maailmas peab valitsema tasakaal (+ üks pisike trenniüleskutse)

üks

Olin siin juba ülirahul, sest sain lõpuks ometi oma magamistuppa kardinapuu üles ja mõtlesin, et nii võiks ju juba täitsa elada. Loodus ilmselgelt tühja kohta ei salli, nii et seepeale tuli Sirgi ja tõmbas mul teisest toast kardinapuu alla. Otsustas, et teeb kohe ise korda ja kutsus kohale sõbra, kes avastas seina puurides, et igal pool on raudarmatuur all. Nii et nemad põgenesid sündmuskohalt ja mu elutoa sein on täiesti ära äestatud.

Muidu. Teate, mis on hea nipp tahtejõu arendamiseks ja eneseteadlikkuse suurendamiseks? Mõtle välja, mis sulle siin elus väga meeldib. Algus on hea, eks. Ja siis loobu sellest.

Päriselt.

Ma ei valeta, mõte on iseenesest hea. Sulle väga meeldib igapäevane kohv. Noh, otsusta vahepeal, et nüüd nädal aega seda ei joo. Oled harjunud pühapäevahommikuti saiakest sööma – seekord ei söö. Mõte pole niivõrd selles, et tahtejõudu harjutada (kuigi eks veidi seda ka), vaid eelkõige see, et aju tabaks ära, et oot, mul on tegelikult valik. Ja kui inimene saab aru, et tal on valik, hakkab ta otsuseid langetama, mitte niisama ringi triivima. Pluss see, et kui sa vahepeal võtad ära midagi, millega sa harjunud oled, avastad sa enamasti, et ilma pole ka nii hull. Isegi inimestega on vahepeal nii, et kui nädal aega ei näe (ja igapäevaselt sõnumitega ei ahista), tundub ta pärast seda hulga armsam. Rituaalid on mõnusad, aga vahepeal on nende murdmine ka mõnus.

Ma näiteks mõtlesin, et olen ühe töönädala ilma kohvita. Päris tore on. Aju harjus kergesti ära sellega, et ei saa kella kolme ajal lihtsalt virisema hakata ja narkootikume nõuda, tuleb ilma läbi ajada. Ja ajab ka, kus ta pääseb. Ja mulle meeldib mõte sellest, et kohvijoomine võiks olla tegevus iseeneses, mida tõesti nautida. Ilus hommik ja hea kohv ja ehk meeldiv seltskond jne. Mitte lihtsalt taustamuusika. Kui asju harvem saad, hindad neid rohkem. Mina näiteks hindan täiega seda kohvitassi, mis nädalavahetusel ees ootamas on. 😀

Siis mõtlesin, et mulle soe dušš päris meeldib, ei tea, kas peaks nädalaks ajaks külmaga asendama. Viimane aeg nagu, detsembris ei taha hästi teha seda. Aga õudusvärinad tulid peale. Tähendab vist, et peaks tõesti tegema seda, ma lõputöö kirjutamise ajast mäletan, kui hästi see pea tööle pani.

kaks

P.S. Kes tahab minuga augustis kätelseisu väljakutset teha? Iga päev vähemalt viis minutit, kuu lõpuks võiks juba üsna stabiilne olla ju. Kes kardab või ei jaksa kohe alguses end käte peal ka vastu seina päris üles lükata, saab alustada seinaplankude jms toreda kraamiga, nagu näiteks siin kirjeldatud (vihjeks, et varesepoos, pea peal seismine ja käsivartel seismine aitavad ka vajaminevat jõudu ja tasakaalu arendada, vajalikke kerelihaseharjutusi aeglase kätelseisu jaoks saab siit). Kel eriti hästi läheb, võib kätelseisu asemel kätel kõndimise ära õppida. Ja kellel VEEL paremini läheb, võib hakata Dylan Wernerit järele tegema. Kuu alguses ja lõpus paneme tulemused letti – kui sul oma blogi pole, panen ise üles. Ebaõnnestumine on ka igati ok, sest ümberkukkumise pildid on teatavasti need kõige toredamad (ja iga teekond algab esimesest sammust ja pulapulapula). Kuidas kõlab?

Advertisements

6 kommentaari

  1. …heinapall veereb vaikuses üle kõrbe…

  2. I can do it. Kunagi paari aasta eest sai see väljakutse tehtud aga jäi pooleli.

  3. Ma olen paastumise korras endal selliseid mõõdukaid sõltuvusi ajutiselt ära jätnud. Kas jätnud kohvi või alkoholi ära või piiranud oma internetikasutust. Aga kuigi tihti ei tunne selle järele vajadust, sest mulle tundub, et üks mõõdukas ja odava ja kergesti kättesaadava sõltuvusainega sõltuvus parandab elukvaliteeti päris palju. sest sellega on alati teada, millega saab elu kohe paremaks teha, kui parajasti on midagi untsu läinud – näh, suhe läks just lõhki, okei, ma teen endale kohvi. Sellise asjaga saab endale teada anda, et maailm on veel paigas.

    Vabalt võib muidugi olla, et oma vabakutselise-elu juures ongi mul vaja endale selliste asjadega rohkem pidet anda, sest muidu ei olegi üldse rutiine. Tööinimestel on ehk teisiti.

    ja siis on veel hulk väga meeldivaid asju, mis nõuavad ise mingil määral tahtejõudu. kõik õppimist ja treenimist vajavad asjad näiteks. kui need ära jätta, on pärast raske ree peale saada, teised on vahepeal eest ära jõudnud, füüsiline vorm langenud, selle võõra keele sõnadest muist vahepeal meelest läinud ja üldse sada häda.

  4. Kätelseis? Võimatu! Aga siis ma lugesin seda jedi masteri juttu, sest see v-tähega sõna kutsub mind viimasel ajal pigem asju pulgaga surkima, mitte kohe alla andma. Ja ma tahaks küll proovida. Mul just algas puhkus ka, ei saa nagu vabanduseks tuua, et aega pole… Sulle ka vast lõbusam, kui mõni võõras ka kaasa teeb 😀

    Ma pean küll mainima, et hetkel olen ma omadega sellises punktis, et isegi normaalsed (st mitte põlvede peal tehtavad) kätekõverdused tulevad väga raskelt… Aga seda põnevam.

  5. Kle, sa mõjud tervist kahjustavalt. Või teeb seda joomine.

    Siis kui ma veel noor ja aktiivne olin (loe “hullumeelne algklasside laps, keda vanemad taltsutada ei suutnud ja tegevuseta kooliväliseks ajaks koju jätta ei julgenud”) topiti mind klaverisse, ujumistrenni ja miskisse tsirkuseringi (tegutses Nõmme Kultuurimajas).
    Ja nüüd sinu postitust tundus lugedes tundus hea mõte vanu aegu meenutada. Tuleb nentida, et pea kolm dekaadi, pool tsentnerit ja liiter sangriat hiljem ei ole see siiski soovitatav.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid