Olin siin juba ülirahul, sest sain lõpuks ometi oma magamistuppa kardinapuu üles ja mõtlesin, et nii võiks ju juba täitsa elada. Loodus ilmselgelt tühja kohta ei salli, nii et seepeale tuli Sirgi ja tõmbas mul teisest toast kardinapuu alla. Otsustas, et teeb kohe ise korda ja kutsus kohale sõbra, kes avastas seina puurides, et igal pool on raudarmatuur all. Nii et nemad põgenesid sündmuskohalt ja mu elutoa sein on täiesti ära äestatud.
Muidu. Teate, mis on hea nipp tahtejõu arendamiseks ja eneseteadlikkuse suurendamiseks? Mõtle välja, mis sulle siin elus väga meeldib. Algus on hea, eks. Ja siis loobu sellest.
Päriselt.
Ma ei valeta, mõte on iseenesest hea. Sulle väga meeldib igapäevane kohv. Noh, otsusta vahepeal, et nüüd nädal aega seda ei joo. Oled harjunud pühapäevahommikuti saiakest sööma – seekord ei söö. Mõte pole niivõrd selles, et tahtejõudu harjutada (kuigi eks veidi seda ka), vaid eelkõige see, et aju tabaks ära, et oot, mul on tegelikult valik. Ja kui inimene saab aru, et tal on valik, hakkab ta otsuseid langetama, mitte niisama ringi triivima. Pluss see, et kui sa vahepeal võtad ära midagi, millega sa harjunud oled, avastad sa enamasti, et ilma pole ka nii hull. Isegi inimestega on vahepeal nii, et kui nädal aega ei näe (ja igapäevaselt sõnumitega ei ahista), tundub ta pärast seda hulga armsam. Rituaalid on mõnusad, aga vahepeal on nende murdmine ka mõnus.
Ma näiteks mõtlesin, et olen ühe töönädala ilma kohvita. Päris tore on. Aju harjus kergesti ära sellega, et ei saa kella kolme ajal lihtsalt virisema hakata ja narkootikume nõuda, tuleb ilma läbi ajada. Ja ajab ka, kus ta pääseb. Ja mulle meeldib mõte sellest, et kohvijoomine võiks olla tegevus iseeneses, mida tõesti nautida. Ilus hommik ja hea kohv ja ehk meeldiv seltskond jne. Mitte lihtsalt taustamuusika. Kui asju harvem saad, hindad neid rohkem. Mina näiteks hindan täiega seda kohvitassi, mis nädalavahetusel ees ootamas on. 😀
Siis mõtlesin, et mulle soe dušš päris meeldib, ei tea, kas peaks nädalaks ajaks külmaga asendama. Viimane aeg nagu, detsembris ei taha hästi teha seda. Aga õudusvärinad tulid peale. Tähendab vist, et peaks tõesti tegema seda, ma lõputöö kirjutamise ajast mäletan, kui hästi see pea tööle pani.
P.S. Kes tahab minuga augustis kätelseisu väljakutset teha? Iga päev vähemalt viis minutit, kuu lõpuks võiks juba üsna stabiilne olla ju. Kes kardab või ei jaksa kohe alguses end käte peal ka vastu seina päris üles lükata, saab alustada seinaplankude jms toreda kraamiga, nagu näiteks siin kirjeldatud (vihjeks, et varesepoos, pea peal seismine ja käsivartel seismine aitavad ka vajaminevat jõudu ja tasakaalu arendada, vajalikke kerelihaseharjutusi aeglase kätelseisu jaoks saab siit). Kel eriti hästi läheb, võib kätelseisu asemel kätel kõndimise ära õppida. Ja kellel VEEL paremini läheb, võib hakata Dylan Wernerit järele tegema. Kuu alguses ja lõpus paneme tulemused letti – kui sul oma blogi pole, panen ise üles. Ebaõnnestumine on ka igati ok, sest ümberkukkumise pildid on teatavasti need kõige toredamad (ja iga teekond algab esimesest sammust ja pulapulapula). Kuidas kõlab?
Pärdikute päevaraamat 