On see tõesti võimalik?

Minu lempar ja Reeda lempar on koos laulu teinud. Selline armas ja romantiline ka (point siis selles, et üks osapool tahaks küll andeks anda, aga ei anna, sest “vaata, kuidas sa mind kannatama panid”):

koolikirjand teemal “Rentsi haiguspäev”

Seda puhkepäeva oli mulle tõesti vaja, ma tunnen ennast nagu teine (hulga parema tervise juures olev) inimene. Energiat on nii palju, et karga või rõõmust üles-alla. Tundsin end õhtupoole nii hästi, et mõtlesin juba, et tahaks trenni, aga isegi mina ei ole päris nii ullike, et terveks saades otsekohe trenni minna. Käisin hoopis linnas jalutamas ja Atuga patseerimas ja tegin natuke joogat. Üldse jõuab igasuguseid asju teha, kui parajasti tööl ei ole. Näiteks koristasin. Isegi vetsu pesin puhtaks, vanaema oleks uhke minu üle. See tõestab taas kord, et naised on loodud koristama ja kodu hoidma – anna neile vaba aega ja küll nad kuskilt lapi leiavad. Kaktust kastsin! Kui mõtlema hakata, siis esimest korda sellest ajast saadik, kui ma ta varastasin päästsin, tookord läks meelest ära. Ühele jakile õmblesin ka puuduva nööbi tagasi ette. Minu perenaiseoskused ja hoolitsuskirg on muljetavaldavad. Pange tähele, niidi sain ka selleks täitsa ise nõela taha.

Muide, kui te mõtlete, miks ma panin teile siia pildi oma peaaegu katki kulunud sokkidest, siis asi pole mitte sokkides, vaid selles asendis – varemgi on nii olnud, et just siis, kui kergelt haige oled, tulevad kõige paremad tulemused. Minu isiklik teooria on, et jooga puhul on nii, et mida vähem mõtled, seda parem, sest seda paremini saad selle õige “jooksu” peale, kus kõik lihtsalt sujub. Peaaegu neli kuud olen ma vaeva näinud ja lõpuks ometi miski, mida annab juba tinglikult lootoseasendiks nimetada. Ja alumisel pildil kujutatud asendis sain ma lõpuks ometi ka parema käega selja tagant varbad kätte. Tulge veel ütlema, et täiskasvanueas enam painduvust ei arenda, kaks läbimurret ühe päeva jooksul – I’m enlightened as hell!

Lisaks. Hakkasin hiljuti hobi korras ühte programmeerimiskursust võtma – esimest korda viie nädala jooksul hakkasin varakult pihta ja tegin midagi juba nädala esimeses pooles ära. No kes see jõuaks kiita nii tubli inimest nagu mina.

Muuhulgas jätsin Marimelli blogisse kommi, et tehku feminismiblogide kategooria ja ma paneks kohe kirja ennast. Seejärel ütles keegi mulle, et minusugune peaks juba vanuriblogi kategoorais olema. Käisin ekstra vaatamas, seda ka ei ole. Jälle olen ma diskrimineeritud!!! Mari-Leen, ole inimene, olgu olla auhind parimale pensionärblogile.

P.S. Tegin endale hiljuti Instagrammi konto, eelkõige selleks, et jälgida teatud inimesi, keda ma tahan jälgida. Näiteks Jason Momoat, sest … talle meeldib ka ronimine ja see on väga inspireeriv. Jah, just. Selle pärast. No ja miljonit päris ronijat ja mõnda joogainimest. Aga nüüd vaatasin, et hulk inimesi jälgib mind, mis sellest, et ma panen üles pilte kividest ja pelmeenidest ja nüüd siis ka oma päev kantud ja peaaegu katki kulunud sokkidest. Vaevalt, et mu pildid nüüd kõigile neile tõesti väga huvitavad on, sest olgem ausad, ei ole seal suurt kunsti, ainult mingid asjad, mis mulle naljakad tunduvad või huvitavad on. Et kas on mingi netikett, mis ütleb, et oma sõbra instakat pead sina jälgima, ka siis, kui ta paneb üles ainult pilte oma toidust või oma hobist, mis sind absull ei koti? St kas ma peaksin neid kõiki nüüd viisakusest vastu jälgima või muidu riskin sellega, et nad räägivad kõigile, et õu emm džii, kelleks see Rents ennast peab? Ei taha oma ronijaid ja kondiväänajaid kellegi toidu- ja kassipiltide vahelt otsida, neid näen ma ju Facebookis ka. Mingid kavalerikandidaadid ka jälgivad, kui ma neid vastu jälgin nüüd, mõtlevad ju, et hakkame abielluma varsti, teate küll, kuidas tänapäeval asjad käivad. #tõsinemure

Miks Rents joogapilte ei postita

Sest ma ei ole veel nii kaugele arenenud, kui ultraspirituaalne guru. See ei ole nii, et klõps ja valmis, selle nimel tuleb vaeva näha: