Kolisin tegelikult eelmisel pühapäeval juba, aga põhimõtteliselt terve see nädal läks ikkagi ära vajalike asjade hankimise ja kokkupaneku peale. Lõpuks olin nii väsinud juba, teate küll, tahaks rahulikult elada, mitte kogu aeg selle elamise korraldamisega tegeleda. Terve hunnik asju on, mille peale ise ei tulegi. Mina näiteks avastasin suure üllatusega, et kui sa ostad uue madratsi, mis on suurem kui eelmine, siis uskumatul kombel on kõik sinu vanad linad selle jaoks liiga väikesed. Päris alguses pidin ühe tekikoti katki lõikama, et kõik ära kataks.
Muu kolimise ja askeldamisega … Taevale tänu, et mul on nii abivalmis sugulased ja sõbrad, isa ja tädi käisid veel suisa mitu päeva abis. Pesumasinat üles pannes selgus, et mingi toru tilgub, tuli selle vahetamisega tegeleda, siis tuli sõbralt abi paluda, et raamaturiiul kokku panna jne. Voodi saamisega oli nii palju kino, et ma oleks lõpuks juba sõimanud, aga kuna seda tegi minu eest juba mu isa (ütleme nii, et minu puhul ei teki kahtlustki, kellelt ma mõned iseloomujooned pärinud olen), siis ma võtsin vastupidise rolli ja üritasin olukorda pigem pehmendada ja rääkisin töötajale, et meil on pikk ja väsitav päev olnud.
Nimelt. Ostsime voodi. Kolm pakki, kokku üle saja kilo. Jõuame koju, ühes pakkidest on kaks lauda katki. Helistasin sinna, kurtsin oma muret, öeldi, et tooge see üks pakk tagasi siis, vahetame välja. Vedasime selle paki uuesti autosse, läksime sinna – ja selgus, et tegelikult vahetatakse välja ainult need kaks lauda. Ma küsisin, et mille jaoks ma seda 30 kg tassisin siis praegu, oleks võinud ju lihtsalt need detailid tuua – “oleks tõesti”. Nagu Jeesus Maria. See oli see koht, kus minu isa kannatus järele andis. Paneme siis kogu selle paki kahe uue asjaga autosse, sõidame tagasi ja mina lähen maja välisust lahti tegema, et selle raske pakiga läbi mahuks.
See on nüüd see ainus koht, kus MINA lõuata sain selle nädala jooksul. Ma peaks vist natuke iseloomu paremaks treenima, kui loodan Eestis palju sõpru leida, sest lõuna-ameeriklasest sõber ütles mulle just, et ma olen täpselt nagu ladina-ameerika naised, ainult selle vahega, et mina vabandan kümne minuti pärast, kui ma ilmaasjata bitchin, seal nad eeldavad lihtsalt, et kõik teavad, et neile ongi selline käitumine lubatud.
Igatahes, teen mina ukse lahti ja just samal hetkel astus esimese korruse uksest mingi tüüp välja ja vaatas, kuidas ma selle uksekonksu paika panin. Nii et viisaka inimesena naeratasin talle ja ütlesin tere, sest ma juba kord olen selline sotsiaalne. Lähen auto juurde tagasi, pöörasin ümber – ja näen, et tüüp on ukse KINNI PANNUD ja asjatab midagi prügikasti juures. Nii et viisaka inimesena, kellel oli olnud raske päev ja täiesti kõrini juba kogu sellest jamast, lasin ma kuuldavale kakskeelse sõimu, et oleks ikka kindel, et ta aru saab, et ma karjun tema peale. Naabritega suhted soojalt alustatud – check.
Ma tegelikult juba ammu mõtlen, et peaks natuke daamilikumad kombed külge harjutama (kuigi luristada näiteks Sirgi ei luba, nii et mingi areng siin ilmselgelt juba on), sest ei ole kena naabrile näkku karjuda, et kas oli ilmtingimata vaja värdjas olla. Iseasi, et ei ole kena ka värdjas olla, nii et selline käsi peseb kätt situatsioon. Lihtsalt tihti on mu esmane reaktsioon ka sõpradega veidi … kare. Pealegi mulle ideeliselt ilgelt meeldib killing them with kindness lähenemine, sest see ajab igasugused tõprad meganärvi, aga ma ei suuda seda alati välja mängida. Tuleb harjutada, ehk muutungi seeläbi rahulikumaks inimeseks ka.
Igatahes, see, kes juhendisse kirjutas, et selle voodi paneb kokku 180 minutiga, tuleks rattale tõmmata. Panime isa ja tädiga mitu tundi juba raami kokku. Siis läksid nemad koju, isa jäi haigeks, nii et järgmisel päeval kutsusin Maarja appi ja panime pool päeva veel ülejäänud asju kokku. Ja meie kasutasime ikkagi trelli, kuigi juhendis oli kirjas, et ei tohi – oleks me kõiki neid kruve käsitsi keeranud, oleks me seda sada aastat teinud. Aga kokku me tema saime ja nüüd võin ma ausalt öelda, et siin võib juba täitsa elada. Kardinapuu võiks osta ja uue prill-laua, sest praegune on imelik, aga need on juba sellised pisidetailid.
Ahjaa, hetkel on vannis selline kraan, kus on küll ka dušivoolikuauk, aga sinna otsa pole midagi ühendatud. Ja seda nuppu ei saa liigutada asendisse, et sealt vett hakkaks tulema. Kas neid saab kuidagi kruttida liigutatavasse ja kinnisesse asendisse? Või on see aastatega lihtsalt kinni jäänud? Või on tegu musta maagiaga?
Muidu elan vaikselt ja teen trenni, nagu ikka. Hetkel ei pea aeroobse pärast ka muretsema, kaks nädalat saan treenida ainult Lõunakas, kuhu on valitud marsruudist sõltuvalt 6-7 km. Nii et iga trenni jaoks pean 12-14 km väntama. Linnas sees tunduvad vahemaad ikka hulga lühemad, selline mõnus pisike sõit. Joogat tegin üle nädala aja. Mitte mingit painduvust ikka ei ole, kui püsivalt ei tee, aga muidu oli päris mõnus, miski ei valutanud. Hiljem lootoseasendis ei teinud jalad sellist nägugi, nagu puus avanema hakkaks, nii et eks ma igaks juhuks ei survestanud ka, aga muu toimis kenasti.
Ma tegelikult tahtsin siia romaani korraga kirja panna, aga ma ei mäleta enam, mis (või kas) mul veel öelda oli, nii et jääb järgmiseks korraks. Aga oluline sai öeldud, olen elus, sain kolitud, kõik on tore.
Pärdikute päevaraamat 