Ainult toidust

Tegime reedel koos süüa. Mina tegin ahjurooga, Sirgi tegi banaanileiba ja kuna küpsised ei näe just kõige apetiitsemad välja, siis need pärinevad anonüümselt autorilt. Laupäeval aga testisin erinevaid grillitavaid asju, sest meil on järgmisel nädalavahetusel üks suur väljasõit plaanis.

Valikus oli siis mais, baklažaan, suvikõrvits, paprika sidrunimahlaga segatud kitsejuustuga ja šokolaaditäidisega banaanid:

Baklažaan ja suvikõrvits mulle ei meeldinud, aga Sirgi väidab, et asi on selles, et baklažaan oli liiga suur ja üleküpsenud (valmimise mõttes, mitte grillimise mõttes), et selles ei tohiks üldse seemneid sees olla. Mais ja banaanid olid muidugi head, siin ei ole mingit üllatustki. Ja tegelikult oli paprika ka hea, aga seal ei kujuta ma üldse ette, milline see tulemus oleks teoreetiliselt võinud olla. Arvan, et kindlasti peaks vähem panema seda kraami sinna sisse, aga kuna töökaaslane soovitas, et pane sidrunimahla sisse, et vedelam oleks, siis ilmselt selle tahkeks tõmbamine ei olegi eesmärk, nii et ma ei tea, kas see kitsejuust võiks lihtsalt soojaks minna või mis eesmärk sellel on. Väga kaua ei saa paprikat ju hoida seal, tõmbab alt mustaks.

Tegime Sirgiga oma praegusest kätelseisuvormist pilti ka, aga panin need kaljuronimisklubi blogisse, sest seal on rohkem teemaks vist. Nii et kel huvi, leiab sealt üles.

Ja vaatan, et Tartuffil on päris palju ägedaid filme, aga kohti ei reserveerita, nii et peaks kogu aeg tund aega varem kohale minema. Mõtlen nüüd, kas viitsin sellega tõmmelda või üritan need filmid lihtsalt netist tõmmata ja neid kodus vaadata. 😀

maailmas peab valitsema tasakaal (+ üks pisike trenniüleskutse)

Olin siin juba ülirahul, sest sain lõpuks ometi oma magamistuppa kardinapuu üles ja mõtlesin, et nii võiks ju juba täitsa elada. Loodus ilmselgelt tühja kohta ei salli, nii et seepeale tuli Sirgi ja tõmbas mul teisest toast kardinapuu alla. Otsustas, et teeb kohe ise korda ja kutsus kohale sõbra, kes avastas seina puurides, et igal pool on raudarmatuur all. Nii et nemad põgenesid sündmuskohalt ja mu elutoa sein on täiesti ära äestatud.

Muidu. Teate, mis on hea nipp tahtejõu arendamiseks ja eneseteadlikkuse suurendamiseks? Mõtle välja, mis sulle siin elus väga meeldib. Algus on hea, eks. Ja siis loobu sellest.

Päriselt.

Ma ei valeta, mõte on iseenesest hea. Sulle väga meeldib igapäevane kohv. Noh, otsusta vahepeal, et nüüd nädal aega seda ei joo. Oled harjunud pühapäevahommikuti saiakest sööma – seekord ei söö. Mõte pole niivõrd selles, et tahtejõudu harjutada (kuigi eks veidi seda ka), vaid eelkõige see, et aju tabaks ära, et oot, mul on tegelikult valik. Ja kui inimene saab aru, et tal on valik, hakkab ta otsuseid langetama, mitte niisama ringi triivima. Pluss see, et kui sa vahepeal võtad ära midagi, millega sa harjunud oled, avastad sa enamasti, et ilma pole ka nii hull. Isegi inimestega on vahepeal nii, et kui nädal aega ei näe (ja igapäevaselt sõnumitega ei ahista), tundub ta pärast seda hulga armsam. Rituaalid on mõnusad, aga vahepeal on nende murdmine ka mõnus.

Ma näiteks mõtlesin, et olen ühe töönädala ilma kohvita. Päris tore on. Aju harjus kergesti ära sellega, et ei saa kella kolme ajal lihtsalt virisema hakata ja narkootikume nõuda, tuleb ilma läbi ajada. Ja ajab ka, kus ta pääseb. Ja mulle meeldib mõte sellest, et kohvijoomine võiks olla tegevus iseeneses, mida tõesti nautida. Ilus hommik ja hea kohv ja ehk meeldiv seltskond jne. Mitte lihtsalt taustamuusika. Kui asju harvem saad, hindad neid rohkem. Mina näiteks hindan täiega seda kohvitassi, mis nädalavahetusel ees ootamas on. 😀

Siis mõtlesin, et mulle soe dušš päris meeldib, ei tea, kas peaks nädalaks ajaks külmaga asendama. Viimane aeg nagu, detsembris ei taha hästi teha seda. Aga õudusvärinad tulid peale. Tähendab vist, et peaks tõesti tegema seda, ma lõputöö kirjutamise ajast mäletan, kui hästi see pea tööle pani.

P.S. Kes tahab minuga augustis kätelseisu väljakutset teha? Iga päev vähemalt viis minutit, kuu lõpuks võiks juba üsna stabiilne olla ju. Kes kardab või ei jaksa kohe alguses end käte peal ka vastu seina päris üles lükata, saab alustada seinaplankude jms toreda kraamiga, nagu näiteks siin kirjeldatud (vihjeks, et varesepoos, pea peal seismine ja käsivartel seismine aitavad ka vajaminevat jõudu ja tasakaalu arendada, vajalikke kerelihaseharjutusi aeglase kätelseisu jaoks saab siit). Kel eriti hästi läheb, võib kätelseisu asemel kätel kõndimise ära õppida. Ja kellel VEEL paremini läheb, võib hakata Dylan Wernerit järele tegema. Kuu alguses ja lõpus paneme tulemused letti – kui sul oma blogi pole, panen ise üles. Ebaõnnestumine on ka igati ok, sest ümberkukkumise pildid on teatavasti need kõige toredamad (ja iga teekond algab esimesest sammust ja pulapulapula). Kuidas kõlab?

Rentsi teataja

Esiteks. Vannitoas nupp liigub ja vesi voolab just sealt, kust vaja. Jee. Kui nüüd keegi mu buduaari astuks ja kardinapuu ka üles paneks, küll oleks hea. Äkki peaks reedel baari minema ja mõne mehe käest küsima, kas ta tahaks tulla minu juurde mu kardinapuud üles panema?

Teiseks. Inno ja Irja kerjasid Eestisse lendamiseks vajaliku raha kokku, vedasid end kohale ja … ööbisid kohe Radissoni hotellis. 😀 Ma pean ütlema, et huumorimeel on neil täitsa olemas. Seejärel otsustasid nad, et ega blogimine ka lihtne ei ole, see on nagu töö, nii et lugejad võiksid neile ka raha saata. No viieka või kümpsi või nii. Ja nemad siis toodavad seda kvaliteetkirjandust.

Ega mõte iseenesest halb ei ole, ma olen ka mitu korda mõelnud, et mis ma siin tasuta pärleid sigade ette viskan, tahaks ka palka saada. Aga mingite viiekatega ma küll ei lepi, ma tahaks ikka kohvriga saada. Äärmisel juhul võite ämma öökapist ümbrikuga ka tuua. Või mis tuua, saatke postiga. Aadressiks pange “Rents, nõudmiseni”, küll ma kätte saan.

Kolmandaks. Nägin mina TYSKis seksikat meest. Mõtlesin, malbe ja tagasihoidlik, nagu ma olen, et teeks kuidagi taktitundeliselt juttu. Tagasivaates, ei olnud “haha, kui sa särgi ära võtad, siis hüüa, ma tulen teen pilti!” ilmselt see kõige parem lähenemine. Ta vastas, et ta on korralik mees, mitte mõni selline. Sain korvi. Samas, kui keegi mulle sellise lausega läheneks, mõtleksin ma, et ta on täielik creep. Nii et kõik on aus. Eks ma pean edasi elama endaga.

P.S. Nagu kõik teised inimesed, olen ka mina TÄIESTI põlvili maas, sest “Ameerika jumalate” treiler on lihtsalt NII hea. Lausa uskumatult hea. Talumatult hea. On, mida oodata. Kes seda raamatut lugenud ei ole, on paljust ilma jäänud.

Kaitstud: Ma ei saa aru

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Üks kord elus saate mind rahus kritiseerida (pm minu esimene vloog)

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

nädalavahetus oli vaheldusrikas

Käisin üle hulga aja Tallinnas trennis, tore oli. Trenn on ikka tore. Pärast trenni läksin teise trenni, sest … miks mitte? Nimelt tahtsin ma juba eelmisel kevadel surfilaual joogat proovida, aga see oli Tartus ainult nädalakese, nii et ei jõudnud. Nüüd oli aga Tallinnas merepäevade raames võimalik seda aerulaual teha ja mina mõtlesin, et põhimõtteliselt ju poteito-potaato, läheks prooviks. 15 eurot tundus selline mõistlik hind ka.

Noh, ütleme nii, et ma ei saanud sealt päris nii palju, kui ma lootsin. Pilte ei ole, sest esmalt läks juba ankurdamise peale nii palju aega ära, et kaldal ootaval kaaslasel hakkas külm ja ta läks jalutama. Ühe pildi minust ühe punase vestiga ta ikka tegi, sest kellele siis punased vestid ei meeldiks. Aga minekut ma otseselt ei kahetse, sest kena ilm oli, sai aerutada pisut ja päike hakkas parajasti loojuma, nii et väga ilus oli ka, aga trenn polnud päris see. Mulle tundus, et pool ajast olime me mingites puhkeasendites, mille peale minusugusel lihtsalt uni peale tuleb. Teiseks hakkas inimestel sellise aeglase uimerdamise peale lihtsalt külm. Me tegime muidu isegi päris toredaid asju seal (varest ja silda jne), aga lihtsalt megaaeglaselt ja iga asja vahele käis pea maas hingamine jne. Ma olen muidugi ashtangaga harjunud ka, seal, kus teistel on puhkeasendid, on meil põhimõtteliselt hüppega kätekõverdused. Mis on ka omamoodi puhkus, lihtsalt teistsugune. Aga ma sain aru, et nad alles alustasid ka selle asjaga, nii et eks vigadest õpitakse ja kui see tulevikus veidi aktiivsem oleks, prooviksin kindlasti huviga uuesti. Süvalihastele on selline loksumise käigus tasakaalu hoidmine kindlasti väga kasulik.

Pärast seda läksime Ewertit ja draakoneid vaatama. Ma polnudki nende kontserdile varem sattunud, vahva oli. Ma oleks varem osanud neilt ainult seda kõige kuulsamat laulu nimetada, aga tegelikult oli neil päris mitu vahvat lugu. Inimesed isegi laulsid natuke kaasa – kuigi nagu üks minu kõrval seisnud noormees sõbrale kommenteeris, Smailersi kontserditel teavad kõik inimesed alati kõiki sõnu peast ja kõik laulavad kaasa. Erinevad sihtgrupid vist. Siin olid rohkem … Noh, minu ees näiteks noored laulsid vahepeal kaasa küll, aga vahepeal mängisid Pokemon GO’d. Ja lõpus oli eriti äge ilutulestik, nii et ma jäin õhtuga igati rahule.

Ahjaa, kas te teadsite, et Favoras tehakse värsketest asjadest teie silme all burks kokku? Mina ei teadnud, aga olin positiivselt üllatunud.

Teel koju nägime meie hukatuseks mingit kuulutust sellest, et tuleb 90ndate retrokontsert, kus esinevad igasugu kuulsad staarid nagu Scooter ja Vengaboys jne. Nii et meil oli koju jõudes vaja loomulikult kogu seda jubedust guugeldada, et leida üles sellised mineviku pärle nagu näiteks see:

Täitsa lõpp, mis videosid ikka tollal tehti. Kõik sümbolid nii ülemängitud, kui vähegi olla saab.

Ei, me TEGELIKULT ei taha seda kuulama minna, sellest ühest õhtust piisab küll.

Päevad ei ole vennad, vol miljon

Teil ei olegi ammu olnud juhust vinguda, et pilti ei oska ma teha ja käsi väriseb ja pildistan ma üldse kartuliga, nii et täna saab jälle seda kõike ja rohkem veel! Kindlasti te olete mitu päeva kodus ekraani ees istunud ja mõelnud et oh isver, mida küll Rents teeb. No nüüd olete te õnnega koos, sest ma olen siin oma ülipõnevast elust ja uskumatutest juhtumistest rääkimas. Mul on puhkuse viimane päev, nii et kuidas seda ikka teisiti veeta kui teile kirjutades.

Eile läksin ööseks ühe sõbra juurde maale, koera sai ka kaasa võtta. Õhtu oli suurepärane. Atu luusis ringi ja käis ujumas, meie kuulasime mussi,küpsetasime väikese lõkke peal vahukomme, mängisime pleistat (miks mängida päris võrku, kui seda ekraanil tehasaab?), jõime siidrit, selline üleüldine chill.

Imeline päev, eks. Noh, järgmisel hommikul ärkasin üles, vaatasin, et nii ilus ilm, kõik nii tore … Ja siis leidis üks mesilane, et on aeg kätte tasuda selle eest, et ma tema tarust võetud meega kohvi joon ja nõelas mind otse kõrva. Kõige hullem oli see, et kuna ringi tiirutasid nii mesilased kui herilased, ei olnud ma ju kindel, kumb see oli (st, kas ta on nüüd suremas või mitte) ja kuna ta mu juustesse kinni jäi ja seal ringi põristama hakkas, siis ma olin täiesti paanikas, jooksin tiigi äärde ja hoidsin lihtsalt juukseid vee all, kuni kõik vaikseks jäi. Nii et nüüd tean mina ka, et mesilase nõel on selline:

Sama nali kordus hiljem veel korra, tookord ma nõelata veel ei olnudki saanud, aga olin elukogenum, nii et siis käis mul pea vee alla surumine juba eriti käppelt. Ajan maha need juuksed, kurat küll. Sõber? Tema kartis ise mesilasi, nii kui üks tema lühikestest juustest läbi käis, viskas ta oma kohvitassi lihtsalt maha ja pani jooksuga minema. Hülgas mu ja jooksis tuppa. 😀 Hea ikka, et ma jaanalinnu kombel pea kohe alla oskan lüüa, kui häda käes on, sest no meeste peale siin elus loota ei saa.

Igatahes viisime toiduasjad tuppa ära, mesilased rahunesid maha, käisime veel ujumas ja istusime päikese käes, tundus, et kõik on kena. Ja siis tulin koju tagasi ja mõtlesin, et lähen ja ostan endale lõpuks ometi selle puuduva kardinapuu ära – ja avastasin, et külmikul, mis ma koduga kaasa sain (klausliga, et “noh, vana juba, aga kuniks kestab, on sinu”), on uks eest ära kukkunud. Ja mitte esimest korda, sest selgus, et seda oli varem juba Makroflexiga parandatud. Nii et mis mul üle jäi, külmik on eluks ikka üsna möödapääsmatu, läksin linna peale laiama ja tõmbasin oma krediitkaardi veel mõnesaja euroga miinusesse.

Hea ameeriklase saaks minust. 😀 Aga noh, teen terve suve korralikult lisatööd, siis peaks sügiseks enamvähem ok olema. Ja nüüd on olulisem tehnika kõik uus. Ja noh, küll see kardinapuu ka tuleb. Kõik omal ajal.

Inimene ja naine, naine ja inimene

Postimees kajastab tänaseid uudiseid:

Auto, mis Laagna teel akendeni vees konutas, on praeguseks minema transporditud. Postimehe reporteri sõnul oli tegu õppesõiduautoga, kuid seda ei juhtinud sõiduõpilane, vaid NAISinstruktor. «Siin olevate inimeste sõnul arvas juht, et suudab veest läbi sõita, kuid auto suri välja. NAINE väljus autost ja läks koju kuivi riideid selga panema,» rääkis reporter.

Veelombis suri välja ka liinimarsa, mis tuli Kuressaarest ja ootab nüüd puksiiri. «Selle juht arvas samuti, et saab veest läbi tulla, kuid viimasel hetkel jäi mootor seisma. Juht on üsna õnnetu,» ütles reporter.

Mul ei tule nüüd öö otsa und ju, vähkren ja rabelen ja üritan mõistatada, kas liinimarsa juht oli mees või naine. Mitte et siin midagi mõistatada oleks, kui rõhutatud pole, ju siis on ikka inimene, st mees. Aga veidi arusaamatuks jääb, miks selles esimeses lõigus juhi soo rõhutamine vajalik oli, aga teises ei olnud.

kolimisest ja kõigest muust

Kolisin tegelikult eelmisel pühapäeval juba, aga põhimõtteliselt terve see nädal läks ikkagi ära vajalike asjade hankimise ja kokkupaneku peale. Lõpuks olin nii väsinud juba, teate küll, tahaks rahulikult elada, mitte kogu aeg selle elamise korraldamisega tegeleda. Terve hunnik asju on, mille peale ise ei tulegi. Mina näiteks avastasin suure üllatusega, et kui sa ostad uue madratsi, mis on suurem kui eelmine, siis uskumatul kombel on kõik sinu vanad linad selle jaoks liiga väikesed. Päris alguses pidin ühe tekikoti katki lõikama, et kõik ära kataks.

Muu kolimise ja askeldamisega … Taevale tänu, et mul on nii abivalmis sugulased ja sõbrad, isa ja tädi käisid veel suisa mitu päeva abis. Pesumasinat üles pannes selgus, et mingi toru tilgub, tuli selle vahetamisega tegeleda, siis tuli sõbralt abi paluda, et raamaturiiul kokku panna jne. Voodi saamisega oli nii palju kino, et ma oleks lõpuks juba sõimanud, aga kuna seda tegi minu eest juba mu isa (ütleme nii, et minu puhul ei teki kahtlustki, kellelt ma mõned iseloomujooned pärinud olen), siis ma võtsin vastupidise rolli ja üritasin olukorda pigem pehmendada ja rääkisin töötajale, et meil on pikk ja väsitav päev olnud.

Nimelt. Ostsime voodi. Kolm pakki, kokku üle saja kilo. Jõuame koju, ühes pakkidest on kaks lauda katki. Helistasin sinna, kurtsin oma muret, öeldi, et tooge see üks pakk tagasi siis, vahetame välja. Vedasime selle paki uuesti autosse, läksime sinna – ja selgus, et tegelikult vahetatakse välja ainult need kaks lauda. Ma küsisin, et mille jaoks ma seda 30 kg tassisin siis praegu, oleks võinud ju lihtsalt need detailid tuua – “oleks tõesti”. Nagu Jeesus Maria. See oli see koht, kus minu isa kannatus järele andis. Paneme siis kogu selle paki kahe uue asjaga autosse, sõidame tagasi ja mina lähen maja välisust lahti tegema, et selle raske pakiga läbi mahuks.

See on nüüd see ainus koht, kus MINA lõuata sain selle nädala jooksul. Ma peaks vist natuke iseloomu paremaks treenima, kui loodan Eestis palju sõpru leida, sest lõuna-ameeriklasest sõber ütles mulle just, et ma olen täpselt nagu ladina-ameerika naised, ainult selle vahega, et mina vabandan kümne minuti pärast, kui ma ilmaasjata bitchin, seal nad eeldavad lihtsalt, et kõik teavad, et neile ongi selline käitumine lubatud.

Igatahes, teen mina ukse lahti ja just samal hetkel astus esimese korruse uksest mingi tüüp välja ja vaatas, kuidas ma selle uksekonksu paika panin. Nii et viisaka inimesena naeratasin talle ja ütlesin tere, sest ma juba kord olen selline sotsiaalne. Lähen auto juurde tagasi, pöörasin ümber – ja näen, et tüüp on ukse KINNI PANNUD ja asjatab midagi prügikasti juures. Nii et viisaka inimesena, kellel oli olnud raske päev ja täiesti kõrini juba kogu sellest jamast, lasin ma kuuldavale kakskeelse sõimu, et oleks ikka kindel, et ta aru saab, et ma karjun tema peale. Naabritega suhted soojalt alustatud – check.

Ma tegelikult juba ammu mõtlen, et peaks natuke daamilikumad kombed külge harjutama (kuigi luristada näiteks Sirgi ei luba, nii et mingi areng siin ilmselgelt juba on), sest ei ole kena naabrile näkku karjuda, et kas oli ilmtingimata vaja värdjas olla. Iseasi, et ei ole kena ka värdjas olla, nii et selline käsi peseb kätt situatsioon. Lihtsalt tihti on mu esmane reaktsioon ka sõpradega veidi … kare. Pealegi mulle ideeliselt ilgelt meeldib killing them with kindness lähenemine, sest see ajab igasugused tõprad meganärvi, aga ma ei suuda seda alati välja mängida. Tuleb harjutada, ehk muutungi seeläbi rahulikumaks inimeseks ka.

Igatahes, see, kes juhendisse kirjutas, et selle voodi paneb kokku 180 minutiga, tuleks rattale tõmmata. Panime isa ja tädiga mitu tundi juba raami kokku. Siis läksid nemad koju, isa jäi haigeks, nii et järgmisel päeval kutsusin Maarja appi ja panime pool päeva veel ülejäänud asju kokku. Ja meie kasutasime ikkagi trelli, kuigi juhendis oli kirjas, et ei tohi – oleks me kõiki neid kruve käsitsi keeranud, oleks me seda sada aastat teinud. Aga kokku me tema saime ja nüüd võin ma ausalt öelda, et siin võib juba täitsa elada. Kardinapuu võiks osta ja uue prill-laua, sest praegune on imelik, aga need on juba sellised pisidetailid.

Ahjaa, hetkel on vannis selline kraan, kus on küll ka dušivoolikuauk, aga sinna otsa pole midagi ühendatud. Ja seda nuppu ei saa liigutada asendisse, et sealt vett hakkaks tulema. Kas neid saab kuidagi kruttida liigutatavasse ja kinnisesse asendisse? Või on see aastatega lihtsalt kinni jäänud? Või on tegu musta maagiaga?

Muidu elan vaikselt ja teen trenni, nagu ikka. Hetkel ei pea aeroobse pärast ka muretsema, kaks nädalat saan treenida ainult Lõunakas, kuhu on valitud marsruudist sõltuvalt 6-7 km. Nii et iga trenni jaoks pean 12-14 km väntama. Linnas sees tunduvad vahemaad ikka hulga lühemad, selline mõnus pisike sõit. Joogat tegin üle nädala aja. Mitte mingit painduvust ikka ei ole, kui püsivalt ei tee, aga muidu oli päris mõnus, miski ei valutanud. Hiljem lootoseasendis ei teinud jalad sellist nägugi, nagu puus avanema hakkaks, nii et eks ma igaks juhuks ei survestanud ka, aga muu toimis kenasti.

Ma tegelikult tahtsin siia romaani korraga kirja panna, aga ma ei mäleta enam, mis (või kas) mul veel öelda oli, nii et jääb järgmiseks korraks. Aga oluline sai öeldud, olen elus, sain kolitud, kõik on tore.

Kuidas seltsimees Lagunov arstil käis

Käisin sel nädalal suisa kahe füsioterapeudi juures. Seekord siis puusavaluga. Esimene oli sama tüüp, kes mu õla kohta ütles, et pole hullu midagi. Ta väänas puusa ka siit ja sealt ja leidis, et kõik on nagu kenasti ja et parem puus paindub isegi paremini kui vasak. Tundsin end juba nagu polkovniku lesk. Kõige hullem oli aga see, et kuna ta puusa uurides selle ümbrust ka korralikult masseeris, ei valutanud järgmisel päeval enam midagi, nii et suisa natuke häbi oli teise füsioka juurde minna.

Sinna (Tähe tänava algusesse) mina igatahes läksin ja abi sain nii palju, et tahaks kohe kiita. Kuigi teistele sellest vaevalt kasu on, sest seal on meeletud järjekorrad, isegi sain tänu tuttavatele ja heale juhusele vahele.

Igatahes. Küsiti siis, et mis mul täpsemalt viga on. Ma küsisin, et KÕIK pean tõesti ette lugema v? Ja alustasin otsast. No et alaselg valutab kogu aeg, aga sellest pole nagu hullu, ma olen harjunud, aga õlg hakkas paari kuu eest jamama ja päris korda polegi kunagi saanud (kuigi enam ei valuta, vaid lihtsalt annab vahepeal tunda), ja nüüd siis puus valutab. Ta andis alaselja jaoks ühe harjutuse ja sai kohe aru, mis mu õlal viltu on ja andis selle jaoks harjutuse. Lisaks tahab ta, et ma läheksin neile ultrahelisessioonidele, loogika on siis see, et ultraheli peaks armkudet lõhkuma, et seal sees vigastus normaalselt paraneda saaks. Reet leidis kohe mulle selle kohta ühe uuringu ka, it’s a thing.

Puusa kohta ütles ta, et see on “äärmiselt huvitav eripära”. Me kõik teame, et see tähendab “oled sina alles üks põnev väärakas”. Mul nimelt on puusaga algusest peale selline asi, et kui teised lähevad näiteks lootoseasendisse (või mõnda muusse puusa painutavasse asendisse) nii, et esmalt panevad ühe jala ja siis teise jala, siis mina pean seda tegema nii, et esmalt panen ühe jala peaaegu paika, ootan kuni puus aeglaselt avaneb, panen ta päriselt paika, ootan kuni ta veel avaneb ja siis hakkan teise jalaga seda sama tegema. Nii et miks seal see liikumine aeglaselt toimub, keegi ei tea. Igatahes andis ta selle jaoks ka harjutuse ja paar soovitust tulevikuks (teha puusi avavaid harjutusi padjal või pingikesel istudes, paar kuud mitte nende asenditega maksimumi minna jne).

Ja üldises plaanis oli ta seisukoht selline, et ma olen nii lihases, et kohati süvalihased ei tööta korralikult, sest saab ka ilma läbi ajada. Mis pole hea ja tekitabki näiteks õlas probleeme, sest kui on mingi väike jama, võtavad suured lihased lihtsalt kohe üle ja too pisike üritab üldse mitte midagi teha. Nii et harjutused on suunatud sellele, et neid tööle meelitada ja venitada. Ta arvas ka, et ma olen veidi ületreenitud, aga ma arvan, et see päris nii ei ole, praegu polnud ma näiteks laupäevast saadik üldse midagi teinud – ja üldse üritan ma kogu aeg puhata, kui tunnen, et keha ikka läbi on. Aga ehk tuleb siis puhkeaega ikka natuke tõsisemalt võtta, eks näis. Viimased paar päeva olen nõrguke olnud küll.

Aga noh, elame veel.