Tahtsin kaaluteemadel sõna võtta

Internetis ringles mõnda aega tagasi üks artikkel, mille autoriks on Paks, kes kirjutab paksude inimeste raskest elust. Et keegi sinuga seksida ei taha ja restoranis vahitakse, mida sa sööd jne. Mina ei tea, kas konkreetselt selle inimese puhul asi on tõesti ainult kehakaalus või on ta lihtsalt vaimuhaigetega ümbritsetud – mina ei ole paks, aga ikka saan regulaarse intervalli tagant soovitusi kaalukaotuseks, sest mu tutvusringkonnas on lihtsalt keskmisest rohkem negatiivse kehakuvandiga inimesi, kelle eesmärgiks on jõuda tagasi sünnikaalu. Üldse tundub mulle vahel, et minusugusele on okei öelda, et “kuule, äkki võtad ikka viis kilo alla, su kõhulihaste kõrvalt paistab pekk ka ja nii sa küll sõrmelaual ei ripu”, päris paksu puhul vahitakse lakke ja hoitakse viisakalt suu kinni ja lihtsalt ei minda temaga kohtama ning ei lasta tekiserva alla. Iseasi, kui paljud neist suu kinnihoidjatest tõesti talle salamisi taldrikusse kõõritavad. Elu on natuke raskem, kui sa hästi gruppi ei sobitu, nii on (iseasi, et USAs ei tohiks see ju neile probleem olla), aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Rääkida tahtsin ma sellest osast:

So I got a part-time job, using the money to hire a personal trainer. He was fantastic: the kind of musclebound man I had learned to fear, but with an openness and kindness that consistently caught me off guard. When I first visited him, he asked me what my goals were. I said I wanted to stop being unhealthy. “What do you do that’s unhealthy?” he asked. “I’m big,” I said. He furrowed his brow, then reframed: “your goals could be that you want to be able to go hiking with a friend, or you want to run a half-marathon, or you want to be strong enough to pick up your little sister. It doesn’t have to be about your weight.”

I wanted to cry. He had seemed so nice, but he didn’t understand. He hadn’t been to the fat camp I’d been sent to as a child. He hadn’t seen the sidelong glances as I walked through the city, and the echoes of laughter I could never be sure weren’t about me. It did have to be about my weight.

Lühikokkuvõte monolinguaalidele – ta läks eratreeneri juurde, kes küsis, mis ta eesmärgid on. Tema ütles, et tahab kaalust alla võtta. Treener soovitas keskenduda teistele eesmärkidele (poolmaraton, mingist matkast osavõtt), mitte kaalule. Inimene solvus, sest ilmselgelt Mittepaks ei mõistnud tema muret ja ei saanud aru, miks kaalukaotus nii oluline on. Inimene kirjutas sellest ja teised inimesed nõustusid temaga innukalt – unustades, et Mittepaks ilmselt võtab mitu korda aastas vastavalt vajadusele alla ja juurde, sest erinevates trennides on erinevate asjade jaoks erinev optimaalne kaal, see kaal, millega võisteldakse, pole tihti sama kaal, millega muidu trenni tehakse. Ehk siis inimesed kipuvad arvama, et mida see Mittepaks ka meie muredest teab, tema peab oma kaalu ainult hoidma, mitte muutma, aga tegelikult muutub ta kaal küll, ta lihtsalt muudab seda teadlikult ja kontrollib olukorda, mitte ei lahmi niisama. Miks? Sest teda ei motiveeri alla- või juurdevõtmine, vaid see, mis sellega kaasneb, tal on eesmärk, mille nimel kaalu muuta, kaal ise ei ole eesmärk.

See jäi mulle silma juba siis, kui artikkel ilmus, aga siis ei viitsinud ma sel teemal sõna võtta. Viimasel ajal on aga seoses suvega jälle silma hakanud blogid, kus inimesed kirjutavad taas oma võitlusest kaalukaotuse nimel, kurtes samas juba kolmandal päeval, kui raske on motivatsiooni leida, ja olles ise nii kehvas vormis, et isegi jalutades suudetakse end vigastada. Ja see on just SELLE pärast. Selle pärast, et erinevalt Mittepaksust treenerist, kes teeb trenni sajal erineval põhjusel, ei ole neil inimestel mitte mingit muud eesmärki kui teatud kaalunumber või, veel hullem, täiesti hajus mõte sellest, et “tahaks parem välja näha”, mis võib tähendada ükskõik mida. Sa tahad, et mingil kastil, mille peale sa vahel astud, näitaks tabloo mingit teist numbrit. See tähendab, et kui sa ka jõuad oma eesmärgini, on eesmärk ju läinud, selle hoidmine on veel tüütum ja sa viitsid veel vähem sellega tegeleda. Isegi siis, kui sa tahaksid, et su kunagised lemmikpüksid sulle jalga läheksid, oleks see parem eesmärk, sest see on selgelt piiritletud ja kui sa selleni jõuad, tahad sa, et sama olukord ka jätkuks. Uskuge mind, ma tean, mis tunne see on, mul on ka raske leida motivatsiooni jalatööharjutuste tegemiseks, sest “siis sul on parem jalatöö” pole just kõige selgem ja kõige hõlpsamini visualiseeritav tulemus. Mul ei oleks ka motivatsiooni jõudu teha, kui mul poleks endale konkreetseid eesmärke seatud (kui keegi mõtleb välja, kuidas jalatööga neid eesmärke seada peale selle, et sind üldse kuulda ei oleks, öelge mulle ka) ja ma trennipäevikusse kirja ei paneks, kuidas sellega edeneb. Samas jooga näiteks on nii mõnus, et seda võiks ka niisama teha, ühegi eesmärgita, iga kord täpselt sama kaugele jõudes ja samas ulatuses paindudes. Ja ronimine on selline, et kui sa oled kuu aega trenni teinud ja vahepeal mitte midagi uut saavutanud, tahaks nutma hakata, sest ronimine on küll ka tore iseeneses, aga raskeid asju on ju lõbusam teha. Nii et nagu iseenesest tuleb sealt motivatsioon mitte päris looma kombel õgida, teha natuke ka sõrmejõudu ja isegi seda neetud jalatööd, mis sugugi tulla ei taha.

Ehk siis. Kui sa tahad aktiivse või kasina eluviisiga inimese keha, aga ei taha sellist eluviisi, on sul probleem ja sa ei saagi motivatsiooni leida. Aga kui sa suudad juba diivanilt külmikuni kõndides midagi ära rebestada, sest su keha pole üldse liigutamisega harjunud, on sul jällegi üks teine probleem, millega peaks ehk tegelema. Nii et kui sa tõesti tahad alla võtta, siis leia endale see tegevus, mida sa naudid ka oma praeguses kaalus, aga kus madalam kaal looks lisaväärtuse (mis ei pea sugugi sport olema), ja usu mind, sa ise ei taha enam tervet tahvlit šokolaadi või ühte grillkana või tervet pudelit veini korraga hinge alla visata. Kui sul mitte ühtki sellist tegevust ei ole, siis äkki polegi vaja nii hirmsasti allavõtmise nimel pingutada, ümar on ka vorm. Ja vahel juhtub ka nii, et sa avastad, et kaal polegi takistuseks, mõni suuuuur inimene suudab minust poole rohkem kasvõi treppidest üles joosta, sel ajal, kui mina juba seal kõrval hingeldan ja higistan – ja ikka on hea, sest sa näed, et sul on ju juba päris äss ja võimekas keha, mis siis enam muretseda.

Samas, mida mina ka tean, ma olen juba loomu poolest selline, et a) mulle istub igasugune enesepiitsutamine, ma tunnen, et see aitab mul keskenduda, ja b) ma satun kergesti hasarti. Praegu näiteks avastasin väikese tervisliku toitumise hoo tulemusel, et kaalun esimest korda üle mitme aasta alla 60 kg, päris tore on viiega algavat numbrit näha. Ja nüüd on juba hasart, et huvitav, kui kaua ta langeks, kui ma dieeti ei peaks, vaid ainult tervislikult toituksin, nagu praegu (sest päris dieeti ei saa ma ju pidada, ma teen jõutrenni, nii et olen lihtsalt magusa ja süsivesikute osakaalu vähendanud veits, aga vähemalt ühe päeva nädalas söön ikka kõike, mida tahan,sest noh, ma tahan). Iseasi, kas see hasart on toredam kui šokolaadikoogid jms, eks seda näitab aeg. Minu jaoks ei ole selle kaalu säilitamine taas kord eesmärk omaette, mõtlesin lihtsalt, et iga päev kooki süüa ei ole ilmselt väga tervislik, ja kuna mul on kombeks harjumuse toel süüa osta, siis võtsin mõneks ajaks menüüks päris maha, et paremad harjumused tekiksid..

Jälle läks lappama ja kukkusin jahuma – tahtsin tegelikult ainult öelda, et ärge seadke endale eesmärke, mis on kas liiga abstraktsed või seisnevad ainult mingis väärtusetus numbris, seadke eesmärke, mis seonduvad millegi toreda ja ägedaga ning on hulga suurem tõenäosus, et teil motivatsioonipuudusega maadelda ei tule. Ja väiksem tõenäosus, et peate maadlema pildil kujutatud koleda vastiku spiraaliga, mis numbritele keskendudes liiga kergesti tekib.