tulevaste jõulude vaim

Mul oli täna vaba päev võetud, et koeraga arsti juurde minna (selgus, et pean talle elu lõpuni kaks korda päevas silmatilku panema – ja esmalt pean leidma abilisi, kes aitaksid mul talle järgmised kaks nädalat neid ka päeval panna, kui ma tööl olen). Päike paistis, ilm oli ilus, tuju oli hea. Käisin väikevennaga söömas ja siis oli mul vaja teise linna otsa ühele tellitud asjale järele vändata.

Tee peal sõitsin aga mööda ühest vanatädist, kel võttis juba ülekäigurajani jalutaminegi väga kaua aega, nii et pidasin kinni ja pakkusin, et ületame ehk koos teed. Ma olen varemgi rääkinud, et ilmselgelt on mul easily approachable nägu, nagu ameeriklased ütlevad, sest inimesed hakkavad mulle alati oma muresid kurtma, kuni selleni välja, et kui ma massaaži lähen, hakkab võhivõõras meesmassöör mulle rääkima, kuidas tal lahkuminekust ülesaamine edeneb. Vanainimeste puhul on see isegi üsna ootuspärane, neil ei ole ju palju juhust jutustada, nii et kui juba tuleb keegi lahkelt käe alt kinni võtma, läheb enamasti vestlemiseks. See oli aga täitsa vait, kuni me juba teisele poole teed olime jõudnud, tõmbas siis hinge ja ütles mulle täiesti rahulikult ja resigneerunult:

“Tead … Mõne inimese suurim probleem on see, et ta elab liiga kaua.”

Ma üritasin ehmunult selgitada, et põhiline ju, et tervis korras jne, tädi ju päris kõbus, kuulmine jms oli kõik kenasti korras, ainult liikus natuke aeglaselt. Ta rääkis, et ta on 94, mees suri 11 aasta eest ja sellest ajast saadik ta siis ootab, millal tema kord minna on. Laps ka surnud, lapselapsed Tallinnas, kuhu tema ei taha …

KÜMME AASTAT üksildust. Ma ei suuda seda isegi hoomata. Ma olen väga sotsiaalne inimene, mul on palju sõpru, ma leian hõlpsasti uusi, mul on kokkuhoidev pere, suurepärane koer jne. Aga ma saan aru sellest tundest, et ei taha enam uusi – ma olen üle dekaadi selle koeraga elanud, seoses arsti juurde minekuga alles mõtlesin, et ma ei tahaks uut koera, see ei oleks enam see. Olen üsna kindel, et 83aastane naine ei taha enam uut meest. Keegi ei suudaks võistelda aastakümnete jooksul ehitatud suhtega. Ta ei taha enam uusi sõpru. Tal ei ole seda variantigi, et läheks bridžiklubisse uusi sõbrannasid leidma. Ta ju ei taha. Ja seda, mida ta tahab, enam ei saa, sest ühel hetkel hakkab elu sind ümbritsevaid inimesi ära korjama. Kehvemal juhul jääd sa viimaseks. See on täiesti südantlõhestav.

Tädi soovis mulle viisakalt ilusat päeva ja liikus ühes suunas, mina väntasin edasi teises suunas – ja olin poodi jõudes vist nii õnnetu olemisega, et 50aastane hoolitseva olekuga meesmüüja pakkus mulle otsa vaadates otsekohe, et eks me võime veidi soodukat ka teha. Nii et nüüd hoidsin ma tänu enda eluvõõrsusele ja kellegi teise õnnetule elule kümme eurot kokku, samas kui tema stoiliselt oma risti kannab. Maailm on üks ebaõiglane koht ja universumit ei huvita.

3 kommentaari

  1. Kurat küll.

  2. Vanurite puhul ongi vist depressioon ja resigneerumine kõige hullemad. Ok, peast põrumine ja voodi alla tule tegemine ja Alzheimer on tglt hullemad. Kuid ma vist iga paari kuu tagant meenutan seda 90-aastast väliseestlast, kellega mu tuttav Torontos tutvus ja kes käis iseseisvalt kinos ning tatsas käimisraami abil vanurite vesiaeroobikasse ja muidugi suhtles meelsasti emakeeles. Meenutan kui vanurit, kelletaoline tasuks olla.

    Tglt vist tasub panustada hästi mitmekesistesse tegevustesse oma elus – kõikides eagruppidest inimesed, sport, hobid, lemmikloomad – siis PÄRIS üksi ehk ikka ei jää oma telekaga.

    * See tunne, et uus koer ei saa olla nii hea kui eelmine koer, läheb mööda, kui uus koer on kohal. Sest ta on NII teistsugune, et sa üldse ei kipu neid võrdlema. Sa ometigi ei võrdle oma sõpru või kallimaid üksteisega? No miks koeri peaks?

    • Yksikud ja apaatsed vanainimesed on kunagi olnud, ee, vähe hobisid omanud noored. Eriti naised, kes traditsiooniliselt peret teenindades ei saanudki endale midagi aju virgutavat lubada. Sest vanainimesed ei teki tyhjalt kohalt, nad on selleks saamiseks kulutanud ilma pikemalt mõtlemata väga palju aastaid.
      Jah, kõik koerad ON erinevad. Ja iga koer, kui ta pole just vaimuhaige v traumeeritud (ajutegevuse anomaaliad esinevad absoluutselt kõigil ajusid omavatel elusolendite liikidel) on tore, haarab sind hetkega, võlub ja ytleb sulle ainult talle omast. Ja minevik võtab rahulikumad toonid.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid