja see ometi enam sõnavabaduse alla ei mahu. Oma seinale ei lubanud Krištafovitš raamatu kuvatõmmiseid üles panna, viidates autoriõigustele – ja kui juhiti tähelepanu sellele, et härra Sarv on kaanepildi ometi internetist varastanud, polnud autoriõigused järsku enam olulised. See ei huvitanud enam kedagi. Esikaant nimetati lihtsalt “ebaõnnestunud pildivalikuks” (mis on teoreetiliselt muidugi tõsi, ka pussitamist võiks nimetada “ebaõnnestunud noakasutuseks”), kuigi juba paar kuud tagasi küsiti Sarve Facebooki lehelt, et miks ometi selline pilt, ja siis leidis autor, et kui keegi pildist midagi välja loeb, näitab see ainult tema enda mõttemaailma.

Raamatu sisu ei huvitanud muidugi kedagi, kogu arutelu keskenduski kaanepildile. Kui alguses arvati, et see pärineb pornosaidilt, siis selgus, et tegelikult on see pärit kodulehelt, kus neiu on kenasti riides, ja kõik on ometi korrektne (Jevgenikene, kuidas siis nüüd nii, et korrektne? mis autoriõiguste olulisusest sai?). Noh, vaatamine on omal riisikol, kui te olete nõrganärviline, siis ärge vajutage, aga tegu on selle kodulehega – pildid räigelt seksualiseeritud alaealisest, seelikualused, bikiinides püherdamine jms. Armas tervituslause “Nastia Mouse welcomes you and your mouse!” – kas pole nunnu ja vallatu sõnademäng? (Tõlkes siis, et hiir Nastja tervitab nii sind kui sinu hiirt.) Kui mul oleks tütar ja ma avastaksin, et mu mees sellisel saidil aega veedab, ei julgeks ma neid iial enam kahekesi koju jätta. Ja ma ei tea, kas Jevgenil on kehvasti inglise keelega või loogikaga, igatahes käis ta igal pool kinnitamas, et kõik on ju hästi, sest tüdruk on täisealine – mis sellest, et kodulehel on mustvalgelt kirjas, et kuna tüdruk on alaealine, on ta kõigil piltidel riietatud. See, kui vana ta täna on või ei ole, ei ole ju oluline, kui valitud on pilt, kus ta ilmselgelt näeb välja nagu 13 (nüüd näeb ta välja selline, nii et ikka märgatavalt vanem kui neil piltidel) ja kui leheküljel väidetakse, et ta on piltidel alaealine (st müüakse teadlikult võrgutavates poosides alaealisi).

Mulle väga meeldib see, et alles mõne aja eest kisasid kõik, et homode ja eriti kooseluseaduse toetamise järgmine loogiline samm on pedofiilia seadustamine – ja nüüd arutavad tõelised Eesti mehed siiralt isekeskis, et no siin pole ju midagi hullu, mees lihtsalt teoretiseerib ja üksteist need 13aastased ju nagunii katsuvad ja … Keegi küsis, et mis pedofiilia ja homoseksuaalsuse vahe üldse on (mis on muidugi hea näide male gaze’ist ehk sellest, et igasugune arutelu toimub läbi mehe silmade – oluline on ainult peenise torkaja vaatenurk, sellest seisukohast pole muidugi väga vahet, kas sa torkad oma peenise hobusesse, toimuvaga teadlikult nõustuvasse täiskasvanusse või nelja-aastasesse, ainult väike tiheduserinevus).

Aga see on see üks kord elus, kus ma tõesti tahaks kuulda, et #notallmen! – muidu on igas teemas alati vähemalt paar meest rõhutamas, et kõik mehed ei ole vägistajad ja kõik mehed ei ole naisepeksjad (mis on loogiline, ma jätkuvalt usun, et üldiselt ümbritsevad mind siiski head inimesed), aga selles teemas oli järsku täielik vaikus, mitte ükski mees ei öelnud seal kõva häälega välja, et meesinimõiguslane Krištafovitš ei esinda tegelikult keskmist inimest ja et tegelikult normaalsed mehed siiski leiavad ka, et see pilt on tülgastav ja see jutt on tülgastav ja et see veebileht on eriti tülgastav, mis sellest, et see sama neiu veel praegugi “süütu ringivähkremisega” rõõmsalt raha teenib. Loodetavasti ainult selle pärast, et Eesti mees on vaikne ja ei viitsi vaielda.