Naised ei tohiks raseduse ajal juua

Tegelikult ei tohiks naised üldse juua. Suitsetavat naist on ka rõve vaadata, sest ta on ju TULEVANE EMA.

Ja kõik need teised laused, mida Eestis pidevalt kuuleb. Ütleme nii, et üks minu esimesi feministlikke mälestusi on see, kui ma olin alles algklassilaps ja mu joodikust ja nikotiinikust sugulane (kes oli muidugi purjus nagu ikka) astus meie väravast sisse, ise täiesti šokeeritud, ja hakkas mulle pihtima, kuidas üks noor naisterahvas olevat tema käest tänaval suitsu küsinud ja et see on ikka täiesti KO-HU-TAV. Ilmselgelt suutsin ma juba siis teha sellist nägu, nagu keegi oleks just ootamatult mulle hoovi sittunud, sest ta selgitas sinna juurde, et no muidu ei oleks midagi, aga naised on ju TULEVASED EMAD, munarakud on kõik NAISE SEES, sa kahjustad neid KOGU AEG, kui sa midagi halba teed. Meeste seemnerakud aga uuenevad teatavasti iga paari kuu tagant.

Ma olin alles laps ja IKKA suutsin ma esitada selle üsna loogilise küsimuse, mille peale mitu-mitu aastat hiljem meessoost bioloogiaõpetaja, kes põhimõtteliselt sama juttu rääkis, ainult suud maigutas ja siis ütles, et “see pole päris nii lihtne.” Küsimuseks oli siis, et kui sul on masin, mis iga paari kuu tagant midagi toodab, kas siis selle masina seisukorrast (ja sellest, kui palju sa seda juba kahjustanud oled) ei sõltu ehk ka toote kvaliteet? Sugulane ei öelnud mul midagi asjalikku, sest noh, ta oli “oma ajastu vaadetega” (loe: šovinistlik), bioloogiaõpetaja väitis, et mehed peaksid näiteks hoiduma joomisest ja suitsetamisest ca kolm kuud enne seda, kui alustatakse planeeritud lapse valmistamisprotsessiga (sest siis kasutavad nad selle lapse tegemiseks uusi ja puhtaid rakke).

Huvitaval kombel on sellele küsimusele alles viimasel ajal hakatud rohkem rõhku panema, varem olid sellesisulised uuringud pigem harvad ja juhuslikud. Aga loomulikult on selgunud, et JAH, isa tervis ja käitumine mõjutab lapse tervist. Näiteks võib lapsel olla fetaalne alkoholisündroom ka siis, kui ema on karsklane ja ainult isa on joodik (ja 75% selle sündroomiga sündivatest lastest on alkohoolikutest isad). Samuti tõstab isa kõrge vanus teatud probleemide riski. Nii et SEE on nüüd see koht, kus võib öelda, et tangot tantsitakse ikka kahekesi. Nüüd on teil teaduslik alus, et suitsetavatele meestele ka põlastava näoga öelda, et “Ise veel tulevane isa!” 😀

Ainult rekreatiivsetest tegevustest

Pildil on üks maailma parimatest treeningvahenditest. Kodus kasutan ma sama eesmärgiga (et igasuguseid keretõsteid ja käteletõuse jms harjutada) suuri hantleid, aga need puust asjandused on muidugi paremad. Kui keegi oskab öelda, kas ja kust neid osta saab, oleks kena. Aga see oli lihtsalt üldine sissejuhatus.

Olin laupäeval üle keha nii kange, et mõtlesin, et pean veidi liigutama, muidu minust ei saagi inimest. Nii et läksin TÜSKI ja ronisin natuke, aeglasemalt ja rahulikumalt kui muidu. Ei peagi kogu aeg tõmblema. Siis tegin jõuharjutusi. Ja siis tegin joogat.

Ronin mina ja kuulen, kuidas mingi mees teeb:”No vaata, kui vahvalt ma hüppan! No vaata, kui ägedat asja mina oskan!” Irvitasin omaette ja mõtlesin, et täitsa lõpp, kui edevad ikka mehed on, isegi sõpradega on nii ju imelik rääkida. Ümber pöörates selgus, et mees rääkis … oma ca aastase lapsega. 😀 See seletab nii mõndagi. Laps veel eriti ei rääkinud, aga isa (kes töötab meil treenerina) rääkis, et üritab last ikka võimalikult palju tööle kaasa võtta, et ta harjuks sellise keskkonnaga ja võtaks hiljem treenimist loomuliku elu osana. Vat nii kasvatatakse tulevasi sportlasi. Titt tundis meie seina (ja minu roosa elastikpaela) vastu elavat huvi, äkki saab veel asjagi.

Ahjaa, see elastikpael on imeline. Selle saab näiteks kahekorra panna ja siis ulatab see täpselt selja tagant läbi ja ümber mu jalgade, nii et hoiab mu jalad selles kehvas lootoseasendis paigas. Mina saan normaalselt käsi kasutada ja ette kummarduda, ilma et peaks kartma, et jalad paigast nihkuvad:

Viimasel ajal ei ole joogas erilisi arenguid märgata, pigem vastupidi. Vahepeal suutsin kenasti seina kasutamata aeglaselt pea peal seisu tõusta, nüüd ei tule miskipärast hästi välja. Ja teine asi, mis on ka üsna loogiline, on see, et nüüd, kui ma parajasti rohkem ülakeha jõudu treenin, on õlgade painduvus taas vähenenud – ka vasaku õla liikuvus on varasemaga võrreldes vähenenud. Sama asja kurtis üks teine trennikaaslane, nii kui veidi jõutrenni teed, on painduvust mõneks ajaks vähem, et midagi saada, pead ajutiselt millestki loobuma. Kui ebameeldivalt õiglane. 😀

Pärast seda olin ma kultuurne ning käisin muuseumiöö raames botaanikaaias ja posti-, spordi- ja ajaloomuuseumis. Mulle täiega meeldib postimuuseum, seal saab ronge vaadata. Ja mulle täiega meeldib nende külalisteraamat, seal on alati ägedaid asju. Näiteks see ülemine on täiega stiilne – ja alumine võtab kokku ka minu tunded rongide suhtes.

Seejärel läksin trennikaaslastega välja, sest üks Greete oli lubanud minuga kohtingule tulla. Lasi üle. Ma ei tea, mis see siis nüüd feminismi seisukohast on. Ühelt poolt nagu võit, sest näete, mitte ainult mehed pole sead! Aga teisest küljest diskrimineeriti mind vist ainult selle pärast, et mul pole peenist, sest ma olen kuulnud, et meestega käib ta küll kohtamas (st mitte kõigiga muidugi). Väljas oli sellest hoolimata väga lõbus, mu väikevend lubas meil tema Tinderiga mängida ja puha.

Kahjuks läks nii lõbusaks, et koju sai hilja, aga sellest hoolimata pidin ma täna hommikul kell üheksa bussi peale istuma, et teistega Loksa kanti boulderdama minna. Megaäge oli, aga päike muudkui lõõskas ja lõpuks olime me kõik umbes sellised:

Ainult meie treener lasi nagu energiajänes võiduka lõpuni ringi. Ja ma tahaks ronimisest täiega sellest veel pikemalt kirjutada, aga ma olen nii väsinud, et sellest teen ma homme eraldi postituse. Aga tõestuseks, et vähemalt üks meist ei väsinud iial (ja jah, ka nii kõrgete kivide peal on eesmärgiks tippu jõuda, ütleme nii, et kukkuda ei ole siis enam soovitatav):

Head ööd, tibukesed!