Hiljuti tuli ühes blogis taas jutuks see, et välismaalastega pole võimalik vahetult suhelda ja päris kindlasti pole võimalik välismaalasega suhtes olla nii, et üks (või mõlemad) osaapol(ed) ei räägi oma emakeelt. Keel on ju paratamatult vaesem ja kõik need muud jutud, mis sellega kaasnevad. Olen seda argumenti varem palju kuulnud, eelkõige küll inimestelt, kes ise ühtki võõrkeelt piisaval tasemel ei räägi. Näiteks vaidlesin eelmisel aastal ühe sõbraga, sest mina ütlesin, et kui raamat on inglise või prantsuse keeles, siis loomulikult naudin ma originaali lugemist rohkem kui tõlget – tema leidis aga, et see on täiesti võimatu, sest kui sa loed cactus, tõlgid sa selle oma peas ikkagi kaktuseks ja lugemine on aeglasem protsess. No käsi südamel, kui sa tõesti oskad seda keelt, siis sul ei ole seal seda vahepuhvrit, sa lihtsalt loed. 😀 Või noh, teiste eest ei oska rääkida, aga mina lihtsalt loen isegi keeltes, mida ma kehvemini oskan (hispaania, rootsi) ja SIIS, kui tuleb sõna, mida ma ei tea või millest ma aru ei saa, siis kiilub hetkeks kinni – kui mul aga inglise keeles midagi lugedes mõte rändama läheb, siis muidugi läheb see rändama inglise keeles, mitte eesti, sest see on ju keel, mida mu aju parajasti kasutab. Ja näiteks kasvõi Game of Thronesi Reedaga arutades kasutame me väga palju ingliskeelseid väljendeid, rohkem kui oma tavalises suhtluses, sest tegu on ju ingliskeelse sarjaga, aju on harjunud seda selles keeles käsitlema.
Aga elamisest-olemisest. Ma olen päris mitmel korral olnud olukorras, kus koduseks keeleks oli inglise keel. Minu kogemustepagasis on:
- üks kooselu Eestis, kus suhtluskeeleks oli inglise keel, mis polnud kummagi emakeel (aga noormees oli väga sarnase kultuurilise taustaga, Ida-Euroopa on ikkagi Ida-Euroopa, ma ei pea hakkama talle midagi soemüüri kohta selgitama, ta saab neist asjadest ise aru ja ilmselt jõuab enne ära parandada, kui mina aru saan, et midagi viltu on – näiteks avastas ta siis, kui mina olin juba kaks aastat korteris sees elanud, et “kuule, siin on põrandaküte ka, miks sa seda kunagi sisse ei lülita”),
- üks kooselu Austraalias, kus toakaaslane oli venelasest ameeriklane (varases teismeeas USAsse kolinud, nii et mäletas, kuidas elu Venemaal oli, aga inglise keelt rääkis emakeele tasemel), lisaks elas meie ridakaboksis veel üks USA indialane ja üks sakslane, ja
- üks kõigest paarikuine korterijagamine Pariisis, kus elasin koos ühe iirlase ja ühe norrakaga.
Kõigis neis olukordades ei tekkinud mul probleeme eneseväljendusega või teiste mõistmisega keelelisel tasandil. Muidugi oli olukordi, kus mõni sõna ei tulnud kohe välja, aga mulle ei tule eesti keeles ka mõni sõna kohe meelde, kui ma olen harjunud sellest konkreetsest teemast inglise keeles mõtlema. Eile näiteks just nuputasin, mis eesti keeles longsword olla võiks, sest ma tean, milline see välja näeb ja mis see on, aga olen sellega ainult inglise keele vahendusel kokku puutunud.
Küll aga esines arusaamatusi just kultuurilisel tasandil. Näiteks see iirlane oli paduusklik, hästi naiivne ja leidis kogu aeg, et ma teen täiesti kohatuid asju. Muuhulgas oli täiesti kohatu see, et ma tema pestud nõud üle pesin, sest tal nimelt oli kombeks need nõudepesuvahendiga ära pesta ja siis loputamata restile panna. Mina ei tahtnud süüa taldrikutelt, mis nõudepesuvahendi järele haisesid ja mille pinnal mulle võis näha, nii et loputasin need alati üle, mis teda kogu aeg vihastas, sest tema tõlgendas seda nii, et ma ei taha süüa milleltki, mida tema räpased käed katsunud on, ükskõik, kui palju ma seda talle selgitasin. Ja noh, kuna me olime nii erineva taustaga, esines tõesti arusaamatusi. Sama ka Austraalias indialannaga, sest tema oli lihtsalt paduhull ja lisaks kompulsiivne valetaja.
Igatahes, kui hakatakse rääkima sellest, kuidas võõrkeeles ongi võimalik ainult pinnapealselt suhelda ja mitte iial teemaga süvitsi minna, aga mul kunagi seda probleemi pole olnud, kuigi mitmekeelseid kooselusid on kokku rohkem kui aasta jagu, tekib küsimus, et kas ma olen tõesti lihtsalt üks oss, kes räägibki kogu aeg pinnapealsetel teemadel? Sest ma tunnistan, ma ei ole kunagi ühegi sõbra ega kaaslasega jutuks võtnud Heideggeri panust Euroopa filosoofia arengusse vms (mida ma iroonilisel kombel suudaksin ilmselt inglise keeles paremini teha, sest kui me semiootikat ja filosoofiat võtma pidime, oli kohustuslik kirjandus üldiselt siiski ingliskeelne) või Houellebecqi kirjanduslikest võtetest (mida ma ilmselt suudaksin jällegi paremini prantsuse keeles teha, sest kirjandusanalüüsi olen ma ju prantsuse keeles õppinud, bakas veidi eesti keeles ka, aga ega ma seal sellest väga palju ei mäleta). Ma räägingi sellest, mis ma teinud olen, mis plaanis on, mida süüa võiks, mida ma tulevikust ootan ja loodan, mis mulle huvi pakub + siis suht samad teemad kaasvestlejate kohta. Lisaks mingil määral uudiseid ja ühiskondlikult olulisi teemasid. Aga kõik. Ei räägi ma luulest ja kõrgetest kunstidest jms. Päris kindlasti ei räägi ma neil teemadel kaaslasega – kujutate te nüüd ette heteroseksuaalset Eesti meest, kellega neil teemadel rääkida. Blogimaastikul üks väidetavalt on, kirjutas hiljuti, kuidas ta Eurovisioonil käis, aga kõigil, kes temaga elus kasvõi korra on kokku puutunud, on teatud kahtlused, et ehk ta siiski … mängib korraga mitmes võistkonnas. Eesti mehega räägitakse sellest, kas õhtuks tuleks serveerida liha või rohkem liha. Ja kui ma prantslasest peika leiaksin, ega ma temaga siis ju järsku luuletusi analüüsima ja Eesti talveilma poeetilist ilu kiitma ei kukuks, kui ma terve elu jooksul seda siiani teinud ei ole.
Olen üksi labane pinnapealne mats siis vist, mis mul muud üle jääb.
Pärdikute päevaraamat 
mul ei ole küsimus isegi niivõrd luulest rääkimises, kui selles, kuidas ma räägin ja mitmekihilisi väljendeid ma kasutan. peamiselt tundub, et just sihilikult “valesti” rääkimise mõttes, stiilis “katse lõppes täieliku freskoga” ja “priljuveerid”. Seda, et isegi vähese keeleoskusega saab üsna peentest asjadest rääkida, olen ma kogenud – kui sai hääletades poola keelt purssides hispaania barokist räägitud. Aga minu kogemuse järgi on ikkagi esimese poole aasta jooksul nii, et saan hakkama peamiselt vajaliku sisu edasiandmisega, sh ka mõne keerulisema sisu, aga midagi vormiliselt ägedamat on keelega raske ette võtta. Nagu ma ütlesin, poole aasta lõpus tundus mulle juba, et hakkab väikest viisi looma, ja koju jõudes oli hoopis siin kergelt kammitsas tunne – vormiteravus oli väiksem. Vbla siis rohkem kui pool aastat kuskil olles hakkaks juba eesti keele tasemele lähenema.
ja kaks asja, mis ma tavainimese pool märkisin: esiteks ma usun, et kui keel, milles suheldakse, on mõlema jaoks võõrkeel, siis tekib ajapikku omaenda kodupidžin, mis on piisavalt rikkalik. Teiseks, minu põhiprobleem on võõrkeeles alguses see, et ma ei suuda nii palju kirjanduslikke allusioone sisse panna. NB, mitte kirjandusest rääkides, vaid täiesti suvalistest asjadest. Räägin hommikusöögist ja Dumas või Brillat-Savarin võtavad minu kaudu sõna. See on umbes nagu hingamine, enne ei pane tähelegi, et ma seda kogu aeg teen, kui satun olukorda, kus ma enam hästi ei suuda. Ja ilmselt paraneks ka see ajapikku, kui mul tekib selles keeles pähe vajalik tekstikorpus.
Ungaris oli alguses ikka täiesti õudne, et ma saangi nagu ainult asjadest rääkida, ainult sisu edasi anda, jutu vormiga nagu ei oskakski midagi ette võtta.
a ma olen üliverbaalne ka. Üliverbaalne.
siin on see asi ka, et ma olen vana sahtlissekirjutaja. isegi blogipostitusi üritan ma umbes pooltel kordadel komponeerida nagu ilukirjandust. tähendab, ma tahan oma keeleoskuselt peaaegu kogu aeg seda, et ma suudaks selles iseenda jaoks talutaval tasemel ilukirjandust teha. kui ei suuda, siis on mul paha olla.
Selle teemaga ma pole blogides kohtunud (ilmselgelt loen ikka veel vähe, kuigi kordades rohkem kui vahepeal), aga phmt mul on sama. Et see, MIDA ma ütlen, on küll tähtis, aga see, KUIDAS ma ütlen, on sama tähtis ning vahel “kuidas” muudab pea peale “mida” tähenduse. Keelelised naljad, tsitaadid, keelemoonutused – see kõik on oluline.
huvitav, kuidas see kajastub inimeste kirjanduseelistustes? mulle on ka teiste asju lugedes väga tähtis see, KUIDAS on kirjutatud. pmst võib kirjanik kirjutada justkui eimillestki, aga kui ta teeb seda hästi, siis mulle ikka õudselt meeldib.
st huvitav kas inimestel, kes eelistavad kuidas-kirjanikke lugeda, läheb enda võõrkeelega mugavalt tundmisega kauem aega kui inimestel, kelle jaoks on pigem tähtis, MILLEST kirjanik kirjutab. noh, et millest-kirjanike fännidel on ka suheldes kõige tähtsam sisu edasiandmine.
… kuigi ma ise ei armasta väga teravat “millest” ja “kuidas” eristamist – mulle tundub, et kunstis-kirjanduses on “kuidas” alati ka “millest”. st vormi ei saa muuta, ilma et sisu mingil määral muutuks.
ja ma juba näen ette, et siinsamas kommentaariumis on neid, kelle jaoks pelgalt vormi muutumisest tulevad sisumuutused ei ole olulised ning kes eristavad sisu ja vormi teravamalt. jällegi huvitav, kui palju see hulk kattub selle hulgaga, kes end võõrkeeles kammitsetuna ei tunne, isegi kui see ei ole veel samal tasemel nagu nt Kundera prantsuse või Nabokovi inglise keel.
Seda teen mina ka, aga meest ma nüüd küll selle järgi ei vali ja kehvasti end ka ei tunne, kui ei õnnestu neid konstruktsioone teha. Pigem hakkan ma neid kohe rõõmsalt ja innukalt (ja valesti) ka uues keeles moodustama.
ega ma ei räägigi ainult mehevalikust. ma räägin sellest, et olukord, kus MITTE KELLEGAGI ei saa täie rauaga keelt uhada, on raske.
a tõsi muidugi, et loeb ka vestluspartneri enda isik ja intelligentsus. mul on hääletamisest ka see kogemus, kuidas ma pärast mitut päeva, mil vestlusteemad olid piirdunud sellise olmetamisega nagu “mis ilm on” ja “kuidas teil seal Eestis elu on” jne – et räägitakse ainult iseenda elust ja nähtaval olevatest asjadest – kohtusin viimaks autojuhiga, kes oli klavessiinimängija ja tõlkija. siis oli täpselt sama tunne, et nüüd ei pea ma ennast enam vaos hoidma, võin rahulikult rääkida, mis sülg suhu toob, ega pea kartma, et vestluskaaslase pilk klaasistub.
ja teiseks tuleb meelde üks situatsioon, kus ma sain täpselt sellise tsitaadivahetamise mõnu, mida ma vajan, just võõrkeeles – kui ma olin Poolas tantsukursusel, läksime õhtul tantsuõpetaja ja tema kohaliku assistendiga veini jooma ja ma ei mäletagi, kumb meist alustas “Nunc est bibendum…” ja teine korjas kohe järje üles.
Mina pole ka kunagi aru saanud sellest, et mis mõttes välismaalasega ei saa oma hinge nii hästi jagada. Kui on vähemalt üks keel (peale kehakeele!), mida mõlemad mõistavad, siis milles see probleem peaks olema. Partneri valin ma ju ikka isikuomaduste järgi ja kui pean ka temaga mõnes teises keeles rääkima, siis nii ongi. Probleem tekib siis, kui see ühine suhtluskeel üldse puudub, aga ma kujutan ette, et siis ei hakka kaks inimest üldse mingit liini ajama. Kui siis ainult seks ja kogu lugu, aga isegi sellisel juhul oleks tore teada vähemalt, kuidas tere hommikust öelda 😀
partner partneriks, aga kujuta ette, et ÜLDSE kellegagi pole emakeeles (või selles keeles, kus kõik on piisavalt kõrgel tasemel) rääkida.
Ma lugesin pealkirjaks “Olen blogimaastiku ainus nats” ja olin kuni postituse viimase lauseni VÄGA segaduses. Siis klikkis ära.
Aga nõustun ka, et kui keelt piisavalt hästi osata (ja suhtes olles see igapäevase suhtluse tõttu ka üsna ruttu juhtub, kui ka varem ei osanud), siis ei ole mingi probleem sellega oma mis tahes mõtteid, tundeid ja soove väljendada. Keeled ei ole ju üks ühele vastavuses, et nät, eesti keeles saaks nii öelda, x keeles ei saa – no ütled teistmoodi siis. Ütled niimoodi, nagu eesti keeles ei saa öelda. Pseudoprobleem.
mats versus nats
mats nagu maailm
nats nagu natsioon
kuna rentsil referenti veel pole,
siis pidin selle tema longsword,i
kohalikku rahvakeelde tõlkima.
mnjaa, küll oleks eluke igav ainult eesti keelega semmides. aga noh, ma olen keelte inimene. ma olen 15 aastat abielus olnud mehega, kelle emakeel on prantsuse, töökeel inglise ja challenge-keel saksa. ja ma vöin öelda, et küll see eluke on ikka pönev, värviline, mitmetahuline. me vahetame keeli vastavalt teemale mida arutame. Prantsuse keel aitab mingeid teemasid paremini lahti hakkida, inglise keel annab teisi nüansse, sekka paar saksakeelset väljendit. elu on kirev ja nii tohutult rammus. no ja seda meelt olen ka, et ühine keel ei tähenda veel teineteise möistmist. siin on rohkem tasandeid.
mul on tglt endal väga lõbus pidžini või noh, mitmekeelsuse kogemus sellestsamast Ungari-perioodist, mil ma oma väljendusvaesuse all kannatasin. Selle raske poolaasta lõpus oli mul üks väike tore fling sümpaatse šveitsiungarlasega, kellega mul oli hästi mitu ühist keelt: ungari keel niikuinii, lisaks rääkis ta täiesti korralikult inglist ja prantsust, natuke tõenäoliselt itaalia keelt ka. Ja nii liuglesime me suheldes sujuvalt ja mänglevalt ühelt keelelt teisele. See oli tõesti nauditav ja kindlasti üks tähtis tegur, miks mul temaga üldse tõmme tekkis. (kas ma juba ütlesin, et ma olen väga verbaaalne? ma olen paar korda väga hea kirjutatud teksti peale füüsiliselt erutunud ja ei, see ei olnud pornotekst, vaid küsimus oli puhtalt heas kirjutuses.)
Mõh.
Nii imelik teema, et ma ei oska end kommenteerimiseks isegi emakeeles väljendada.
Verbaalne osa suhtlusest ei pruugi primaarne olla, ei olegi; para- ja psühholingvistiline ning mitteverbaalne moodustavad suurema osa (nt selle, millest me tajume irooniat/sarkasmi).
Need on maailmavaated ja hingekultuur, mis loovad kontaktisilla ja korvavad ka kohati puuduliku keeleoskuse.
Ma suhtlen 9 aastat võõrkeeles. Igapäevaselt. Inimesega, kes minuga ka võõrkeeles suhtleb, ma tean tema emakeeles 10 sõna ehk. Ja me räägime siiski ühist keelt; märksa enam kui suurema osa oma emakeele valdajatega.
ei, ega verbaalne pool tingimata SUHTLEMISEKS ei peagi primaarne olema. Verbaalne pool on vajalik naudingute ja mängude jaoks. mitte tingimata sisu edasiandmiseks ja hingede ühinemiseks jms asjadeks.
ning jah, on olemas ka teistsuguseid naudinguid ja mänge, aga kui teatud sorti naudingud elust välja kukuvad, siis on see lünk ikkagi tunda, räägin ma.
mh on see hea põhjus, miks palju keeli õppida. rohkem mõnu.
Mina ei kujuta ette suhet ilma väga hea ühise keeleta. Ma näiteks arvan, et mu inglise keel – erikoolis õpitud, pikalt inglisekeelsetes töökollektiivides harjutatud – EI OLE suhteks piisavalt hea. Mul, tõsi, pole kogemust. Võimalik, et kõik tuleks ja sujuks.
Aga seda, miks te oma meestega / naistega kodus kunstist ja kirjandusest ei räägi, ma küll ei taipa. Loete mõlemad sama raamatut ja muljeid vahetada ei viitsi? Käite teatris v näitusel v kontserdil ja pärast omavahel ei suhtle? Kuidas? Miks? Kellega te sellest siis räägite?
Muidugi räägin, aga aru ma ei mõista, KUI keerulist keelt selleks vestluseks vaja peaks olema.
mul on, võiks öelda, pigem vastupidi – kirjandus ja kunst on osa keelest, milles saab rääkida suvalistest asjadest. puhas rõõm on rääkida jalgpallist, ilmast või solgitorude puhastamisest keeles, mis sisaldab kirjanduslikke allusioone.
mulle tundub, et selle järele on mu isu palju suurem kui lihtsalt kirjandusest või kunstist rääkimise järele (mille jaoks ei ole üldse nii suurt keeleoskust vaja). ja just sellest hakkan ma puudust tundma, kui ma ei oska selles keeles esialgu piisavalt palju kirjandust.
pmst tähendab see, et sellise keeleoskuse alla kuulub suur hunnik selle keeleruumi kultuuri. mitte ainult selles keeles tehtud kirjandust ja kino, vaid ka neid tõlketeoseid, mida selles keeles tarvitatakse, mida sealsed koolilapsed kohustuslikus korras loevad, mida sealsed lapsevanemad oma lastele unejutuks on lugenud jne. kõik see taustsüsteem. Selle omandamine on muidugi võimalik, aga võtab omajagu aega.
nt inglise keelega on mul esiteks see häda, et ma, piinlik küll, tean Shakespeare’i originaalis peast palju vähem kui eesti keeles. originaal on muidugi parem, aga seda ei ole ma lapsest peale lugenud ja no ei jää täiskasvanud peast kõik nii sügavale peakolusse kui lapsena. ja teiseks peaks siis hakkama lugema muude klassikute kanoonilisi tõlkeid inglise keelde. King James Bible’it näiteks.
(kuigi prantsuse klassikute puhul saab ehk loota, et haritud ingliskeelne inimene oskab ka prantsuse keelt, nii et piisab originaalidest.)
+1
Ja kuna minu keeleoskus on üldse mitte tõlkija oma, vaid inglise keelega saan üsna vabalt hakkama, prantsus on mingil tasemel, aga ma ei loe selles vabatahtlikult, ning venest ja soomest üldse ei hakka rääkima, mainida võib – siis phmt originaalis suudaks ma tsitaate ära tunda ja esitada ainult Tolkieni puhul, Kõik muumitrollid ja dumas’d, rokenrollid ja ridamajad, oh, ei taha mitte mõeldagi, kuidas kuramuse POOL ELU jääks välja!
Muide, armusuhe pole praegu üldse teema nii ehk teisiti, lihtsalt nõme oleks elada, kui peaks elama teises keeles. Isegi inglise omas, kuigi seda enam-vähem räägin ja loen. Aga noh, ega ma ka ei lülitu teemalt teemale prantsuse, inglise ja rootsi keelte vahel hüpeldes, ma lihtsalt oskangi sügavuti ainult eesti oma tõesti =)
Mina ei oska kahjuks ühtki võrkeelt piisavalt hästi, et kasutada väljendeid stiilis “sassis nagu kört-pärtli särk” või “nina püsti nagu kalossivabriku vile” jms. Ma võin inglise keeles öelda “you complain too much”, aga ma ei oska öelda “maailm on üks pasameri…” või “oh hädaoru orila, kõik toru’ omma’ virila”.
Nojah, eks igas keeles oma väljendid, ma olen ainult ingliskeelsete filmide peal üles kasvanud, nii et selle kultuuriruumi väljenditega mul probleemi tõesti ei ole.
Sellega lähed sa nüüd oma algsele mõttele risti vastu.
Mitte “lähisuhtes pole head keelt vaja”, vaid
“minu inglise keel on lihtsalt piisavalt hea”.
Aga enamik inimesi ei vaata seriaale (ma loodan?) ega pole õppinud filoloogid.
Ma olen täna oma kodust keelt jälginud ja mõelnud, mis jääks võõrkeeles puudu. Notsu tunneks puudust kirjanduslikest viidetest. Mind segaks ilmselt huumori või sarkasmi puudumine. Iga teine lause väljendab midagi, mida ei öelda sõnadega otsa välja, vaid mida kannab intonatsioon või miski muu. Käratasin lastele hommikul “mummukesed, kerige sööma” – väljendades ühekorraga kerget solvangut ja mõningast rahulolematust nende laisklemise osas. Kuidas seda võõrkeeles öelda? Lapsed hakkasid seepeale mängima sõnaga “kerima” ja tegid pikalt keeleteemalisi nalju. Kas see kõik töötab ka kakskeelses peres? Ma ei tea. Küllap töötab, mitmekeelseid lapsi on maailm täis, aga ma ise lihtsalt ei kujuta ette.
a ma usun jätkuvalt, et kakskeelses peres tekib pikapeale oma sisekeel, milles on oma naljad.
Noh, selles ainsas võõrkeelses lähisuhtes, mis mul olnud on, polnud teise inimese inglise keel sama hea kui minu oma, aga see nüüd küll takistuseks ei saanud. Pool suhtlust on ju miimika, kehakeele, sõnade tähenduse jms taga.
kui tohib küsida, kui pikk see suhe oli?
Mul oli kunagi kah suhe sakslasega, suhtlesime inglise keeles, kõige pikem päriselt kooselatud aeg oli umbes kuu (enne seda oli visiitsuhe) ja selle lörrimineku tagai ei olnud tõesti keelebarjäär, vaid muud hädad. Aga ma ei kujuta ette, kuidas oleks olnud, kui neid muid jamasid poleks olnud. Kas oleks siiski pärast esimese armastuse rahunemist hakkanud vaikselt väljendusvahenditest puudust tundma.
Mul on temaga meeles ainult üks selline episood, kus ta ei teadnud, mida tähendab ingliskeelne sõna mind ja ma üritasin seda iga nurga alt seletada, aga ei õnnestunud. Ja seda, mida mul parajasti oli vaja talle rääkida, ei saanud kuidagi ilma selle mõisteta teha.
Siis on veel see asi, et on vahe sees, kas suhe välismaalasega on oma kodus, kus vajadusel saab ikkagi oma keeles isu täis suhelda. Või välismaal, kus ümberringi hea, kui leiad kellegi, kellega sul mingi kehvgi ühine keel on. Tolle Saksamaa-kuu jooksul oligi üks hästi raske asi see, et mul ei olnudki peaaegu kellegi teisega suhelda kui too mees, sest saksa keelt oskan ma väga kesiselt.
Ei tohi, ma olen kogu aeg öelnud, et ma ei blogi oma eraelust, tõmba nüüd veits tagasi. Ma ütlen lihtsalt, et meil polnud keeleprobleemi ja see, kas sai üks nädalavahetus keppi tehtud või kümme aastat koos oldud (sest sinu küsimus on veits nagu “äkki te põhimõtteliselt ei vestelnudki seksi kõrvalt?”), polnud antud hetkel oluline, me ikka rääkisime ka, mitte ainult ei seksinud. Ja kui ma olen koos kellegagi, kes pole minuga ühest rahvusest, siis me õpime teineteise keelt, see on minu jaoks elementaarne viisakus, nii et kümne aasta pärast oleks ilmselgelt võimalik keeleprobleem nii või teisiti lahendatud olnud, sest ega mu lapsed ei hakkaks esimese keelena inglise keelt rääkima riigis, kus see emakeel ei ole.
Lihtsalt sinu elustiil ongi selline, et sa mõtled kogu aeg mingitel eriti keerulistel teemadel ja väga mängulises keeles, saa aru, minu oma ei ole. Ma teen keelenalju, aga ma tegin neid häbenemata ka prantsuse keeles, mida ma üldse nii hästi ei räägi (ajades sellega inimesi segadusse, sest ei eeldata, et inimene, kellel on jube aktsent ja kes rääkides vahepeal pause teeb, üldse nalja teeks).
seda ma usun kindlasti, et kümne aasta pärast on barjäär läinud. samuti ma usun, et on asju, mis on sellest tähtsamad, nii et inimene võib vabalt otsustada oma keelekeskkonnast loobuda.
ainus, mis ma õieti ütlen, on see, et see _oleks_ loobumine. ja ma olen valmis isegi uskuma, et igaühe jaoks ei ole ja et on neid, kes ei paneks tähelegi, et on emakeele keskkonnast välja kolinud.
peamiselt kannustas mind siin üldse kommenteerima see postituse pealkiri – “mina olengi ainus mats”, justnagu ma oleks tavainimese pool rääkides, kuidas mul oleks lingua franca peal elades kammitsetud tunne, sulle mingi sildi otsaette kleepinud. see, kui ma räägin, et mul on vaja keerulist keelt, ei tähenda, et ma peaks neid, kellel ei ole lollideks või matsideks ja ma kipun solvuma, kui mulle seda süüks pannakse.
PS: see on üks põhjus, miks mingi keeleruumi jaoks on head tõlked sama tähtsad kui algupärandid.
(see viimane komm pidi nüüd küll minema hoopis selle jutu alla, et vahet pole, et “Kolm apelsini” ei ole originaalis eesti keeles kirjutatud.)
ingliskeelsete filmidega jms kultuuraga, mille väljendid oma seltskond kohe ära tunneb, on see asi, et kuna inglise keel on tänapäeva lingua franca, siis nende tsitaatidega saan ma mängida juba siin ja praegu, ka eesti seltskonnas (no kes ei tunne montypythoni või blackadderi tsitaate ära?). LISAKS neile mängudele, mis ma eestikeelsete tüvitekstide najal teha saan. Ühesõnaga, praegu on mul ingliskeelsed tsitaadid eesti keelemängudega kõrvuti, aga välismaale kolides jääks ainult see ingliskeelne pool. Suur hunnik võimalusi kukuks tagant ära.
Ma olen jälle vaadanud, et mingid eestikeelsed tsitaadid panevad inimesed mind võõrastama, sest nad ei seosta end enam nendega. Kui ma ütlen 25aastastele, et “see on selline poolsaare moodi saar,” vaadatakse mind nagu lollakat ja siis ma lihtsalt tunnen end vanana. 😀
Ja tegelikult ei ole päris ingliskeelsete peal kasvanud, aga lapsepõlvest mäletan rohkem vene asju (siil udus, maja, mis otsis päkapikku). Ja tollal oli ju palju mujalt võetud, kuigi inimesed on paljude asjadega nii harjunud, et peavad neid Eesti omadeks (kasvõi “Armastus kolme apelsini vastu”, ma olen kohanud inimesi, kes arvasid, et see ongi Eesti asi, mis sellest, et nimed on ilmselgelt Itaaliapärased, sest improosa puudutas ju meie kultuuri). Kuulsaid Eesti filme ma tegelikult küll vaatasin ja armastasin, aga need ei ole kuidagi minu keelemängudesse eriti jõudnud.
ega see polegi allusioonide puhul nii tähtis, kas tsitaat tuleb kodumaisest algupärandist, vabalt võib ka tõlge olla, kui see on küllalt kohalikku kultuuri sisse imbunud. Ja “Kolmes apelsinis” oli väga suur osa teksti muidugi eestlaste sisse pandud.
Hah, ma mäletan, et ühe ülemuse kohta sai kunagi kommenteeritud, et “ta polegi tegelikult nagu päris juht… ta on rohkem nagu pooljuhi moodi juht…” ja inimesed jagunesid päris sirgelt kaheks: nood, kes vaatasid mind nagu viimast idiooti ja nood, kes pidid katki minema…
oot ja Rents, kas sa oled päriselt AINULT ingliskeelsete filmide peal kasvanud? huvi pärast küsin. et kas sinu põlvkonnas enam lapsena ühist eestikeelset multika- või lastesaatepagasit ei ole, nagu minu põlvkonnal on?