Käisin sel nädalal suisa kahe füsioterapeudi juures. Seekord siis puusavaluga. Esimene oli sama tüüp, kes mu õla kohta ütles, et pole hullu midagi. Ta väänas puusa ka siit ja sealt ja leidis, et kõik on nagu kenasti ja et parem puus paindub isegi paremini kui vasak. Tundsin end juba nagu polkovniku lesk. Kõige hullem oli aga see, et kuna ta puusa uurides selle ümbrust ka korralikult masseeris, ei valutanud järgmisel päeval enam midagi, nii et suisa natuke häbi oli teise füsioka juurde minna.
Sinna (Tähe tänava algusesse) mina igatahes läksin ja abi sain nii palju, et tahaks kohe kiita. Kuigi teistele sellest vaevalt kasu on, sest seal on meeletud järjekorrad, isegi sain tänu tuttavatele ja heale juhusele vahele.
Igatahes. Küsiti siis, et mis mul täpsemalt viga on. Ma küsisin, et KÕIK pean tõesti ette lugema v? Ja alustasin otsast. No et alaselg valutab kogu aeg, aga sellest pole nagu hullu, ma olen harjunud, aga õlg hakkas paari kuu eest jamama ja päris korda polegi kunagi saanud (kuigi enam ei valuta, vaid lihtsalt annab vahepeal tunda), ja nüüd siis puus valutab. Ta andis alaselja jaoks ühe harjutuse ja sai kohe aru, mis mu õlal viltu on ja andis selle jaoks harjutuse. Lisaks tahab ta, et ma läheksin neile ultrahelisessioonidele, loogika on siis see, et ultraheli peaks armkudet lõhkuma, et seal sees vigastus normaalselt paraneda saaks. Reet leidis kohe mulle selle kohta ühe uuringu ka, it’s a thing.
Puusa kohta ütles ta, et see on “äärmiselt huvitav eripära”. Me kõik teame, et see tähendab “oled sina alles üks põnev väärakas”. Mul nimelt on puusaga algusest peale selline asi, et kui teised lähevad näiteks lootoseasendisse (või mõnda muusse puusa painutavasse asendisse) nii, et esmalt panevad ühe jala ja siis teise jala, siis mina pean seda tegema nii, et esmalt panen ühe jala peaaegu paika, ootan kuni puus aeglaselt avaneb, panen ta päriselt paika, ootan kuni ta veel avaneb ja siis hakkan teise jalaga seda sama tegema. Nii et miks seal see liikumine aeglaselt toimub, keegi ei tea. Igatahes andis ta selle jaoks ka harjutuse ja paar soovitust tulevikuks (teha puusi avavaid harjutusi padjal või pingikesel istudes, paar kuud mitte nende asenditega maksimumi minna jne).
Ja üldises plaanis oli ta seisukoht selline, et ma olen nii lihases, et kohati süvalihased ei tööta korralikult, sest saab ka ilma läbi ajada. Mis pole hea ja tekitabki näiteks õlas probleeme, sest kui on mingi väike jama, võtavad suured lihased lihtsalt kohe üle ja too pisike üritab üldse mitte midagi teha. Nii et harjutused on suunatud sellele, et neid tööle meelitada ja venitada. Ta arvas ka, et ma olen veidi ületreenitud, aga ma arvan, et see päris nii ei ole, praegu polnud ma näiteks laupäevast saadik üldse midagi teinud – ja üldse üritan ma kogu aeg puhata, kui tunnen, et keha ikka läbi on. Aga ehk tuleb siis puhkeaega ikka natuke tõsisemalt võtta, eks näis. Viimased paar päeva olen nõrguke olnud küll.
Aga noh, elame veel.
Pärdikute päevaraamat 