Spordipäevik + niisama

Kui eelmisel nädalavahetusel käisime me päris kivi peal, siis seekord käisime ronimisministeeriumis. Tore oli. Esiteks saime Reedaga ainult kahekesi kvaliteetaega veeta ja teiseks sai isegi korralikuma trenni kui väljas, sest valikuid on rohkem, saab normaalselt soojendust teha jne. Lisaks tegime väga palju asju, mis olid minu jaoks rasked, aga sellised lubavalt rasked, mitte “krt, seda ei tee ma iialgi” rasked. Nii et läks asja ette. Huvitaval kombel pole täna isegi miski väga valus, õlavööde on väsinud, aga miski ei tapa. Oli vist ikka kasu sellest, et lõpus jooga otsa tegin.

Sellega seoses, maailma kõige erutavamad joogauudised. Minu kehv lootoseasend on arenenud natukene paremaks lootoseasendiks, nii et nüüd olen ma võimeline (äärmiselt kehvalt, aga siiski) võtma seda asendit (ei, minu esituses see ei näe välja nii hea, nagu sellel pildil, hea, et tagumiku üldse kuidagi maast lahti sain, rääkimata sellest, et minu lihastel ei ole lihaseid):

Üritan juba mitu nädalat ühte sõbrannat ära rääkida, et ta mu joogaharjutusi pildistaks, et ma saaks kunagi tulevikus neid “enne ja pärast” piltide esimese poolena kasutada. Kui ta veel kaua jokutab, on mu sooritus selle jaoks juba liiga ideaalilähedane ju!

(Muide, kui keegi teab pildil oleva mehe telefoninumbrit, siis ärge kadetsege, jagage minuga ka.)

Ja et te ei mõtleks, et kõik sportlased lollid on, siis olgu öeldud, et tänasega on mul lõpuks kõik programmeerimiskursuse asjad tehtud. Päris huvitav oli. Mitte et ma arvaks, et ma nüüd homsest Pythonit igapäevaselt kasutama hakkan, aga üldises plaanis oli ka põnev näha, kuidas programmeerimiskeeled toimivad. Võiks öelda, et üsna loogiline süsteem, aga eeldab seda, et sa tõesti märkad iga pisidetaili ja kui ei märka, oled piisavalt järjekindel, et uurida ja puurida ja veel uurida ja veel puurida ja …

Täna õpime me kannatlikkust

Elu tahab seda mulle kogu aeg õpetada, aga mina ei taha mitte õppida. Võtsin hobi korras TÜ netipõhist programmeerimiskursust. See päriselt meeldib mulle, see on tore, see on huvitav. Aga ma suudan alati endale kohustused selga korjata ilma hetkegi mõtlemata, palju mul neid juba ees on. Nii et nüüd olen ma pea kaks nädalat maas (praegu on lisanädal, ametlikult oleks kursus pühapäeval lõppenud) ja kuna enam eriti aega ei ole, on lisatamp ka veel peal. Ja siis hakkab see muidu nii tore nokitsemine vaikselt närvi ajama. Kui ma tööl panen kuskile koma valesti, siis ei juhtu mitte midagi peale selle, et teised minusugused ehk märkavad ja näitavad näpuga. Kui ma siin panen koma valesti, ei hakka programm üldse tööle. Ja mina karjun pool tundi ekraani peale, enne kui aru saan, et ise olen loll. Ehk ühel hetkel õpetab alandlikkust ka, kui kaua oodata? Ma hinge kinni ei hoiaks.

Midagi tahtsin täiega kirjutada veel, aga mul ei ole mälu, nii et pääsete seekord.

P.S. Uus lõuatõmberekord, jee! Mul on igal esmaspäeval päriselt sooritusärevus, enne esimest lõuatõmbeseeriat hakkavad käed higistama ja hakkan sülge neelama, tunnen, et tegelikult on lihased väsinud jne. Nii et pean enne lõuatõmbeid pead tühjendama ja nende ajal hästi rahulikult mitte millelegi mõtlema. Raske on minu peas.

Palju õnne sünnipäevaks, härra Somelar!

Just täna saab 45aastaseks Urmas Somelar, kes kõigest paari nädala eest avaldas ajakirjanduses arvamust, et vanemad kui 45aastased ei sobi enam isegi koristajaks, sest sellest east alates on inimesed lihtsalt õppimisvõimetud.

Jään huviga ootama, kas ta tuleb nüüd töölt ära või on Riigi Kinnisvara juhtimine koristamisest niivõrd palju lihtsam, et see pole vajalik, küll kuidagi edasi tiksutud saab.

Edu sulle, Urmas, ja mitte liiga suuri väljakutseid!

tagasivaade nädalale

Koolikirjand. Mis ma tegin sel nädalal?

Mm … Magasin. Käisin sõpradega lõunal (minu töökoht on muidu veidi linnast väljas – kui ma peaksin ütlema, mis mulle töö juures ei meeldi, siis põhiline olekski see, et pole võimalik lõuna ajal pooleks tunniks uksest välja astuda, mõne sõbraga tass kohvi võtta ja tööasjad täiesti unustada).

Ee … Pesu pesin ja … Täitsa tõsiselt, mul oli iga päev otsast lõpuni tegemist täis, kuidas nüüd siis meelde ei tule. Lugesin läbi raamatu “Viimane ükssarvik”, vana raamat, aga hea oli. Trennis käisin muidugi, mõnus on trenni teha, kui tööasjadest väsinud ei ole.

Ahjaa, täielik võit. Ma tegin esimest korda ära 90kraadise peapealseisu. Minu jaoks raskem kui tavaline, sest selle jaoks tuleb rohkem kerelihaseid ja reie pealmisi lihaseid kasutada. Neile, kes ei tea, mis see on, pilt (siit):

Käisin arsti juures ja sain tõendi, et hoolimata kõigest võin ma siiski jätkuvalt autot juhtida. Huvitavaid teste tehti, sosistati teisest toa otsast asju jne. 😀

Ja nagu pildilt näha, siis laupäeval pidasin oma sünnipäeva. Avastasin hiljuti, et Tartus on rulluisusaal, selline nagu USA filmidest nähtud, diskokeraga ja puha. Kuna ma olen sada aastat tahtnud neljarealisi rulluiske proovida, siis loomulikult otsustasin ma eakohaselt käituda ja pidu just seal pidada. See vist ei ole täiskasvanute seas väga popp koht, sest mina läksin sinna laupäevaõhtul kell üheksa ja kartsin, et ehk tuleb mingi jama, sest mul oli rohkem kui 15 inimest ja me polnud midagi bronninud, aga tegelikult ei olnud seal mitte kedagi peale meie. Nii et kui te täiskasvanutele suunatud aegadel lähete, pole küll saali mahtumisega probleeme. Alkoholi müüakse ka, kui arvate, et te muidu piisavalt kiiresti kõhuli ei saa.

Statistiliselt võib ürituse kordaläinuks lugeda, ainult üks käeluu läks kogu kamba peale. Aga minu jaoks oli küll selliste rulluiskudega sõitmine HOOPIS teistsugune kui tavaliste uiskudega või üherealiste rullikatega. Mul läks jupp aega, et liikumiselegi pihta saada. Nii et sinna peaks minema mõnikord sobivamas rõivastuses, panema kenasti kaitsmed peale jne. Üks sünnipäevalistest oli nii võlutud, et lubas teisipäeval sinna trenni minna, et päriselt sõitma õppida. Nii et kui tahate midagi esimest korda proovida, siis see on päris äge, aga ütleme nii, et ei maksa erilisi lootusi hellitada, suure tõenäosusega te EI hakka esimene kord midagi sellist tegema:

No ja täna ma puhkasin ja valmistusin algavaks nädalaks. Sõin ja jalutasin koeri, sest mul on siin hetkel kaks mudakoonu ühe asemel. Kõik.

Aga kes kaitseb mehi???

Ma olen lihtne inimene. Varem alustasin ma iga hommikut Postimehe koomiksite lugemisega, nüüd võtan lehe lahti ja vaatan, ega Martin Helme midagi kirjutanud ei ole. Ja erinevalt kõigist teistest meestest ei vea Martin mind kunagi alt.

Üldiselt olen ma temaga muidugi alati nõus, ta ei passi tühja, vaid tal on asjalikud mõtted. Tegude mees – 27aastane lastetu naine on poliitiline katastroof, tuleks sisse viia sundseemendamine. Täna kirjutab ta sellest, et meile pole konventsioone vaja, sest mehed kaitsevad ise naisi (meeste poolt tekitatud) vägivalla eest. Nii kena.

Ka mina leian, et meie riigis toimub arutu laristamine. Ei ole vaja kõike seadusandluse tasandil reguleerida. Mõelge, kui palju raha me kokku hoiame, kui vägistamine, peksmine, röövimine ja tapmine pole kriminaliseeritud, vaid mehed ise kaitsevad teisi inimesi (ja isegi naisi!) nende kuritegude eest. Ja kui peaks ka juhtuma, tuleb linnaosa vabatahtlikest koosnev nõukogu kokku ja otsustatakse, mis alustel vägistamine toimus – kas see oli pahatahtlik või oli ehk Miinal endal seelik liiga lühike ja pahkluu paistis. Ja kas süüdlane peaks nüüd Miinaga abielluma või tuleks teda kuidagi karmimalt karistada (eriti, kui ta teise mehe naist vägistas). Abielusisesest vägistamisest me muidugi ei räägi, sest me räägime siin siiski PÄRIS probleemidest.

Aga mul on tunne, et Helme ei ole päris mõelnud sellele, mida tema jutt kaasa toob. Täna näiteks pidin ma käima maal arsti juures ja kuna ühtki bussi parajasti ei tulnud, hääletasin koju. See vaene mees autos oli ju ohus! Minusugune +27 (keegi ei tunnegi enam piisavalt suuri numbreid, et öelda, mitu talve sellest sünnipäevast möödas on) naine oleks võinud ta ju rasestumise eesmärgil vägistada! Ja kas te kujutate ette, kui palju on nüüd Eestis neid naisi, kes poliitikute õhutusel nüüd põlevi silmi ringi käivad? Eesti meeste õiguste aktivistid võivad teile kinnitada, et meeste avaldusi ei võeta hiljem politseis tõsiselt ka. Elatise maksmisega on neil niigi juba häda. Nii et kui minul oleks sobivas eas poeg, soovitaks ma tal igaks juhuks edaspidi voorusevööga ringi liikuda. Naisi ei saa ju usaldada.

Õu, Martin, võta toru

Martin Helme ütles hiljutises intervjuus, et 27aastane lastetu naine on süüdi Eesti iibeprobleemis. Nagu Eestis kombeks, on süüdi muidugi ainult naised – 27aastaste lastetute meestega muidugi probleemi ei ole.

No vot, mul ei ole hetkel head meest kuskilt võtta, aga suvalist nagu ei taha, aga veel vähem tahan ma vastutada Eesti iibeprobleemi eest. Nii et, Martin, ole meheks, sõna otseses mõttes, ja tule aja asi ise korda. Paar päeva võiksid ette ka teatada, ma käiksin enne juuksuris ära.

Kõiki täiega huvitab

Lubasin iseendale, et teen edaspidi kohe pärast lõuatõmbeid (või kohe pärast sõrmetrenni, sest sõrmede otsas rippumist teen ma pärast lõuatõmbeid) esmalt õlgadele sooja kompressi ja siis venitan neid. Ja vaata vaid, juba on need painduvamaks muutunud. Hakka või arvama, et see, mida sina teed, mõjutab seda, mida sina saad. Kes oleks osanud arvata.

Sünna puhul väike tagasivaade

kuidas me kivi peal käisime (pildipostitus)

Nagu ma juba põgusalt mainisin, käisime pühapäeval vahelduseks päris kivi katsumas. Õigemini kive, jõudsime Mardimiku, Jaani-Tooma ja Tammispea juures käia. Pildid tulevad joone all, nagu ikka. Täiesti suurepärane ilm oli, ülalolevast pildist sai esmalt kähku see:

oh sa isver

Malluka õhutusel vaatasin Eesti euroloo video ära (sest laulu ennast olin ma raadiost kuulnud ja minu meelest täitsa ok lugu). Kurat, peaaegu oleks epilepsiahoo saanud, see oli ikka hirmus. Ja noh, poisi orgasmieelne nägu, mida ta kogu aeg ette manas, oli ka natuke hirmutav. Õudne. Nii et muidugi jagan ka teiega. Aga mina annaksin ikkagi andeks, sest ilmselgelt oli poisil lavakramp, mis on ka üsna loogiline, kui nii vähese kogemusega poisi järsku nii suure rahva ette paned. Tegelikult oli ju tubli ja las ta kasvab veel natuke.

Ilusamatest asjadest. Me käisime tuletõrjujate juures ronimas. Muuhulgas lubasid nad meil end nende posti otsas libistada. Lõbus oli. Jee. Ja kõrgemale sai ronida kui muidu: