Mu sõbrad avastasid vahepeal, et mul on see omaaegne hitt vaatamata jäänud, nii et laupäeva õhtul suruti mind kolmeks tunniks teleri ette ja Kuuba vabastamise kõrvalt vaatasime “Magnoolia” ka ära.
Film oli väga huvitav, koosnes mitmest omavahel õrnalt seotud loost, mis omakorda kõik koosnesid kummalistest kokkusattumustest ja õnnetutest inimestest, aga alguses mõtlesin ma küll, et täitsa lõpp, MIS ASI see on. Kogu selles filmis oli nii palju piinlikke stseene, mida ma ettevaatlikult sõrmede vahelt piilusin. Ütleme nii, et õhuseksi imiteeriv Tom Cruise oli neist veel kõige leebem. Hulk kurbi inimesi, kes üritasid rohkem või vähem tulutult minevikust lahti murda.
Kusjuures ei saa öelda, et vaatajale oleks arusaamatuks jäänud, miks talle seda tsirkust näidatakse, sest loo keskne probleem sõnastati kõva häälega – kui paljut võib veel andestada, enne kui karikas täis saab? Kui palju on liiga palju? Ja seal ei olnud toredaid näiteid, seal olid ainult vastikud ja veel vastikumad asjad – ja ikka oleks tahtnud nende imelike inimestega empatiseerida, sest kui elu sulle tellisega niimoodi näkku annab, ei saagi sealt midagi väga toredat tulla.
Ma olen ilmselgelt lootusetu romantik ka, minu jaoks on see nii kurb, kui üks ilmselgelt elus heitunud mees ütleb, et temas on nii palju armastust, mida kellegagi jagada, ja sa näed tema näost, et ega ta tegelikult ei usu, et see iial juhtuma saab.
Igatahes, kui mõnel veel vaatamata on jäänud see, siis soovitan soojalt. Ei juhtu just väga tihti, et film on tehtud rohkem kui 15 aastat tagasi, siis kui Tom Cruise veel päriselt näitles, aga kõnetab ikka veel täpselt sama teravalt. Kui te mind ei usu, vaadake treilerit. Ja teised on minuga nõus, IMDB-s on selle hindeks jätkuvalt 8,0.
Pärdikute päevaraamat 