Kui eelmisel nädalavahetusel käisime me päris kivi peal, siis seekord käisime ronimisministeeriumis. Tore oli. Esiteks saime Reedaga ainult kahekesi kvaliteetaega veeta ja teiseks sai isegi korralikuma trenni kui väljas, sest valikuid on rohkem, saab normaalselt soojendust teha jne. Lisaks tegime väga palju asju, mis olid minu jaoks rasked, aga sellised lubavalt rasked, mitte “krt, seda ei tee ma iialgi” rasked. Nii et läks asja ette. Huvitaval kombel pole täna isegi miski väga valus, õlavööde on väsinud, aga miski ei tapa. Oli vist ikka kasu sellest, et lõpus jooga otsa tegin.
Sellega seoses, maailma kõige erutavamad joogauudised. Minu kehv lootoseasend on arenenud natukene paremaks lootoseasendiks, nii et nüüd olen ma võimeline (äärmiselt kehvalt, aga siiski) võtma seda asendit (ei, minu esituses see ei näe välja nii hea, nagu sellel pildil, hea, et tagumiku üldse kuidagi maast lahti sain, rääkimata sellest, et minu lihastel ei ole lihaseid):
Üritan juba mitu nädalat ühte sõbrannat ära rääkida, et ta mu joogaharjutusi pildistaks, et ma saaks kunagi tulevikus neid “enne ja pärast” piltide esimese poolena kasutada. Kui ta veel kaua jokutab, on mu sooritus selle jaoks juba liiga ideaalilähedane ju!
(Muide, kui keegi teab pildil oleva mehe telefoninumbrit, siis ärge kadetsege, jagage minuga ka.)
Ja et te ei mõtleks, et kõik sportlased lollid on, siis olgu öeldud, et tänasega on mul lõpuks kõik programmeerimiskursuse asjad tehtud. Päris huvitav oli. Mitte et ma arvaks, et ma nüüd homsest Pythonit igapäevaselt kasutama hakkan, aga üldises plaanis oli ka põnev näha, kuidas programmeerimiskeeled toimivad. Võiks öelda, et üsna loogiline süsteem, aga eeldab seda, et sa tõesti märkad iga pisidetaili ja kui ei märka, oled piisavalt järjekindel, et uurida ja puurida ja veel uurida ja veel puurida ja …
Pärdikute päevaraamat 