Mingi haiguseuss

Istusin nädalavahetusel kodus, soojas toas, ja tegelesin ühe tõlkega, aga ikka suutsin endale kuidagi liiga teha. Pühapäeval oli köha ja nohu, mis läks järgmiseks päevaks üle, aga eile oli oi-oi kui kehv olla. Kogu aeg külm, pea käis ringi, nii et tööl eriti trepist käia ei tahtnud jne. Päeva lõpuks oli liiga palav ja ebameeldiv. Mõtlesin, et lähen koju ja teen natuke joogat, selle peale hakkab alati parem – ja oleksin juba päikesetervituse ajal konkreetselt külili kukkunud, nii et otsustasin kähku, et parem siiski mitte. Kuna meil on üks teine töötaja ka parajasti haiguslehel, öeldi põhimõtteliselt, et väemalt kolmapäevani pean välja vedama, homsest võin paariks päevaks koju jääda. Jee.

Reet ütleb alati, et ta ei saa aru, kuidas ma ei saa aru, kas ma olen haige või üleväsinud – mul algavad mõlemad alati pearingluse ja külmatundega, ei saa tõesti. Kui tõesti magada ka ei saa (praegu olen kaks ööd ringi vähernud lihtsalt), lisandub varsti sügavamõttelisus ja paranoia. Nii istub mul üks postitusemustand, sest mul on tunne, et tervena ma tegelikult ei tahaks avaldada postitust sellest, et see on kohutav, et me oleme kõigest oma bioloogia ohvrid, aga samas sellest kogu aeg nii teadlikud. Seda enam, et kui ma ringi vaatan, siis osa on sellest bioloogiast ikka üle ja teine suur osa ei saa aru, et loodus neid siia-sinna loobib. Mina olen siia joone peale jäänud kuidagi. Paranoiast olen ma varem vist seoses öiste vahetustega rääkinud, kus vahepeal ei julge hommikul enam mingeid asju teha – täna pidin vareseparvest mööduma ja märkasin esimest korda elus, et neil on nii hirmsad suured nokad. Veetsin liiga pikalt mõeldes, et ega neil eriti kaua ei läheks vist, et soovi korral mu prilliklaasid puruks lüüa ja silmade kallale pääseda. Nii et nüüd võib küll öelda, et ilmselgelt peaks natuke puhkama, pole päris see seis, millega tööd teha.

Ahjaa, vahelepõikena üks keelemärkus – nägin siin pikalt vaeva, et aru saada, mis rolli prantsuskeelne väljend au titre de täpselt kannab. Minu lauses näiteks ei tähendanud see tegelikult mitte midagi, lause ei oleks üldse muutunud, kui selle asemel oleks lihtsalt pour olnud, aga prantslased armastavad suuri sõnu ja pikki lauseid. Leidsin selle kohta isegi foorumiteema, kus põhimõtteliselt öeldi, et nojah, administratiivkeel, harjuge ära. Seda, kas see siis vahepeal midagi tähendab ka, ma ei saanudki teada. Elu on ikka seiklus.

P.S. Muidugi oli “Troonide mängu” avaosa hea.

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommentaare veel pole.

Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid