Ainult toidust

söök1

Tegime reedel koos süüa. Mina tegin ahjurooga, Sirgi tegi banaanileiba ja kuna küpsised ei näe just kõige apetiitsemad välja, siis need pärinevad anonüümselt autorilt. Laupäeval aga testisin erinevaid grillitavaid asju, sest meil on järgmisel nädalavahetusel üks suur väljasõit plaanis.

Valikus oli siis mais, baklažaan, suvikõrvits, paprika sidrunimahlaga segatud kitsejuustuga ja šokolaaditäidisega banaanid:

20160730_135706

Baklažaan ja suvikõrvits mulle ei meeldinud, aga Sirgi väidab, et asi on selles, et baklažaan oli liiga suur ja üleküpsenud (valmimise mõttes, mitte grillimise mõttes), et selles ei tohiks üldse seemneid sees olla. Mais ja banaanid olid muidugi head, siin ei ole mingit üllatustki. Ja tegelikult oli paprika ka hea, aga seal ei kujuta ma üldse ette, milline see tulemus oleks teoreetiliselt võinud olla. Arvan, et kindlasti peaks vähem panema seda kraami sinna sisse, aga kuna töökaaslane soovitas, et pane sidrunimahla sisse, et vedelam oleks, siis ilmselt selle tahkeks tõmbamine ei olegi eesmärk, nii et ma ei tea, kas see kitsejuust võiks lihtsalt soojaks minna või mis eesmärk sellel on. Väga kaua ei saa paprikat ju hoida seal, tõmbab alt mustaks.

Tegime Sirgiga oma praegusest kätelseisuvormist pilti ka, aga panin need kaljuronimisklubi blogisse, sest seal on rohkem teemaks vist. Nii et kel huvi, leiab sealt üles.

Ja vaatan, et Tartuffil on päris palju ägedaid filme, aga kohti ei reserveerita, nii et peaks kogu aeg tund aega varem kohale minema. Mõtlen nüüd, kas viitsin sellega tõmmelda või üritan need filmid lihtsalt netist tõmmata ja neid kodus vaadata. 😀

maailmas peab valitsema tasakaal (+ üks pisike trenniüleskutse)

üks

Olin siin juba ülirahul, sest sain lõpuks ometi oma magamistuppa kardinapuu üles ja mõtlesin, et nii võiks ju juba täitsa elada. Loodus ilmselgelt tühja kohta ei salli, nii et seepeale tuli Sirgi ja tõmbas mul teisest toast kardinapuu alla. Otsustas, et teeb kohe ise korda ja kutsus kohale sõbra, kes avastas seina puurides, et igal pool on raudarmatuur all. Nii et nemad põgenesid sündmuskohalt ja mu elutoa sein on täiesti ära äestatud.

Muidu. Teate, mis on hea nipp tahtejõu arendamiseks ja eneseteadlikkuse suurendamiseks? Mõtle välja, mis sulle siin elus väga meeldib. Algus on hea, eks. Ja siis loobu sellest.

Päriselt.

Ma ei valeta, mõte on iseenesest hea. Sulle väga meeldib igapäevane kohv. Noh, otsusta vahepeal, et nüüd nädal aega seda ei joo. Oled harjunud pühapäevahommikuti saiakest sööma – seekord ei söö. Mõte pole niivõrd selles, et tahtejõudu harjutada (kuigi eks veidi seda ka), vaid eelkõige see, et aju tabaks ära, et oot, mul on tegelikult valik. Ja kui inimene saab aru, et tal on valik, hakkab ta otsuseid langetama, mitte niisama ringi triivima. Pluss see, et kui sa vahepeal võtad ära midagi, millega sa harjunud oled, avastad sa enamasti, et ilma pole ka nii hull. Isegi inimestega on vahepeal nii, et kui nädal aega ei näe (ja igapäevaselt sõnumitega ei ahista), tundub ta pärast seda hulga armsam. Rituaalid on mõnusad, aga vahepeal on nende murdmine ka mõnus.

Ma näiteks mõtlesin, et olen ühe töönädala ilma kohvita. Päris tore on. Aju harjus kergesti ära sellega, et ei saa kella kolme ajal lihtsalt virisema hakata ja narkootikume nõuda, tuleb ilma läbi ajada. Ja ajab ka, kus ta pääseb. Ja mulle meeldib mõte sellest, et kohvijoomine võiks olla tegevus iseeneses, mida tõesti nautida. Ilus hommik ja hea kohv ja ehk meeldiv seltskond jne. Mitte lihtsalt taustamuusika. Kui asju harvem saad, hindad neid rohkem. Mina näiteks hindan täiega seda kohvitassi, mis nädalavahetusel ees ootamas on. 😀

Siis mõtlesin, et mulle soe dušš päris meeldib, ei tea, kas peaks nädalaks ajaks külmaga asendama. Viimane aeg nagu, detsembris ei taha hästi teha seda. Aga õudusvärinad tulid peale. Tähendab vist, et peaks tõesti tegema seda, ma lõputöö kirjutamise ajast mäletan, kui hästi see pea tööle pani.

kaks

P.S. Kes tahab minuga augustis kätelseisu väljakutset teha? Iga päev vähemalt viis minutit, kuu lõpuks võiks juba üsna stabiilne olla ju. Kes kardab või ei jaksa kohe alguses end käte peal ka vastu seina päris üles lükata, saab alustada seinaplankude jms toreda kraamiga, nagu näiteks siin kirjeldatud (vihjeks, et varesepoos, pea peal seismine ja käsivartel seismine aitavad ka vajaminevat jõudu ja tasakaalu arendada, vajalikke kerelihaseharjutusi aeglase kätelseisu jaoks saab siit). Kel eriti hästi läheb, võib kätelseisu asemel kätel kõndimise ära õppida. Ja kellel VEEL paremini läheb, võib hakata Dylan Wernerit järele tegema. Kuu alguses ja lõpus paneme tulemused letti – kui sul oma blogi pole, panen ise üles. Ebaõnnestumine on ka igati ok, sest ümberkukkumise pildid on teatavasti need kõige toredamad (ja iga teekond algab esimesest sammust ja pulapulapula). Kuidas kõlab?

Rentsi teataja

Esiteks. Vannitoas nupp liigub ja vesi voolab just sealt, kust vaja. Jee. Kui nüüd keegi mu buduaari astuks ja kardinapuu ka üles paneks, küll oleks hea. Äkki peaks reedel baari minema ja mõne mehe käest küsima, kas ta tahaks tulla minu juurde mu kardinapuud üles panema?

Teiseks. Inno ja Irja kerjasid Eestisse lendamiseks vajaliku raha kokku, vedasid end kohale ja … ööbisid kohe Radissoni hotellis. 😀 Ma pean ütlema, et huumorimeel on neil täitsa olemas. Seejärel otsustasid nad, et ega blogimine ka lihtne ei ole, see on nagu töö, nii et lugejad võiksid neile ka raha saata. No viieka või kümpsi või nii. Ja nemad siis toodavad seda kvaliteetkirjandust.

Ega mõte iseenesest halb ei ole, ma olen ka mitu korda mõelnud, et mis ma siin tasuta pärleid sigade ette viskan, tahaks ka palka saada. Aga mingite viiekatega ma küll ei lepi, ma tahaks ikka kohvriga saada. Äärmisel juhul võite ämma öökapist ümbrikuga ka tuua. Või mis tuua, saatke postiga. Aadressiks pange “Rents, nõudmiseni”, küll ma kätte saan.

Kolmandaks. Nägin mina TYSKis seksikat meest. Mõtlesin, malbe ja tagasihoidlik, nagu ma olen, et teeks kuidagi taktitundeliselt juttu. Tagasivaates, ei olnud “haha, kui sa särgi ära võtad, siis hüüa, ma tulen teen pilti!” ilmselt see kõige parem lähenemine. Ta vastas, et ta on korralik mees, mitte mõni selline. Sain korvi. Samas, kui keegi mulle sellise lausega läheneks, mõtleksin ma, et ta on täielik creep. Nii et kõik on aus. Eks ma pean edasi elama endaga.

P.S. Nagu kõik teised inimesed, olen ka mina TÄIESTI põlvili maas, sest “Ameerika jumalate” treiler on lihtsalt NII hea. Lausa uskumatult hea. Talumatult hea. On, mida oodata. Kes seda raamatut lugenud ei ole, on paljust ilma jäänud.

Kaitstud: Ma ei saa aru

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Üks kord elus saate mind rahus kritiseerida (pm minu esimene vloog)

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

nädalavahetus oli vaheldusrikas

vesi

Käisin üle hulga aja Tallinnas trennis, tore oli. Trenn on ikka tore. Pärast trenni läksin teise trenni, sest … miks mitte? Nimelt tahtsin ma juba eelmisel kevadel surfilaual joogat proovida, aga see oli Tartus ainult nädalakese, nii et ei jõudnud. Nüüd oli aga Tallinnas merepäevade raames võimalik seda aerulaual teha ja mina mõtlesin, et põhimõtteliselt ju poteito-potaato, läheks prooviks. 15 eurot tundus selline mõistlik hind ka.

Noh, ütleme nii, et ma ei saanud sealt päris nii palju, kui ma lootsin. Pilte ei ole, sest esmalt läks juba ankurdamise peale nii palju aega ära, et kaldal ootaval kaaslasel hakkas külm ja ta läks jalutama. Ühe pildi minust ühe punase vestiga ta ikka tegi, sest kellele siis punased vestid ei meeldiks. Aga minekut ma otseselt ei kahetse, sest kena ilm oli, sai aerutada pisut ja päike hakkas parajasti loojuma, nii et väga ilus oli ka, aga trenn polnud päris see. Mulle tundus, et pool ajast olime me mingites puhkeasendites, mille peale minusugusel lihtsalt uni peale tuleb. Teiseks hakkas inimestel sellise aeglase uimerdamise peale lihtsalt külm. Me tegime muidu isegi päris toredaid asju seal (varest ja silda jne), aga lihtsalt megaaeglaselt ja iga asja vahele käis pea maas hingamine jne. Ma olen muidugi ashtangaga harjunud ka, seal, kus teistel on puhkeasendid, on meil põhimõtteliselt hüppega kätekõverdused. Mis on ka omamoodi puhkus, lihtsalt teistsugune. Aga ma sain aru, et nad alles alustasid ka selle asjaga, nii et eks vigadest õpitakse ja kui see tulevikus veidi aktiivsem oleks, prooviksin kindlasti huviga uuesti. Süvalihastele on selline loksumise käigus tasakaalu hoidmine kindlasti väga kasulik.

Pärast seda läksime Ewertit ja draakoneid vaatama. Ma polnudki nende kontserdile varem sattunud, vahva oli. Ma oleks varem osanud neilt ainult seda kõige kuulsamat laulu nimetada, aga tegelikult oli neil päris mitu vahvat lugu. Inimesed isegi laulsid natuke kaasa – kuigi nagu üks minu kõrval seisnud noormees sõbrale kommenteeris, Smailersi kontserditel teavad kõik inimesed alati kõiki sõnu peast ja kõik laulavad kaasa. Erinevad sihtgrupid vist. Siin olid rohkem … Noh, minu ees näiteks noored laulsid vahepeal kaasa küll, aga vahepeal mängisid Pokemon GO’d. Ja lõpus oli eriti äge ilutulestik, nii et ma jäin õhtuga igati rahule.

Ahjaa, kas te teadsite, et Favoras tehakse värsketest asjadest teie silme all burks kokku? Mina ei teadnud, aga olin positiivselt üllatunud.

Teel koju nägime meie hukatuseks mingit kuulutust sellest, et tuleb 90ndate retrokontsert, kus esinevad igasugu kuulsad staarid nagu Scooter ja Vengaboys jne. Nii et meil oli koju jõudes vaja loomulikult kogu seda jubedust guugeldada, et leida üles sellised mineviku pärle nagu näiteks see:

Täitsa lõpp, mis videosid ikka tollal tehti. Kõik sümbolid nii ülemängitud, kui vähegi olla saab.

Ei, me TEGELIKULT ei taha seda kuulama minna, sellest ühest õhtust piisab küll.

Päevad ei ole vennad, vol miljon

Teil ei olegi ammu olnud juhust vinguda, et pilti ei oska ma teha ja käsi väriseb ja pildistan ma üldse kartuliga, nii et täna saab jälle seda kõike ja rohkem veel! Kindlasti te olete mitu päeva kodus ekraani ees istunud ja mõelnud et oh isver, mida küll Rents teeb. No nüüd olete te õnnega koos, sest ma olen siin oma ülipõnevast elust ja uskumatutest juhtumistest rääkimas. Mul on puhkuse viimane päev, nii et kuidas seda ikka teisiti veeta kui teile kirjutades.

atu

Eile läksin ööseks ühe sõbra juurde maale, koera sai ka kaasa võtta. Õhtu oli suurepärane. Atu luusis ringi ja käis ujumas, meie kuulasime mussi,küpsetasime väikese lõkke peal vahukomme, mängisime pleistat (miks mängida päris võrku, kui seda ekraanil tehasaab?), jõime siidrit, selline üleüldine chill.

ekraan

Imeline päev, eks. Noh, järgmisel hommikul ärkasin üles, vaatasin, et nii ilus ilm, kõik nii tore … Ja siis leidis üks mesilane, et on aeg kätte tasuda selle eest, et ma tema tarust võetud meega kohvi joon ja nõelas mind otse kõrva. Kõige hullem oli see, et kuna ringi tiirutasid nii mesilased kui herilased, ei olnud ma ju kindel, kumb see oli (st, kas ta on nüüd suremas või mitte) ja kuna ta mu juustesse kinni jäi ja seal ringi põristama hakkas, siis ma olin täiesti paanikas, jooksin tiigi äärde ja hoidsin lihtsalt juukseid vee all, kuni kõik vaikseks jäi. Nii et nüüd tean mina ka, et mesilase nõel on selline:

k6rv

Sama nali kordus hiljem veel korra, tookord ma nõelata veel ei olnudki saanud, aga olin elukogenum, nii et siis käis mul pea vee alla surumine juba eriti käppelt. Ajan maha need juuksed, kurat küll. Sõber? Tema kartis ise mesilasi, nii kui üks tema lühikestest juustest läbi käis, viskas ta oma kohvitassi lihtsalt maha ja pani jooksuga minema. Hülgas mu ja jooksis tuppa. 😀 Hea ikka, et ma jaanalinnu kombel pea kohe alla oskan lüüa, kui häda käes on, sest no meeste peale siin elus loota ei saa.

Igatahes viisime toiduasjad tuppa ära, mesilased rahunesid maha, käisime veel ujumas ja istusime päikese käes, tundus, et kõik on kena. Ja siis tulin koju tagasi ja mõtlesin, et lähen ja ostan endale lõpuks ometi selle puuduva kardinapuu ära – ja avastasin, et külmikul, mis ma koduga kaasa sain (klausliga, et “noh, vana juba, aga kuniks kestab, on sinu”), on uks eest ära kukkunud. Ja mitte esimest korda, sest selgus, et seda oli varem juba Makroflexiga parandatud. Nii et mis mul üle jäi, külmik on eluks ikka üsna möödapääsmatu, läksin linna peale laiama ja tõmbasin oma krediitkaardi veel mõnesaja euroga miinusesse.

Hea ameeriklase saaks minust. 😀 Aga noh, teen terve suve korralikult lisatööd, siis peaks sügiseks enamvähem ok olema. Ja nüüd on olulisem tehnika kõik uus. Ja noh, küll see kardinapuu ka tuleb. Kõik omal ajal.

  • Rubriigid