Elu tahab seda mulle kogu aeg õpetada, aga mina ei taha mitte õppida. Võtsin hobi korras TÜ netipõhist programmeerimiskursust. See päriselt meeldib mulle, see on tore, see on huvitav. Aga ma suudan alati endale kohustused selga korjata ilma hetkegi mõtlemata, palju mul neid juba ees on. Nii et nüüd olen ma pea kaks nädalat maas (praegu on lisanädal, ametlikult oleks kursus pühapäeval lõppenud) ja kuna enam eriti aega ei ole, on lisatamp ka veel peal. Ja siis hakkab see muidu nii tore nokitsemine vaikselt närvi ajama. Kui ma tööl panen kuskile koma valesti, siis ei juhtu mitte midagi peale selle, et teised minusugused ehk märkavad ja näitavad näpuga. Kui ma siin panen koma valesti, ei hakka programm üldse tööle. Ja mina karjun pool tundi ekraani peale, enne kui aru saan, et ise olen loll. Ehk ühel hetkel õpetab alandlikkust ka, kui kaua oodata? Ma hinge kinni ei hoiaks.
Midagi tahtsin täiega kirjutada veel, aga mul ei ole mälu, nii et pääsete seekord.
P.S. Uus lõuatõmberekord, jee! Mul on igal esmaspäeval päriselt sooritusärevus, enne esimest lõuatõmbeseeriat hakkavad käed higistama ja hakkan sülge neelama, tunnen, et tegelikult on lihased väsinud jne. Nii et pean enne lõuatõmbeid pead tühjendama ja nende ajal hästi rahulikult mitte millelegi mõtlema. Raske on minu peas.
Pärdikute päevaraamat 