Teil ei olegi ammu olnud juhust vinguda, et pilti ei oska ma teha ja käsi väriseb ja pildistan ma üldse kartuliga, nii et täna saab jälle seda kõike ja rohkem veel! Kindlasti te olete mitu päeva kodus ekraani ees istunud ja mõelnud et oh isver, mida küll Rents teeb. No nüüd olete te õnnega koos, sest ma olen siin oma ülipõnevast elust ja uskumatutest juhtumistest rääkimas. Mul on puhkuse viimane päev, nii et kuidas seda ikka teisiti veeta kui teile kirjutades.
Eile läksin ööseks ühe sõbra juurde maale, koera sai ka kaasa võtta. Õhtu oli suurepärane. Atu luusis ringi ja käis ujumas, meie kuulasime mussi,küpsetasime väikese lõkke peal vahukomme, mängisime pleistat (miks mängida päris võrku, kui seda ekraanil tehasaab?), jõime siidrit, selline üleüldine chill.
Imeline päev, eks. Noh, järgmisel hommikul ärkasin üles, vaatasin, et nii ilus ilm, kõik nii tore … Ja siis leidis üks mesilane, et on aeg kätte tasuda selle eest, et ma tema tarust võetud meega kohvi joon ja nõelas mind otse kõrva. Kõige hullem oli see, et kuna ringi tiirutasid nii mesilased kui herilased, ei olnud ma ju kindel, kumb see oli (st, kas ta on nüüd suremas või mitte) ja kuna ta mu juustesse kinni jäi ja seal ringi põristama hakkas, siis ma olin täiesti paanikas, jooksin tiigi äärde ja hoidsin lihtsalt juukseid vee all, kuni kõik vaikseks jäi. Nii et nüüd tean mina ka, et mesilase nõel on selline:
Sama nali kordus hiljem veel korra, tookord ma nõelata veel ei olnudki saanud, aga olin elukogenum, nii et siis käis mul pea vee alla surumine juba eriti käppelt. Ajan maha need juuksed, kurat küll. Sõber? Tema kartis ise mesilasi, nii kui üks tema lühikestest juustest läbi käis, viskas ta oma kohvitassi lihtsalt maha ja pani jooksuga minema. Hülgas mu ja jooksis tuppa. 😀 Hea ikka, et ma jaanalinnu kombel pea kohe alla oskan lüüa, kui häda käes on, sest no meeste peale siin elus loota ei saa.
Igatahes viisime toiduasjad tuppa ära, mesilased rahunesid maha, käisime veel ujumas ja istusime päikese käes, tundus, et kõik on kena. Ja siis tulin koju tagasi ja mõtlesin, et lähen ja ostan endale lõpuks ometi selle puuduva kardinapuu ära – ja avastasin, et külmikul, mis ma koduga kaasa sain (klausliga, et “noh, vana juba, aga kuniks kestab, on sinu”), on uks eest ära kukkunud. Ja mitte esimest korda, sest selgus, et seda oli varem juba Makroflexiga parandatud. Nii et mis mul üle jäi, külmik on eluks ikka üsna möödapääsmatu, läksin linna peale laiama ja tõmbasin oma krediitkaardi veel mõnesaja euroga miinusesse.
Hea ameeriklase saaks minust. 😀 Aga noh, teen terve suve korralikult lisatööd, siis peaks sügiseks enamvähem ok olema. Ja nüüd on olulisem tehnika kõik uus. Ja noh, küll see kardinapuu ka tuleb. Kõik omal ajal.
Pärdikute päevaraamat 