suhtemured on hetkega lahendatud!

Mõtlesite, et minusugune sureb vallalisena? Ei-ei, sõbrakesed, õnneks on Õhtuleht avaldanud Oprah’ flirdinipid – sest mis võiks minu heteroseksuaalsetes ettevõtmistes paremini edu tagada kui nõuanded naiselt, kes ise on väidetavalt lesbi või siis on juba aastakümneid Stedman Grahamiga suhtes olnud. Kummalgi juhul ei kujuta ette, et ta elu otsast otsani flirdiga täidetud oleks. Aga mina täidan kõiki eeskirju küll hispaanlastele omase aeglusega, aga see-eest siiski saksa täpsusega, nii et saan hakkama küll. Nii et läheb lahti:

KAVAL PEEGELDAMISTEHNIKA – kindlasti kasuta “peegeldamistehnikaid” mis panevad ta tundma, et sa tõesti kuulad teda (sa peaksidki seda tegelikult ka tegema!). Kui ta ütleb midagi, peegelda kohe see tagasi, öeldes näiteks:”Nii, et sulle tõesti meeldib uus Enya plaat?”. See muudab su tema jaoks eriti atraktiivseks.

See on õnneks lihtne.

“Ja vabal ajal käin ma jõusaalis.”

“Oo, nii et sulle meeldib jõusaalis käia?”

“Ei, lammas, vihkan ja käin, see on üks masohhismivorme.”

Tegelikult näitab minu elukogemus, et mehed tavaliselt ei vasta nii karmilt, vaid heidavad sulle pilgu (ma arvan miskipärast, et nad kalkuleerivad sel hetkel oma peas, kas sa näed piisavalt pandav välja, et su lollus välja kannatada, nii et lähme lühikese kleidiga), ohkavad, tellivad uue õlle ja vahetavad teemat.

OLE VALMIS EINESTAMA – Sinu eine ja viis kuidas sa seda sööd võib olla vägagi väljakutsuv. Sinu partner seostab head einet hea seksuaalse einega, nii et ära näkitse toitu nagu lind. Teiseks, süües kasuta sensuaalselt oma huuli, silmi, näppe ja suud. See toidab tema alateadvuslikke ihasid.

Ah, ÜKS ASI, mida ma oskan. See poisike on minu kõrval … poisike:

Omalt poolt soovitaks, et see on hea koht, kus ka oma erudeeritust näidata, et oleks selge, et sa pole mingi suvaline malts. Banaani süües võib näiteks tsiteerida välismaiseid autoreid ja käia silma pilgutades välja surematu tsitaadi:”My gag reflex is as absent as my father figure.“

Banaanid on lisaks ka tunduvalt tervislikum alternatiiv tavalistele magustoitudele – mul on hetkel tervisliku toitumise periood, mis tähendab, et ma ei aja valimatult iga päev kooki sisse. Ainult ülepäeviti või nii. Siis, kui tasuta saab. Oot, kuidas tänapäeval on, kas kohtingute eest makstakse feministlikult pooleks või mees maksab? Peaks ikka äkki välja minema ühe jõukarihundiga, kes kutsub muudkui … Kuigi ma kardan, et seal saab magustoiduks ainult valgupulbrist tarretist vms, teate küll, millised need inimesed on. Kuigi iseenesest pole mul üllataval kombel mitte suhkruisu, vaid tahaks hoopis rasva – iga toidu sisse tahaks avokaadot toppida. Mis on taas üks põhjus MITTE selle jõukarihundiga välja minna, ta juba mainis ära, et kui meil kokkukolimiseks peaks minema, pean ma “ümber õppima”, sest no “tema kodus” (kas ma olen liiga feministlik, kui mind häirib see, et kui keegi naljaga räägib meie potentsiaalsest kokkukolimisest, räägib ta oma tulevasest kodust, mitte meie omast?) küll pasta sisse virsikut ei panda ja “halvaks läinud juustu” ei sööda. Aga see oli nüüd väike kõrvalepõige.

HÄÄL ÜTLEB SEDA – uuringud näitavad, et madalamat tooni ja aeglasemat kõnet peetakse flirtivaks ja atraktiivseks. Veendu, et närvid ei muuda sinu häält piiksuvaks!

Mulle meeldib see, et neid nõuandeid saab omavahel suurepäraselt kombineerida. Vaatad kaaslasele sügavalt silma. “Kas ma sain õigesti aru …” (banaan sensuaalselt kurku, järgneb üliaeglane mälumine, sest noh, kohting või mitte, 300 korda võiks ikka mäluda), “… et sulle meeldib …” (banaanietteaste kordub) “… jõusaalis käia?” (Ligineb baaridaam, kes lausub:”Vabandage, preili, aga meil oma banaanidega tegelikult sisse ei lubata.”)

Ma loodan, et väikevend tähistab homme baaris oma sünnipäeva, siis saab seda tema sõprade peal harjutada, pole väga häbi, kui nad mind hirmunud pilgul jõllitavad, sest ma ei pea nendega edaspidi igapäevaselt kohtuma. Eufemism oli see, ma mõtlesin, et “saan neid edaspidi elu lõpuni vältida”, aga ei tahtnud miskipärast nii otse öelda. Aga no eks te saite ise ka aru.

Suured teod ootavad!

Ja mina arvasin, et olen tavaline inimene

Teate küll, mul on selline elu, mille kohta prantslased ütlevad métro-boulot-dodo, aga selle vahega, et metroo osa asendab jalgratas ja enne tudileminekut teen trenni ka, aga muidu on viis päeva nädalas sellised suhteliselt rutiinsed ja üllatustevaesed. Ma isegi ei häbene seda, vastupidi, mulle on teatud rutiin täitsa meeldima hakanud.

Aga nüüd sain teada, et ma olen tegelikult täielik mässaja. Miks ma olen mässaja? Avastasin üllatusega, et kui meile joogas öeldakse, et “selle poosi jaoks ei ole sa veel valmis”, ei tähenda see mitte ainult seda, et sa pole selle jaoks piisavalt tugev/painduv, vaid teatud inimeste meelest olevat joogas REEGEL. Ashtangas on tegelikult palju reegleid, muuhulgas näiteks see, et iga päev peaks mingi kannukesega ninasõõrmeid loputama ja mida kõike veel, sest see tagab õige hingamise ja õige hingamine võimaldab õnneliku elu, aga lisaks on ka REEGEL. Reegel näeb ette, et kui on ette nähtud teatud harjutuste järjestus ja sa jõuad millenigi, millega sa hakkama ei saa, jääbki see sinu viimaseks poosiks (st pärast seda siirdud iga kord otse lõpuasendite juurde) ja sellele järgnevaid poose saadki proovida alles siis, kui sellest kasvõi mingi lihtsustatud versiooni ära teed. Väidetavalt on selle taga oma loogika, sest poosid minevat järk-järgult raskemaks ja seega valmistab iga poos sind järgmiseks ette. Ma ei tea, ehk on kuskil tõesti mingi tabula rasa, kes tuleb tundi täpselt ühtviisi paindumatu ja nõrgana, aga mul on raske seda uskuda, sest üldiselt on kõik inimesed enne seda elu jooksul juba teinud mingit trenni, mis arendab tavalist painduvust (st üldiselt mitte puusade oma) ja annab mingeid lihaseid. Nii et mina olen nüüd siis mässaja, sest ma olen täieliku südamerahuga ja selle peale hetkekski mõtlemata lihtsalt jätnud vahele need asendid, millel ma praegu isegi algasendit võtta ei suudaks (ehk siis need asendid, mis eeldavad kas lootoseasendit või jala kaela taha panekut), ja kõik järgnevad endale siiski kodus interneti vahendusel selgeks teinud. Sest minu loogika ütleb, et kui nende järgnevate hulka kuulub näiteks puusade venitamisele suunatud asend, siis selle abil jõuan ma lähemale tolle vahelejäetud asendile, n’est-ce pas? No ja nüüd sain siis teada, et ma olen ANARHIST. Mis mul muud üle jääb, eks ma siis olen.

Kui kedagi huvitab, siis mina olen hetkel jännis pildil oleva asendiga, milleks on bhujapidasana. Suudan võtta selle algasendi, aga mul ei ole veel selliseid kerelihaseid, et end niimoodi kallutada ja paigas hoida, et lõug kergelt maad puudutaks, aga sellele ei toetuks. Lõppeb see nii, et ajad samas asendis jalad laiali, seejärel paned põlved kaenla alla, jääd varesepoosi ja siis SEALT liigud kätekõverduseasendisse (ütleme ikka chaturanga, muidu mõeldakse, et me pole veel valgustatud). Ütleme tagasihoidlikult nii, et mina ei ole veel päris nii kaugel. Ilmselt ei saa veel niipea nii kaugel olema, et see korralikult ära teha. Sellele järgneb aga hulk asju, kus on vaja ainult painduvust ja veidi kerelihaseid, nagu näiteks:

No ei ole ju tegu võrreldavate asjadega? Kusjuures guugeldades ei leidnud ma kuskilt seda, et ei tohiks järgnevaid asendeid varem teha, ainult soovitusi, et tehke asju õiges järjekorras, sest esimesed soojendavad lihased järgnevate jaoks üles jne. Nii et ma ei saa üldse aru, kust see seisukoht üldse tulnud on, ja kas see on mingi ühe imeliku ajutegevuse vili või ongi laiemalt jagatud seisukohaga. Nii et need, kes on kauem ashtangaga tegelenud, võivad lahkelt kommenteerida, kas nad on üldse iial midagi selle kohta kuulnud. Ma niipea ilmselt Ülle juurde ei jõua (kuigi tahaks talle selle ette näidata igaks juhuks, et oleks kindel, et ma ühel päeval kodus kogemata kaela ei murra), et temalt endalt küsida, aga loogiline tunduks eeldada, et alguses ei õpetata lihtsalt kõiki korraga, sest õpilased ei suuda neid korraga meelde jätta.

Ronimises ei pidanud vastu ja tellisin endale uued trennisussid, sest TRIOPitega nägid jalad välja juba nagu nendel Hiina kängitsetud jalgadega daamidel – kuigi ma ei saa ütlemata jätta, et ronida oli hea, jalavahetust jms teha oli ikka tunduvalt parem kui tavalistega. Nii et väikese huumoriga võib öelda, et mul on ka nüüd trennisussid ja sooritussussid. 😀 Ma olen lihtsalt päris mitu trenni eelkõige jala- ja kehatunnetuse harjutusi teinud – kehatunnetust arendavad harjutused on ka sellised, et neid tehes ronid sa aeglasemalt ja lähed sügavamale jala peale ja väänad oma puusa rohkem välja, nii et mul on jalalihased juba täiega valusad. Ma isegi ei mäleta, millal mul viimati ronimisest jalad valusad olid (üldiselt on ikka sõrmed või käed või kerelihased vms), nii et ilmselgelt läheb praegune trenn õigesse kohta, kui korralikult ronimine nii väsitav on. Nii et mu järgmise seitsme nädala treeningplaani aluseks on jätkuvalt see, et kogu aeg võiks ebamugav olla. Kui tore.

Suhte purunemise tagamaadest

Polegi vist jutuks tulnud, miks mu suhe lörri läks. Noh, lühidalt öeldes olime me väga erinevad inimesed. Või teisiti – mina olen väga vabameelne, aga samas ka väga kindlate põhimõtetega. Ma ei poolda midagi ainult selle pärast, et ühiskonnas on midagi ette nähtud. Tema leidis, et füüsiline truudus on väga oluline. Kui ta lõpuks aru sai, et selles osas muutusi tulemas ei ole, ta isegi teoreetiliselt leppis sellega, aga ikka vingus pidevalt. Rääkimata sellest, et kui ma ronitrippidel olin, helistas ta pidevalt mingite olmemuredega, kasvõi selleks, et küsida, mida mu kojutulekuks süüa teha. Kui ma parajasti sõpradega aega veedan, tahan ma sõpradega aega veeta, mitte mõelda, mida ma õhtusöögiks söön. Okei, ta hoidis sel ajal kodus mu koera ka, aga ta ongi igasuguste loomade kantseldamises lihtsalt osavam. Ja kui ma juhtusin kodus olema, siis ma ikka ka mõnikord patsutasin koera, koertega tegelemine ongi rohkem meeste värk nagunii. Mõtlesin, et kasvatan poisi oma käe järgi välja, mis sellest, et ta tõusikute perest on, aga no too lammas kõrgkultuuri, lammas jääb ikka lambaks.

…

Kas tundub kergelt kohtlane jutt? Ma väga loodan, et tundub, see vähemalt minu eesmärk oli. Tegelikult olen ma selle koha pealt täielik moraaliapostel ja leian, et iga paari oma asi, kui palju teisi inimesi nende voodisse mahub, aga suhtes võiks sellised asjad toimuda ikka vastastikkusel nõusolekul – ja suhte aluseks ei peaks olema ainult seksuaalne ligitõmme ja hea läbisaamine, vaid ka AUSTUS.

Need, kes kodumaiseid uudiseid jälgivad, said vist juba aru, millest jutt käib. Andres Sõber andis koos abikaasaga intervjuu, kus ta rääkis, et vahepeal ei jõudnud paar päeva koju, et oleks võinud Austria modelli saada ja et korra oleks asi peaaegu lahutuseni jõudnud, sest naisele vist ei meeldinud, et sai “teistega ringi sahmitud”. Ja Facebook on täis kommentaare teemal “nii tore mees, rääkis ausalt, kuidas asi oli” ja “tubli naine, ei lasknud perel laguneda”. Mina vaatasin ja mõtlesin, et ei tea, kuidas need samad inimesed siis kommenteeriksid, kui see oleks selles intervjuus hoopis naine olnud, kes oleks rääkinud, et “Andres oli ju kogu aeg laagrites, ikka vahepeal seksisin naabrimehega, Andres tahtis suisa lahutama hakata”. Kas te siis ka ütleksite, et nii tore ja aus naine? Ja et tubli mees, et ei hakanud tühja-tähja pärast lahutama? Või hakkaksite naist litsiks sõimama ja ajaksite mingit silmakirjalikku häma aknast sisse ja välja laskmisest, mis on välja mõeldud, et üks osapool saaks rahulikult teisest teerulliga üle sõita? Räägitakse sellest, kuidas pere on kogu aeg esikohal olnud, sest nende jaoks on piisavalt raha teenitud, aga samas on selge, et ema on olnud üksikema, sel ajal, kui isa on laagreid mööda käinud ja baarides aega veetnud. Pulleritsu ideaalpere, isaks on valge keskealise mehe pilt seinal, aga kõik materiaalne on see-eest kenasti olemas. Oleks need lapsed veel Eestisse jäänud ja samasuguste meestega abiellunud, oleks päris suurepärane.

Eesti probleemiks pole mitte see üks tropp, kes arvab, et ta on kunn, ja naine, kes on otsustanud teda välja kannatada, eks igaühel omad hobid, vaid just need miljon kommenteerijat, kes usuvadki siiralt, et vat see on äge mees – ja et tubli naine ongi selline, kes kõik selle välja kannatab ja innukalt noogutab, et “jah, tõesti on ta mind välja õpetanud”.

P.S. See on muidugi klassika, et mees, kes ise arvab, et oleks vabalt võinud mõne Austria modelli ka saada, kui ainult piirid oleks lahti olnud, näeb välja nagu sünnitama hakkav jõehobu, aga see tagasihoidlik naine, kes noogutab, kui mees ütleb, et “vedas sul, et perekonnaseisuamet kinni oli, kui sa lahutama minna tahtsid,” on hoolitsetud välimusega ja mitukümmend kilo kergem.

Tartu hipsterid kukuvad kadedusest ümber

Käisime täna esimest korda sel kevadel päris kivi peal. Sellest ei ole mul suurt midagi rääkida, sest teised tegid ägedaid asju ja mina hulga vähem ägedaid (aga ägedamaid kui eelmisel suvel, nii et asi seegi, kuigi toda korda pole eriti raske ületada), nii et sellest pole ühtki pilti.

Räägin hoopis sellest, et tagasiteel otsustasime läbi astuda ühest Piibe maantee ääres asuvast ökokohvikust. Kohvik oli nii öko, et väljas oli kuivkäimla sildiga “PELDIK”. Selline tõeline peldik, kus oli auk ja kaks tellist, linnainimesele ikka hirmus kogemus. Toas ütlesime, et tahaks pärast katsumusi käsi pesta, ja selgus, et tegelikult oli neil toas ka tualettruum täitsa olemas. Sama hipster.

Tegelikult. Ütleme teistmoodi. Seal EI olnud midagi, mis polnuks hipsterlik. Isegi kohvitass oli selline:

Ja istusin ma sellise laua ääres, sellisel taustal:

Ja mulle avanes selline vaade (teeselge, et udusus on kunstipärane, igatahes meenus mulle kamina pildiga kohe lätlaste eepos):

Ja kuna meil raha ei olnud, kirjutati mulle hiljem selline arve:

Täitsa tõsiselt, selline arve ongi (teisel pool on kontonr ja nimi) – ja väidetavalt maksvat kõik ikka alati kenasti ära ka. Eks ma olen ka osa neist kõigist, nii et tundub, et neil on õigus.

Toit oli muidu täitsa okei, selline kodune. Mis aga sugugi polnud okei, on eestlaste suhtumine alkoholi ja sõitmisesse. Sel ajal, kui meie seal olime, tuli kamp ATV-dega tegelasi, kõigil vastav varustus seljas (põhimõtteliselt mootorrattuririietus, ei ole võimalik aru saada, et nad masinaga tulid). KÕIK ostsid toidu kõrvale õlut ja kõigile seda lahke naeratusega ka müüdi, kuigi oli selge, et pärast sööki nad ei lahku paralleeluniversumisse, vaid istuvad nende samade ATV-de peale ja sõidavad nendega minema. Mulle ei meeldi see, mul savi, kas nad sõidavad tänaval või soos või metsa all, ja kas nad võtavad ühe õlle või ühe viina – ma lihtsalt ei saa aru, milleks seda vaja on. Miks ei saaks nad rahulikult edasi sõita ilma selle ühe õlleta? Miks mingisugune motosport üldse õllega käsikäes peab käima? Ma ei saa aru, miks inimesed sellised tropid peavad olema.

Aga ma ei hakka sellega hetkel oma tuju rikkuma. Või noh, see juba on, nagu ta on, kui ma sellistele inimestele mõtlen, nii et enam ei mõtle. Elan oma mullis edasi ja teesklen, et neid pole olemas.

reedeti ongi kõik hästi

Kadunud riided tulid välja – Emori küsitleja nimelt käis külas ja järgisin tema kuskile pidama jäänud pilku. Täiesti nähtavas kohas olid hunnikus, nüüd said siis ka mulle nähtavaks. Kenasti raamatute vahele riiulisse ära pakitud. Häbi hajub, aga riided jäävad, nagu öeldakse. Õnneks tuleb juurde ka – eile käisin väikevennaga šoppamas, ta on maailma kõige efektiivsem ostleja. Pooleteise tunniga saime mõlemale hulgim vajalikke asju. Siis tuli Sirgi külla ja sain Marie Underi saapad ka (st selle aja stiilis, mitte tema kangestunud jalgade otsast ära sikutatud). Nüüd ei sobi jälle vähemalt paar kuud vinguda, et midagi pole selga panna.

Homme saab esimest korda välja päris kivi peale. Jee!

Midagi öelda mul ei olnud, tahtsingi ainult algava nädalavahetuse rõõmu jagada. Päeva laulu panen ka selle puhul (Peter Fox, “Alles neu”, mis on üks äärmiselt motiveeriv lugu):

Lähen otse professoriks

Endal on ka juba naljakas.

Laupäeval unustasin oma ratta baari ette. Pärast ÜHTE siidriklaasi, nii et asi ei olnud alkoholis, mis sellest, et ma väikest kasvu olen ja harva joon. Pühapäeval käisin poes ja õhtul avastasin külmikuust avades üllatusega, et mul on seal karp tampoone. Ei tahaks mitte uskuda, et ma mõtlesin, et tore ju, kui on sooja ilmaga hea jahe võtta.

Eile vahetasin kodus juba enne trenni riided ära, sest läksin nagunii rattaga. Tulen mina koju tagasi – ja no lihtsalt ei ole neid enam. Mul on ühetoaline korter, ei ole just väga palju kohti, kuhu neid asju toppida annaks. Aga kadunud nemad on. Hakkasin kohe koristama selle peale, ei leidnud üles.

Ja lõpuks nägin eile õhtul veel vaeva ja pumpasin täis oma joogapalli. Kõik läks väga kenasti kuni selle hetkeni, mil see pall ükskord täis sai ja ma avastasin, et mul pole sulgurit – st seda jubinat, mis sinna palliauku käib, et õhk välja ei tuleks. Jaa, mõistlikud inimesed teeksid sellised asjad enne pumpamist kindlaks, aga mõistlike inimestega on kahjuks kitsas käes. No ja ei tulnud seda asja välja minu korterist, ma isegi ei teadnud, kas see iial oli siin olnud, sest see oli mul esimene kord seda palli päriselt täis pumbata. Mõtlesin, et topiks sinna mingi pliiatsikorgi vms, aga siis suudaksin selle väljaulatuva otsa endale reide istuda vms, mille tagajärjeks oleks verekaotus ja/või -mürgitus ja lõpuks surm (kuigi internetis on juhend, kuidas seda teibiga sulgeda, vajadusel saaks MacGyverit teha küll). Seejärel kaalusin kõiki olemasolevaid võimalusi, nagu välismaalt tellimine, kellegi teise pallist varastamine jne – ja siis hakkasin mõtlema, et see tundub olevat täpselt selline jubin, mille umbes pooled inimesed ära kaotavad, nii et oleks ju loogiline, kui neid meilgi kuskil müüdaks. Kirjutasin juba firmasse ITAK, mis tegeleb muidu invavarustusega, aga ka selliseid palle (ja üldse trenniasju) müüb, ja tuli välja, et kuigi nad vastavaid jubinaid eraldi ei müü, oleks nad valmis mulle ühe mõne praakpalli seest niisama andma. Mul oli selle peale nii hea meel, et nagu näete, teen kohe tasuta reklaami neile ja vannun, et kui peaksin kunagi mähkmeid või käimisraami või kasvõi võimlemislinti vajama, pean neid meeles, kuigi nad asuvad kuskil kaugel-kaugel teises linnaotsas.

Kusjuures abi vaja ei läinudki, jubin ilmus ikka ise välja, aga nad oleksid teoreetiliselt olnud valmis mind aitama. Kui nüüd tuleks keegi ja aitaks need kaduma läinud riided ka üles leida, küll siis oleks hea. 😀

Kaitstud: Ema, anna padruneid

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Laupäevaõhtune säuts

Narkootikumid tuleb igaks juhuks enne väljaminekut juba sisse võtta, muidu äkki hiljem täis peaga ununeb.

näha ja jäädvustada

Mäletate, me tegime mõnda aega tagasi koos ERMi ja Valga muuseumi ja Annika Haasiga fotonäituse Eesti mustlastest? Noh, Annika ei ole sugugi käed rüpes istunud, vaid teeb usinalt muudkui pilte juurde, nii et näitus on juba üsna suureks kasvanud (ja läheb varsti Saksamaalt Prantsusmaale ja siis Tšehhi ja kes teab, millal see ükskord tagasi Eestisse jõuab).

Lisaks on Annikal sellega seoses parajasti uus projekt käsil. Ta jagas üle Eesti mustlaslastele fotoaparaate ja huvitavamad pildid saavad lõpuks raamatusse. Neist mõned on juba praegu internetis näha. Põnev on vaadata, mis nende endi jaoks jäädvustamist väärt on, ja mõnel on täiega hea silm.

Täna käisime Lõuna-Eestis kohalikega vestlemas. Üks Vana-Roosa mustlaspere, kellega me vanasti kontaktis olime, oli vahepeal ära kolinud, nii et saime neid otsides ringi seigelda (jah, kui keegi silmatorkav kuskilt külast ära kolib, on täiesti võimalik nende uus kodu väikese detektiivitööga üles leida). Minu jaoks oli täiesti uskumatu, et päriselt on olemas kohad, kus jätkuvalt on võti kodust ära minnes ukse ette jäetud või uks lihtsalt lahti ja luud seal ees, et kõik teaksid, et pererahvast pole. Ja nii oli, kahe sellise maja juures käisime. Muuhulgas leidsime oma eksirännakutel ka sellise arvutiga piimapuki, tahtsin kohe teistelegi näidata, kui kaugele tehnika on arenenud.

Igatahes üles me nad leidsime ja lastele fotokad jätsime. Täiesti uskumatu pere on see. Nad on põhimõtteliselt Läti mustlased, aga lapsed on kõik Eestis sündinud, nii et nad on juba ca 15 aastat Eestis elanud (nende endi jaoks ei ole väga vahet, kui on vaja linna minna, minnakse ikka Riiga, mitte Tallinnasse, sest see on ju lähemal ja suurem, mingite riigipiiride peale nad väga ei mõtle, mõlemad keeled on ka suus + muidugi vene keel). Ja lapsi on neli, aga kuidagi on läinud nii, et kolm last on nii tagasihoidlikuid, kui üldse olla saab, ja kogu võimalik elevus ja edevus on kõige pisemasse tüdrukutirtsu kokku pandud. Ta jõudis mulle järjest näidata enda joonistatud pilte (“täitsa rumal, see ei ole ükssarvik – SEE SIIN on ükssarvik, TOO on lihtsalt sarvega poni!”), joosta mööda õue kaameraga ringi, et jooksu pealt koerast pilti teha, ja kapi otsast alla hüpata, samal ajal karjudes, et ta õde temast pilti teeks. Okei, ma tunnistan, et need viimased pildid olid tõesti väga ägedad ka. Ema oli temaga täitsa hädas, sest ega see, et ta toast õue ja tagasi tahtis joosta, ei tähendanud ometi, et ta oleks end vahepeal soojemalt riidesse tahtnud panna. Aga täiesti uskumatu, kuidas mõni lapsuke on nii armas, et ta võib käituda nagu pisike metslane, ja ikka mõtled ainult, et no küll on armas laps. Ma jõudsin talle muidugi halbu kombeid õpetada, mulle ei meeldi niisama kaamera ees olla, nii et proovisime võidu keelega nina katsuda jms, kuni viieaastane mulle tõsiselt teatas, et ma pean õppima pildi peal normaalselt naeratama ka. Nagu ta esimene oleks, kes seda mulle ütleb!

Uusi pilte mul neist ei ole, nii et näitan paari aasta tagust – selles mõttes pole midagi muutunud, et täpselt sama moodi üritavad rahulikumad Milanat kantseldada ja kõige häbelikum laps, tüdrukute vanem vend, on teise tuppa põgenenud. Kusjuures tegu pole mitte ainult andeka spordipoisiga, vaid ta valiti koolis ka klassi kõige ilusamaks poisiks, nii et kahju kohe, et ma tema pilti teiega jagada ei saa, aga mis sa ära teed, mõni inimene on lihtsalt tagasihoidlik.

Sealt läksime Võrru, sest mul oli seal omast ajast üks väga äge informant, üks vanem naisterahvas, kes jutustas väga huvitavalt. Kahjuks oli ta juba eelmine kord, kui me kohtusime, väga haige ja nüüdseks oli elu omad korrektuurid teinud. Kurb, see pole esimene võimas ja tore naine, kes kogukonnast viimasel ajal lahkunud on. Teiste kohalikega ei õnnestunud ka jutule saada. Ei teagi, miks, aga juba näituse suhtes olid Võru inimesed väga tõrjuvalt meelestatud, erinevalt näiteks Tallinna, Kohila ja Tartu omadest. Valga on seekord veel külastamata, peaks sinna ka jälle minema. Aga Eesti on huvitavaid inimesi täis, nii äge, et keegi seda kõike ka jäädvustab.

mõnuga teen tagasi

Kolm teemat.

Üks

Ma mäleta seda aega, mil ma kirjutasin oma magistritööd ja sõber muudkui kutsus mind igale poole, mis sellest, et teadis, et mul aega ei ole. Nii et nüüd, kui Indrek enda oma kirjutab, käin rõõmuga ta ukse taga teda igale poole kutsuma. Täna kutsusin koeraga välja minnes teda ka jalutama.

“Ei, ma õpin.”

Olin Kaurile lubanud, et korjan ta tõukeratta üles, nii et käisin sellel järel ja läksin Indreku juurde tagasi.

“Kas sa nüüd tahad välja tulla? Lähme tõukekaga kimama!”

Ja ma nägin ta näost, et tal ON sama raske, kui oli mul omal ajal. PARAS!

Kaks

Ma mõtlen viimasel ajal täitsa tõsiselt, et astuks õige Facebookis Virginia Woolfi feminismigrupist välja ja hakkaks end normaalseks inimeseks nimetama, mitte feministiks, sest seal on lihtsalt nii palju lollpäid koos viimasel ajal, kes absoluutselt iga asja peale ketasse lendavad, et mul on juba häbi nendega ühes pajas olla. Hiljuti oli mingi naiste enesekaitsetrenni teema, kus võttis sõna Jorgen Matsi ja seletas, miks see konkreetne trenn halb on. Mis te arvate, kas inimesed leidsid, et valdkonna asjatundja avaldab arvamust või leidsid nad, et “issand jumal, kuidas mingi MEES julgeb siin möliseda”? Täna tegi üks teine mees täiesti neutraalse teema, kus olid meigiga ja meigita kuulsused, mille point oli, et meiki ei pea kandma, kui ei taha. Mõni lollpea luges sealt ikka välja, et tuleb mingi MEES ja KEELAB neil meikimise ära. Sest mehed tahavad naisi ainult alla suruda!

Ma ei taha olla grupis, millest pooled tunduvad olevat seisukohal, et kui sul on peenis, oled sa värdjas, kellel ei tohiks üldse sõnaõigust olla. See ei ole ju feminism, see kisub tõesti juba kuskile misandria kanti.

Kolm

Teen endale parajasti uut trenniplaani ja näen vaeva, et see mõistlik oleks ja ainult jõuharjutustele ja joogale ei keskenduks. Aga jooga ja eriti tasakaal on oluline, igal sammul. Isegi selle tõukekaga ringi lastes märkasin kohe, et vasaku jalaga hoogu andes ei märkagi midagi, lihtsalt on lõbus sõita. Kui vasak jalg tasakaalu ja suunda peab hoidma, tunned kohe, et krt, tasakaalu pole, raske ja ebamugav on jne. Ma olen nagu elevant, kes on otsustanud ilmtingimata just portselanipoes elada. 😀 Kehatunnetus on hetkel mu kõige suurem probleem ja seda on nii kuradima raske parandada. Nii et valisin endale kokku suisa kuus lühiajalist eesmärki, 2 jõus, 2 ronimises ja 2 joogas. Ja kui ma ütlen “lühiajaline”, siis mõne puhul tahaks juba enne suve tulemusi näha, aga näiteks jõueesmärkidega võib vabalt ka suve lõpuni minna.