kuidas me kivi peal käisime (pildipostitus)

Nagu ma juba põgusalt mainisin, käisime pühapäeval vahelduseks päris kivi katsumas. Õigemini kive, jõudsime Mardimiku, Jaani-Tooma ja Tammispea juures käia. Pildid tulevad joone all, nagu ikka. Täiesti suurepärane ilm oli, ülalolevast pildist sai esmalt kähku see:

ja siis juba see:

See pilt tundub kahjuks hulga ägedam, kui ei tea, kui palju vaeva see kargamine võttis. Marleen on tiba pikem ja Tarmost ei hakka ma üldse rääkima, aga … Ütleme nii, et kui ka teised pidid mati pealt hüppama, siis kõige tillematele tulid matid suisa mitmekorra keerata, et nad seal üldse kuskile ulataksid.

Üldse kiidaks ma seekord oma treenerit. Ta nagu päriselt TREENERDAS ja kui ma hätta jäin, rääkis aeglaselt ja rahulikult nagu nelja-aastase lapsega:”No vaatame nüüd koos, kuhu selle varba siin panna võiks? Mis on ronimise algtõde? Esmalt leiame jalgadele stabiilse toetuspunkti, SIIS liigume edasi. Väga tubli. Läheb-läheb.” Ma pean ütlema, et see oli väga kasulik, mulle mõjub hästi see, kui keegi rahulik ja asjalik on, rahustab mind ka. Kuigi, olgu öeldud, et muidu olen ma väga täiskasvanulik. Lihtsalt, et oleks kirjas. Putting it out there.

Järgmine oli see megasuur kivi, mis mul jalad veits värisema võttis:

Nii et hulluks ei läinud, pragu proovisin pisut:

Aga üldiselt olime selle rahmeldamise ja palavuse tõttu juba nii väsinud, et mul vajus mati peal silm looja ja Marleen suutis sellises asendis magama jääda:

Ainult Tarmo ei lasknud end üldse segada, vaid tegi rahumeeli täiesti imelise asju, sel ajal, kui teised teda veel ainult tardunud pilguga jõllitada suutsid. Ja kui ma ütlen “imelisi asju”, mõtlen ma selliseid:

No ja siis tuli ta alla ja arvas, et läheks ikka ühe kivi peale veel. Aga sellest pole mul enam ühtki pilti näidata, sest ma olin juba nii väsinud, et ei jaksanud isegi pilti teha enam. Pikemat juttu ka ei jaksa teha. Aga tore oli, 10/10 soovitaks.