Täna oli jälle mingi nõrkus peal, nii et kogu trenn oli selline üsna asjatu seina mööda nühkimine. Aga et iseend motiveerida, olgu kirja pandud kolm head asja tänasest trennist:
- Kaneelirullid. Te ehk ei tea, aga kaneelirullid sisaldavad kõiki eluks vajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Peaaegu. Ja noh, need olid kodutehtud.
- Mul on hetkel ainult üks projekt ja see on lihtsalt lõbutsemine. Kes mu instat jälgib, siis see sama sinine rada, millest ma pildi panin. Igatahes saan ma nüüd hüppega vajaliku nuki ära katsutud, nii et küll ma sinna varsti ka kinni hüppan. Ainult aja küsimus.
- Plahvatuslik jõud oli täiesti nullis, aga tavaline jõud on mul vist alati olemas. Mõtlesin, et teen täna ainult kolm seeriat lõuatõmbeid, sest jõudu nagunii ei ole, aga tegin kõik ettenähtud üheksa kenasti ära. Sa vahi. Ise olin ka üllatunud.
Muuhulgas nägin kodu teel Mülleri maja ees (noorematele selgituseks, et see on silla poolt tulles Kroonuaia tänaval suht kohe enne Herne risti, seal elas vanasti Aleksander Müller) kahte välismaalast, kes uurisid, kus siin see Zavood on. Mina hakkasin tõelise pensionärina muidugi rääkima, et vat vanasti, VANASTI sai siit samast mäest majade vahelt üles ukerdada, kehvemal õhtul, kui juba natuke joodud, võis küll ka alla tagasi veereda, aga kogu aeg oli lõbus. Nad natuke kuulasid viisakalt, siis küsisid, kas see tähendab, et nad peavad ringiga minema. Ütlesin, et jah, järgmisest tänavast üles, siis keerate tagasi ja jalutate, kuni näete räpaseid koledaid purjus inimesi – mille peale üks poistest ütles täiesti siira rõõmuga:”JAA! Just seda kohta me mõtlemegi!” Vähemalt hindavad nad oma seltskonda realistlikult. 😀
Pärdikute päevaraamat 