Septembris joon!

naked-yoga-johal=partners

Ma ei kavatsegi väärikalt vananeda. Suutsin igati vääritult noor olla, võin ka samas vaimus edasi lasta. Nii et vananen kõigi eelduste kohaselt paksult ja nutuselt. Mind ajab täiega närvi see, et ma ei saa ignoreerida seda, et ma ei ole enam 16 ja ei saa lihtsalt iga päev magamata trenni teha, siis õhtul välja minna, siis magamata tööle ja sealt otse trenni minna. Ma päris nii karmilt enda meelest ei taha ka, aga tundub, et kui nüüd jälle trenni saab, on vaja mõned asjad tõsiselt üle vaadata, näiteks teha lõuatõmbeid ülepäeviti vms, sest tundub, et mu praegust elustiili ei taha mu keha välja kannatada.

Igatahes. Käisin täna enne trenni igaks juhuks EMO-st läbi, sest mõtlesin, et teeks igaks juhuks röntgeni ka, kuna mõnda asja oli valus teha (patsi põimida, ust avada, liiga hoogsalt telefoni kasutada). Sain hunniku hukkamõistu, mis oli täiesti absurdne, arvestades seda, et minu ees oli rase eeltiinekas (no ok, ehk oli 13 või 14 täis) ja minu järel kuradeid nägev vanamees, kes küsimusele “Millal te viimati jõite?” vastas “Loomulikult täna!”, ja neid koheldi igati sõbralikult. Aga vat MINULT on vaja küsida, kas ma ikka tean, et normaalsed inimesed ei treeni rohkem kui paar korda nädalas ja ei lähe üldse trenni, kui kuskilt midagi valutab. Ma ei hakanud vaidlema, sest mul polnud aega, ma tahtsin seitsmeks spordisaali jõuda.

Nad ütlesid kohe, et raudselt ei näita see röntgen mul midagi, vaid tehakse pigem igaks petteks, sest mulle on ilmselgelt lihtsalt puhkust vaja. Kui ca 2-3 nädalaga üle ei lähe, vat siis võivat arutada, kas ultraheli aega on ka vaja. Aga tädi pööritas silmi ja arvas, et piisab puhkusest ja põletikuvastasest kreemist küll. Nagu ei oleks aru saanud, et mul põhimõtteliselt niigi lihased kärbuvad juba, sest ma pole nädal aega lõuatõmbeidki teinud, sest õlg oli tundlik. Kujutan ette, kuidas ma kahe nädala pärast trenni tagasi lähen ja olen sunnitud tehnika ja tasakaalu abil ronima, sest jõudu enam ei ole. Ehk siis nutan seina ees maas. Noor meesarst (resident? praktikal tudeng?) võttis mu muret tõsisemalt, ikka katsus innukalt siit ja sealt ning ehmatas iga kord, kui jälle raks käis. Tädi oli elu näinud, ütles ainult, et nii see läheb jah, kui probleemidega ei tegeleta.

Ma olen nüüd üritanud neid kehalukke harjutada ja selle käigus märganud, KUI palju ma oma ülakeha tegelikult kasutan. Võiks isegi öelda ÜLE kasutan, tundub, et kuna seal on mul seda jõudu palju, kipun ma seda ka igal võimalikul juhul rakendama. Näiteks rattaga sõites, kui on vaja mäest üles sõtkuda, tahan ma esimese asjana ette kummarduda ja alustada jõu rakendamist õlgadest. Tegelikult toimib täpselt sama hästi ka see, kui suunata lisajõudu alakõhust, st bandha’de abil. Ma guugeldasin ja lugesin nende kohta umbes miljonit artiklit, mõni leidis, et igaüks saab need kohe selgeks, mõni leidis, et päris aru saab neist nagunii ca 20 aastaga, nii et ei ole mõtet neid ka eraldi õpetada. Niimoodi natuke testides ei tundu siin küll midagi väga ebamaist olevat (ju see osa tuleb hiljem, kui juba otsapidi valgustusse oled jõudnud) ja kasu on neist küll. Paljud naised lähevad läbi kogu elu ainult vaagnapõhjalihaste pingutamise abil, asi siis mul nende abil joogat teha ja rattaga sõita. 😀

Nii et kui teistel on septembris alkoholivaba kuu, siis mina hakkan ilmselgelt mööda baare kondama ja aega surnuks lööma. Või tarin töölt lisakoormust koju ja harin ennast. Ühe prantsuskeelse patendi juba võtsin ja juriidilist keelt võiks ju ka arendada. Või tarin baarist lisakoormust koju ja … Kuigi tegelikult otsisin ma juba nii päikesetervitusele kui vinyasa‘le välja modifikatsioonid, mis üldse õlga ei koorma, st kätele toetumist pole üldse (aga see vinyasa võtab see-eest kerelihaseid väga korralikult ja päikesetervitus venitab ikka lahti), nii et kavatsen need paar nädalat siiski joogat teha, sest septembris on meil töö juures suisa neli tordivõimalust ja tänagi algas tordiga (KAHE tordiga, millest mõlemat jäi homseks alles). Teine variant oleks jooksma minna, kolmas variant rasvumisega leppida. Ma pole kummakski veel valmis.

P.S. Kas teid ajab ka see laul närvi? Ma kuulen seda iga päev tööle minnes ja/või töölt tulles vähemalt korra ning see on mul kopsu täiesti üle maksa ajanud. Täielik hymn for the nice guys, nagu mingi ahistaja jutt. Mees, kes teab hulga paremini, millist kaaslast ja millist kohtlemist ühele naisele vaja oleks, kui see naine ise. Tülgastav. Ma tahaks teda visata millegagi. Ja see, et selline inin ja hala nii populaarseks on saanud, on veel tülgastavam.

Aga ma ei ole ju rahulik

trikonasana-final-1-markup

Mine heaga ja tee endale üks suur tass kohvi, sest sellest tuleb üks pikk postitus. Hommik ka, sa oled selle ära teeninud, terve nädal on vaja üle elada.  Jätka lugemist

otsin seksikat nohikut, peab olema sportlik

Teate, mul on tegelikult kiire ja ma olen väsinud, aga tahtsin enne magamaminekut öelda, et mul on nii hea meel, et Ronimisministeeriumis tittedele piirangud peale pandi. Kuni 14aastased ei tohi seal enam pärast kuut õhtul möllata (ja ilma vanemata muidugi üldse mitte). Lapsevanemad ei tee oma võsukeste elushoidmisel just parimat tööd, ühele titele olen ma juba otsa kukkunud (silma järgi pakuks, et ta oli kolme-nelja-aastane, see ei ole tema enda süü, aga kui laps läheb ainult ühe vanemaga sellisesse kohta, on tulemus ALATI see, et lapsevanem ronib ja titt mängib teiste ronijate all liigeldes vene ruletti*). Laupäeval oli üks pere kahe lapsega, kusjuures vanemad hoidsid tõesti kogu aeg lastel silma peal, rohkem nende pärast sinna tuldud oligi, tehti lastest pilti ja käidi neil järel jne – ja IKKA pidin ma ühe korra ühele neist lastest “KÕTT” karjuma, sest ta jalutas ühe hädiselt sloper’i küljes rippuva välismaalase all, keda hoidis seal ainult pime usk ja toores tahtejõud. Ema näost oli näha, et mõtleb, kas tuleb mu peale karjuma või mitte. 😀 Aga no kamoon, kui meie 85-kilone välismaalane su lapse otsa kukub, on su laps vigane ja meie välismaalasel ilmselt ka valus. Ja temast on meil ju kahju, kes mind hiljem trennis julgestab, kui tal käsi valus on vms.

* Umbes miljon korda olen kuulnud, kuidas issi ütleb nelja-aastasele, et “vaata, et sa teiste ronijate all ei kõnni” – väga kena muidugi, aga esiteks ei ole ta selles vanuses veel võimeline pikalt midagi meeles pidama ja teiseks on tal oma väikese kasvu tõttu ka raske kõrgemale näha, sest tema pea peab selleks hulga rohkem kuklasse käima. Nii et taevale tänu, mina olen rahul.

Rentsi suhtenõuandla – keegi ei ole enam üksi

Minu kallid sõbrad, kes alati minu heaolu ja paarisuhete seisu pärast muretsevad (peamiselt lausetega nagu “ega seda ei tea ju, kui veel kaua üksi on, hakkab end seltskonnas kellegi vastu hõõruma”), jagavad alati minuga uusi avastusi. Seekord on nad end aga ületanud ja avastasid midagi tõesti revolutsioonilist.

Nimelt on olemas selline vedelik (ainult 14 eurot!), mille kasutamine paneb teid armastust ja kirge ligi tõmbama. Seejuures on tegu igati multifunktsionaalse kraamiga, ise valid, kas pesed sellega ennast või põrandat, mõjub igat pidi. Muuhulgas arvestatakse inimese maitsega – saad valida, kas tahad ükskõik millist armastust või just seda kõige sobivamat. Huvitaval kombel maksab vedelik, mis tõmbab ligi tõelist armastust, 14 eurot, aga õli, mis üldises plaanis vastassugupoolt meelitab, 15. Näitab kohe ära, mida tänapäeva ühiskond väärtustab, eks.

P.S. Kui teil pole raha, et turvafirmat palgata, aga muretsete varaste pärast, siis ka selle vastu saab abi. Ainult 12 eurot ja kõik korras!

P.P.S. Kui peaks juhtuma, et ma teile enam ei kirjuta, siis ärge muretsege, ju ma lihtsalt leidsin tõelise armastuse, mis mul siis teist enam. Huvitav, kas seda kellelegi joogivette ka tohib panna …

Päeva laul

Ma arvasin, et ma olen seda juba jaganud, aga otsinguga ei leidnud. Nii et The Kooks ja Bad Habit:

Naisi ei saa usaldada

fly-rats-bears-ashamed-for-falling-in-this-trap-men-women

Sõber käis minu juures söömas. Mainisin, et äge, järgmine kord on sinu kord süüa teha.

“But, but … I THOUGHT THIS FOOD WAS NO STRINGS ATTACHED!”

Rumal mees, millal naistel enne miski no strings attached on olnud.

Raske on ju

Üritasin eile esimest korda uue ahjuga kooki teha. Mul on nimelt nüüd gaasipliit ja seega ka gaasiahi, mis teatavasti on natuke tundlikum kui tavaline. Temperatuuri kohta polnud seal ka midagi kirjas, numbrid olid 1 kuni 9 ja siis eraldi max. Nii et kui retseptis oli kirjas, et pane 200 kraadi peale, panin ma umbes seitsme peale ja mõtlesin, et see võiks ju sobida küll. Tegelikult oli ikka paljuvõitu ja kook on alt ikka tiba kõrbenud. Maitseb normaalselt, ülaltpoolt vaadates näeb suht meh välja, oleks vist võinud natuke rohkem vahustada neid asju ikka. Aga ei ole kerge gaasiahjuga, peab vist harjutama enne natuke, kui siit päris häid asju tulema hakkab.

byxorna

Ahjaa, kas keegi teab, kust saaks samasuguseid pükse, aga selliseid, millel poleks tagumiku peal suur auk? 😀 Ma kunagi Seppäläst ostsin ja olen neid nüüd miljon aastat kandnud ja need on ribadeks kulunud, aga no ma ei raatsi ära visata, sest ma ei ole kuskilt mujalt leidnud selliseid, mis oleks sama mõnusast materjalist ja normaalse mustriga, ilma mingite roosade lintideta vms. Riie on muidu mingi suht tavaline flanell, lihtsalt kui ma katsun poes mingeid pidžaamapükse, kipuvad need alati megaõhukesest materjalist olema.

Muidu on sügis. Metsik kakaoisu jms, mis mul jahedamate ilmadega kohe tuleb. Ei ole enam pääsu, winter is coming. Üritan ennast veel tagasi hoida, sest ei taha reaalsust tunnistada, aga käes tema on.

Ja mina olen täiega viienda vaheaja poolt. Tore, et see tehti.

Lõpetuseks. Kuna mõnel tundub ikka veel selle kontseptsiooniga raskusi olevat (nagu ka objekti ja subjektiga, aga päris emakeeleõpetaja ma ka ei ole, nii et las see jääb), olgu see siia lisatud. Vajutades läheb suureks. Sõnavabadus tähendab, et sul on õigus oma arvamust avaldada. See ei tähenda, et su tööandja ei tohiks sind näiteks vallandada, kui sa selle arvamusega firma huve kahjustad, või et su sõbrad ei tohiks sind pikalt saata, kui sa seda nende kodus teha üritad, või et keegi peaks võimaldama sul seda arvamust ilmtingimata nende pinnal väljendada. Ma ei aja siit kedagi ära, kes viisakalt käitub, kui ta ka minuga ei nõustu, aga seda, kust läheb liigse ülbitsemise piir, otsustan ma jätkuvalt ise. Ja ma tõesti ei tea, kuidas populaarsed blogijad üldse elada suudavad, kellel kogu aeg sada sõimukommentaari, mulle käivad oma paar tüütustki piisavalt kesta peale. (Ja kommentaaridest üldiselt on nii sobivalt Mallu ka just kirjutanud, ilmselt on asi selles, et täiskuu ajal need hullud aktiveeruvad ja siis pärast seda ikka tuleb jutuks.)

ym19dj0vnm8isuvxicv7

Rentsi suhtenõuandla

tom

Kui sul õnnestub leida mees, kes vaatab sind sellise näoga, nagu Tom Hiddlestone vaatab Chris Hemsworthi, siis ära enam oota, tee kohe asi ametlikuks ära.

Võrdluseks – oma “kallimat” Taylor Swifti vaatab ta nii. Tundub, et Chrisil on rohkem õnne olnud.

Et see nädalavahetus ikka kokku saaks võetud

14063698_1096367783782158_2094258177_n

Minu kõige põnevam uudis on, et tugitooli oleks vaja, aga ma vaatasin neid hindu ja otsustasin, et kui Indias ja Jaapanis kõik põrandal saavad istutud, saan mina ka. Arendabki puusapainduvust jne. Mitte et mul midagi üldse maas istumise vastu oleks, maas istumise ainus probleem on see, et raske on selgeks teha ühele neljajalgsele, et minu istepadi ei ole tema pikutamispadi.

Teiseks, kuna ma elan nüüd getos, sain aknast vaadata, kuidas esmalt käis meil akna all kiirabi ja seejärel kaks politseiautot. Väljas ajasin suitsu tegevate naabritega juttu. Mees, kes muidu mul suht bestikas on juba, ütles mitu korda hästi kindlameelselt, et tema nitševo ne videl (siin on see mentaliteet veits, ega ta mingi kits ei ole), aga naine tal seletas lahkelt, et no see meie joodik viidi minema, teate küll, see, kes selle tassiga kogu aeg ringi käib. Eile oli ta veel ühe naisterahvaga koos, sellel oli kõht ees nagu arbuus. Endal veel on ju juba kolm last, ei tea, kas nüüd oli tõesti kellelegi veel ühe teinud. Igatahes see sama tassiga mees jah. Alguses tuli kiirabi, tahtsid teda kõige õllega ära viia, aga õlu ei olnud üldse tema omagi, ta oli teistele ostnud, üks ainult oli endale teenustasuks (alakatele siis v?). Aga tegelikult oli see üks ka varastatud! Vot nii, uskumatu, eks, millised inimesed ikka. No ja tema siis viidi minema ja politsei jäi asja uurima.

Selle pärast, kallid lugejad, pole mul kodus telekat. Milleks mulle see telekas? Aru ma küll ei saanud, MIKS ta kiirabiga õlle ostmise eest minema viidi ja MIS ASJA see politsei uuris, aga no ega ma mõnest seebikast ilmselt rohkem asjalikku infot kätte ei saaks.

Muidu oli Ossu nädalavahetusel külas. Tema kõige põnevam väljakutse oli üritada rõdule minna. Senini on parim saavutus olnud “kolm käppa rõdul, ainult üks toas ja ise värisen”. Ikkagi päris tubli, hirmudest ülesaamine võtabki aega.

Vahepeal kartsin, et jään haigeks, aga mul on õnneks selline töökoht, kus soovi korral saab paar päeva kodus töötada ja võimaluse korral veidi ka kellaaegadega mängida (kui ikka omadega läbi oled, on võimalus end korralikult välja magada ja seejärel õhtul natuke kauem töötada kulda väärt), nii et neljapäeva õhtuks oli olemine juba päris kena ja sai natuke isegi trenni teha. Eriti armas oli see, et mingi tüüp tuli trennis minu juurde (ta pole ronija, nii et ega ma tegelikult ei tea, kes ta on) ja ütles imetlevalt, et:”Ma olen vaadanud, kuidas sa trenni teed … Sa oled nii tugev …” Näed, Mihkel Raud, su tütar EI jää tulevikus kuivale, nagu mu sõbrad mulle kogu aeg lohutavalt ütlevad, igaühe jaoks on kuskil fetiš. Nii et nädalavahetusel saime juba sõpradega ronitripile minna. Sellest kirjutas Reet pikemalt roniblogis (varsti pannakse ehk pilte ka), aga olgu öeldud, et ilm oli imeline ja kivid olid imelised ja üldse kõik oli imeline.

Igatahes. Kuna väljamaa sõber oli tulnud ronitripiks Eestisse ja ööbis minu juures, käisime laupäeva õhtul väljas ka. Tundub, et tudengid on kohal, Tartu oli rahvast täis. Samas pole asi ilmselgelt veel täistuuridel, sest oli võimalik endale kenasti istekoht leida jne. Järgmisest nädalast tuleb ilmselt jälle küünarnukkidega teed teha endale kesklinnas.

Aa, teen reklaami ka, kuigi see on nüüd täiesti kasutu. Avastasin kolumbialasest sõbraga väljas käies, et Rüütli tänaval müüb öösiti burritosid mingi tema tuttav mehhiklane, onu Leno. Ja need burritod on TÄIEGA head, aga veel ägedam on see, et onu Leno on TÄIEGA lahe mees. Selline kuraasikas hea huumorimeelega penskar. Sai aru minu puuhispaania keelest, tegi nalja vastu ja oli üldse igati vahva. Nii et ütleksin teile, et minge ja ostke kõik burritosid (5 eurot on tiba kallis, aga ma mõtlesin enda jaoks lahti selle, et 3 eurot burrito eest ja 2 eurot etenduse eest on aus), aga ma ei tea, kas see on enam päris see, sest ta rääkis, et ta kolib ise kohe-kohe Tallinnasse ja avab seal päris kohviku (praegu müüb ta Ruunipitsa aknast välja mingeid asju, siin jääb siis seda mingi tööline tegema, nii et ma ei tea, kas see on sama kvaliteet ja sama meelelahutus). Maitses igatahes suurepäraselt ja onu pani mu naljade peale mul irvitades kohe niimoodi suu kinni, et ma oleks peaaegu põlvili maas ta kätt palunud, asi see väike vanusevahe siis nüüd. Võttis mul kohe jalad nõrgaks, huumorimeel on oluline.

Tänane möödus kogu selle pika päeva tulemusel muidugi põhiliselt trennipohmaka tähe all. No selline vvn-i keskmine päev, kus ma käin ringi ja filosofeerin ja üritan tavapärasel kombel multitaskida ja ebaõnnestun haledalt. Täna näiteks üritasin korraga süüa teha ja koristada ning avastasin ühel hetkel, et hari on lihtsalt pikali põrandal ja et spagetid said ära kurnatud, aga unustasin, et nendega võiks ju midagi veel teha, et nad söögikõlbulikuks saaksid. Nojah siis. Nii et käisin hoopis ujumas (vesi on KÜLM) ja nostalgitsesin teemal “suvi on peaaegu läbi, tuleb Hispaaniasse kolida”. Lõpuks, kui mingi ime läbi ikka toit valmis ja tuba puhtaks sai, olin enda üle nii uhke, nagu oleks vähiravimi leiutanud. Ajaloo annaalidesse tuleb ikka üles märkida, et pesu ja nõud said ka pestud, nii et sain kogu oma hajameelsusest ja ringuimerdamisest hoolimata ikka vajalikud ristid seinale ja ei pea nädalat prügiaugus elades alustama.

Ja nüüd on mul ainult neli tööpäeva ees, sest reede on mul vabaks võetud, et saaksin Tallinnasse hängima minna. Juba ette tundub kohe kogu nädal meeldivam sellele mõeldes. Kui tore, kui tore, kui tore.

Ega mina ka alati üksi ei jõua kirjutada

Isegi üksi lugeda ei jõua. Ei ole seda ajakest. Küll aga võttis üks minu sõbranna end kokku ja luges läbi Mari-Leenu kultusteose (mind you, kaks erinevat linki on seal) tema elust Arnoldiga semmides. Avameelselt. Nii et vahendan teilegi, et ikka kõik teaksid, kuidas noortel elu käib või vähemalt paari aasta eest käis, ajad ju muutuvad nii kiiresti. Nii et kõik joone all järgnev ei ole mitte minu enda sulest, vaid Ivshi kirjutatud. Jätka lugemist

  • Kategooriad