Alustame nädalat kohe feministliku noodiga

Üks tore jutt ja üks sugugi mitte tore jutt. Alustame toredast. Mulle väga meeldis see intervjuu Irina Osinovskajaga. Palju räägitakse sellest, et lahutus on ainult farss, et rahasid kantida, nii et tõeväärtust ma ei kaalu, sest ega mina neid ometi ei tunne, aga teoreetilisel tasandil meeldib mulle kogu see intervjuu väga. Ta jääb väärikaks, ütleb viisakalt, et loodab, et ta peatne eks leidiski tõelise armastuse (Eestis on nii nooruslikud mehed, nad leiavad tõelist armastust alati vähemalt paarkümmend aastat nooremas naises, Mihkel Raud on nüüdseks vähemalt kaks korda juba ajakirjanduses rääkinud, kuidas see uus ja noorem nüüd IGATAHES see õige on, nii et ilmselgelt on tõelisuse ja vanuse vahel mingi pöördvõrdeline korrelatsioon), aga ei lase endale näkku panna. Eriti meeldis mulle see lõik:

Mina leian, et on olemas mingi eetika ja väärtused, mille ajendil me otsuseid teeme. Kui on lapsed, siis oled oma otsustega ka neile eeskujuks. Kui mina talun sellist peremudelit, kus puudub vastastikune lugupidamine, siis on oht, et see kandub edasi ja murrab pereväärtusi järgmisteski põlvedes. Mul on pojad ja ma ei soovi, et nad võiksid oma käitumist abikaasana ja isana kujundada lootuses, et küll naine kõik andestab. Pean emana selja sirge hoidma ja sellega toetan ka oma lapsi.

Liiga tihti unustavad inimesed ära, et kui neil on juba lapsed, annavad nad oma käitumisega neile eeskuju. Ja liiga tihti on “pere kooshoidmine” ainult sõnakõlks, mille taha oma suhtesõltuvust peita. Hoolimata sellest, kumb sugupool (või geisuhetes osapool, kui poliitiliselt üdini korrektseks minna) teist osapoolt kahjustavalt käitub, ma ei usu, et inimesed TEGELIKULT tahaksid oma lastele õpetada, et kui üks jõuliselt teist alandab, talle haiget teeb ja teda pidevalt alt veab, peaks teine lihtsalt rohkem naeratama, rohkem andestama ja üldse parem inimene olema. Et see, kellele liiga tehakse, peaks alati järele andma, et ometi pere koos püsiks.

Hetkel näen sarnast lugu ka oma tutvusringkonnast. Mees käib nagu kits kahe heinakuhja vahel, ainult selle vahega, et kitsed üldiselt oma peenist vist neisse kuhjadesse ei torka (ma ei ole loomaarst, ei ole kitsede hingeeluga nii kursis). Ja mõlemad naised ootavad ja loodavad. Mida, sellest ma aru ei saa. Kummalgi pole temaga lapsi ega majalaenu, võtku seda kui tasuta õppetundi ja saatku tropp pikalt. Nii palju, kui ma oma tutvusringkonnast olen selliseid lugusid näinud, on sellised inimesed alati valima jäänudki – seniks, kuni ühel kuhjal üle viskab ja ta kitse minema lööb. Selle peale läheb kits teise kuhja juurde ja ütleb talle, et ta jõudis otsusele, et just TEDA on ta alati armastanud. Heinakuhi rõõmustab ja käitub, nagu oleks mingi kroonjuveeli enda valdusesse saanud/jätnud, ning kitseke saadab veel mitu kuud, vahel isegi aastat, ikka täis peaga teisele kirju/smse, kus ütleb, et tahaks ikka tema juurde ka veel maitsma tulla, sest nii raske on lõplikult otsustada. Kõrvalseisjad vangutavad pead, sest kõigile teistele tundub see kits nagunii suht lahja ja vähese piimaanniga ja mitte sugugi parem ühestki teisest turul olevast kitsest.

Või lühidalt öeldes – paljud inimesed on täpselt nii tropid, kui neil olla lastakse. Aga mida täpselt lisab elule keegi, keda peab kogu aeg lõa otsas hoidma? Põnevust ehk. Aga ma olengi selle koha pealt vähese kannatusega, isegi koera valisin ma sellise, kellel on endal mõistus peas, nii et ma ei pea kogu aeg ta peale karjuma ja teda käsutama.

Igatahes see oli see tore lugu, täitsa tõsiselt. Teine lugu on sellest, et Eestis võib taksojuht purjus kliendi, kes ta autosse magama jääb, rahulikult ära vägistada ja saab tingimisi karistuse. Ka siis, kui teda on varem juba korduvalt karistatud. Seda hoolimata sellest, et seaduses on kirjas nii:

§ 141. Vägistamine

 (1) Inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.

Miks te küsite? Aga selle pärast, kallid sõbrad, nagu selgitatakse teises artiklis, on magava inimesega tema nõusolekuta seksimine küll tehniliselt keelatud ka siis, kui vägivalda ei kasutata, aga praktikas pole meil lihtsalt veel kombeks selle eest ka päriselt karistada.

Kohtulahend on saadaval siin, aga ärge hakake kedagi ennatlikult süüdistama – kiire guugeldamine näitab, et Andrei Regosid on Eestis vähemalt kaks, nii et kui te pole kindel, et sama mehega tegu on, ärge ikka akent sisse viskama minge (see oleks inetu tegu nii või teisiti).

Muide, advokaat tahab seda edasi kaevata, väites et “[kannatanu] ei takistanud esialgu A. Regot, seega võib öelda, et seni kuni partner ei saa aru, et vastaspool  ei soovi temaga vahekorda, pole alust rääkida ka kuriteost KarS § 141 mõttes.” Mina läheksin veelgi kaugemale ja ei piirduks selle näite puhul ainult vägistamisega. Kui ma näen näiteks pingil magavat joodikut ja võtan ära tema rahakoti, pole ju tegu vargusega, sest ma võin siiralt uskuda, et ta soovis lihtsalt rahakotti mulle kinkida, sest ta ei väljendanud ju teistsugust seisukohta.

Toredas riigis elame, pole midagi öelda.

Omaette teema on muidugi see, et hiljuti, kui Überi vastu meelt avaldati, oli üks argumentidest see, et taksolitsentsiga teenusepakkujad on kuidagi usaldusväärsemad – ja nüüd selgub, et ka vägistaja või pedofiil võib rahumeeli inimesi edasi sõidutada (ja mina alles soovitasin Kaurile, et ärgu vedagu ise oma lapsi sünnipäevale, pangu takso peale ja ongi hulk aega kokku hoitud).

Advertisements

1 kommentaar

  1. Aitäh! Hästi kirjutatud /kirjeldatud


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid