Esiteks. Vannitoas nupp liigub ja vesi voolab just sealt, kust vaja. Jee. Kui nüüd keegi mu buduaari astuks ja kardinapuu ka üles paneks, küll oleks hea. Äkki peaks reedel baari minema ja mõne mehe käest küsima, kas ta tahaks tulla minu juurde mu kardinapuud üles panema?
Teiseks. Inno ja Irja kerjasid Eestisse lendamiseks vajaliku raha kokku, vedasid end kohale ja … ööbisid kohe Radissoni hotellis. 😀 Ma pean ütlema, et huumorimeel on neil täitsa olemas. Seejärel otsustasid nad, et ega blogimine ka lihtne ei ole, see on nagu töö, nii et lugejad võiksid neile ka raha saata. No viieka või kümpsi või nii. Ja nemad siis toodavad seda kvaliteetkirjandust.
Ega mõte iseenesest halb ei ole, ma olen ka mitu korda mõelnud, et mis ma siin tasuta pärleid sigade ette viskan, tahaks ka palka saada. Aga mingite viiekatega ma küll ei lepi, ma tahaks ikka kohvriga saada. Äärmisel juhul võite ämma öökapist ümbrikuga ka tuua. Või mis tuua, saatke postiga. Aadressiks pange “Rents, nõudmiseni”, küll ma kätte saan.
Kolmandaks. Nägin mina TYSKis seksikat meest. Mõtlesin, malbe ja tagasihoidlik, nagu ma olen, et teeks kuidagi taktitundeliselt juttu. Tagasivaates, ei olnud “haha, kui sa särgi ära võtad, siis hüüa, ma tulen teen pilti!” ilmselt see kõige parem lähenemine. Ta vastas, et ta on korralik mees, mitte mõni selline. Sain korvi. Samas, kui keegi mulle sellise lausega läheneks, mõtleksin ma, et ta on täielik creep. Nii et kõik on aus. Eks ma pean edasi elama endaga.
P.S. Nagu kõik teised inimesed, olen ka mina TÄIESTI põlvili maas, sest “Ameerika jumalate” treiler on lihtsalt NII hea. Lausa uskumatult hea. Talumatult hea. On, mida oodata. Kes seda raamatut lugenud ei ole, on paljust ilma jäänud.
Pärdikute päevaraamat 