Ma ei mäleta, kas siin ka igisesin, et mul pole mitte midagi jalga panna ja peangi hakkama ainult kleite kandma, sest peaaegu kõik püksid on jalgrattaga sõitmise tõttu katki kulunud. Igatahes nii oli. Käisin Taskus kõik poed läbi, käisin Kaubamajas kõik poed läbi – ja ei leidnud kahe keskuse peale MITTE ÜHTEGI paari pükse, mis oleks mulle meeldinud. Nii et otsustasin, et mis seal ikka, hakkan siis naiselikuks ja käin kleitidega.
Noh, täna sattusin esmalt Reedaga kaltsukasse (saagiks kolm paari erinevas pikkuses lühkareid, mis mulle täiega meeldisid, ja ühed käivad-kah pikad püksid) ja emaga Sepa turule (saagiks kolm paari täiega ägedaid pikki pükse ja ühed okeid pikad püksid + üks kleit). Ehk siis ilmselgelt, kui sul on ekstravagantsem maitse ja sa eelistad julgeid mustreid ja tugevamaid värve (näiteks sellised rohelised teksad sain!), siis peaksid pigem turu peale minema. Rääkimata sellest, et seal on inimesed sulle müümisest reaalselt huvitatud, küsivad, mida sa otsid ja siis üritavad välja mõelda, kas ja mida selle info põhjal sulle soovitada. Ma olen täiesti impressed.
P.S. Mõtlen siin omaette, kas viitsin homsest instagrammis kuuajases joogavõistluses (iga päev tuleb vastavas asendis pilt postitada ja lõpuks siis võib mingit manti võita) osaleda või mitte. Nii keerulised küsimused on ikka elus.
Pärdikute päevaraamat 
Ostan enamiku riideid Sepa turult. Kõik küsivad, kust sain. 😉
Mul on ühes kaltsukas oma 50-sendi-kast. Ilmselt ei ole olemas minukujulisi inimesi, et need asjad seisma jäävad ja alekasti kolivad, sest ma seal muudkui leian omale riideid. Hiidpe—lisi masajalgasid ei olegi õnneks nii palju, kui karta võiks, 😀