Naabrid ilmselt armastavad mind

Istun siin praegu ja õpetan oma koera käsu peale haukuma. St ta muidugi oskab seda juba ammu, aga ma tahan, et ta seda alati esimese käsu peale teeks, ka siis, kui ma seda sosistan vms. Õpetan muidugi toas, ma ei viitsi väljas pikalt passida praegu, pealegi mõjub UV-kiirgus ta silmahaigusele halvasti, pikemad jalutuskäigud teen praegu hilisõhtuti.

Parim. Naaber. Ever.

Tüdruk läheb öösel üksi koju (2014)

Kirjutan esimest korda üle miljoni aasta soovilugu. Nimelt soovitas üks sõber mul tungivalt a) seda filmi vaadata ja b) vaadata seda ilma igasuguse eelteadmiseta, st enne treilerit vaatamata, guugeldamata jne. Nii et teadsin filmi vaatama hakates ainult seda, et tegevus toimub mingis Iraani getos ja noh, peategelaseks on mingi jalutav tüdruk.

Nüüd olen aga hädas. Mulle meeldis see film väga ja tahaksin sellest kirjutada, aga ei saa ju, sest eelkõige meeldiski see mulle üllatusefekti pärast. See tundus alguses nagu kõige tavalisem draama (ja oli lõpuni nii üles ehitatud), nii et minu jaoks oli seal täiesti ootamatu ja meganaljakas süžeepööre. Oleks ma enne kasvõi IMDB kirjelduse läbi lugenud, oleks kõik ilmselge ja ehk isegi igav olnud. Mina arvasin, et naispeategelane on lihtsalt selline natuke imelik tegelane, et ehk rebib noa välja või midagi …

Ütleme siis nii, et selline huvitav taust oli. Geto, kus oli imevähe inimesi, peale oluliste tegelaste näidatigi veel ainult mõnda üksikut. Peategelasteks on noor armas tütarlaps, kellele meeldib Lionel Richie muusika, ja noormees, kes on selline noore tundliku emo arhetüüp, välimuselt umbes nagu oleks filmist “Grease” välja astunud, aga pigem noore Johnny Deppi iseloomuga. Pange sinna juurde igasugused imelikud sündmused ja suur armastus (mis sellest, et neiu kogu filmi jooksul mehele ehk ca viis lauset ütles) ning ongi päris huvitav kompott koos. Nii et vaadake teie ka, mis sellest, et ma filmi kohta midagi ei räägi.

P.S. Pole midagi täiskasvanulikumat kui internetis avalikult norida inimesega, kes ütles, et sa pole piisavalt täiskasvanulik. Ma olen sellega täiesti kursis. Aga me, siilid, olemegi sellised eneseiroonilised. Nagu üks mu sõber armastab korrutada (ma nüüd parafraseerin veidi, et paremini kõlaks) – ma loodan, et ma iial täis kasvamisega nii hoogu ei lähe, et ennast täis kasvaksin.