Tahtsin kaaluteemadel sõna võtta

Internetis ringles mõnda aega tagasi üks artikkel, mille autoriks on Paks, kes kirjutab paksude inimeste raskest elust. Et keegi sinuga seksida ei taha ja restoranis vahitakse, mida sa sööd jne. Mina ei tea, kas konkreetselt selle inimese puhul asi on tõesti ainult kehakaalus või on ta lihtsalt vaimuhaigetega ümbritsetud – mina ei ole paks, aga ikka saan regulaarse intervalli tagant soovitusi kaalukaotuseks, sest mu tutvusringkonnas on lihtsalt keskmisest rohkem negatiivse kehakuvandiga inimesi, kelle eesmärgiks on jõuda tagasi sünnikaalu. Üldse tundub mulle vahel, et minusugusele on okei öelda, et “kuule, äkki võtad ikka viis kilo alla, su kõhulihaste kõrvalt paistab pekk ka ja nii sa küll sõrmelaual ei ripu”, päris paksu puhul vahitakse lakke ja hoitakse viisakalt suu kinni ja lihtsalt ei minda temaga kohtama ning ei lasta tekiserva alla. Iseasi, kui paljud neist suu kinnihoidjatest tõesti talle salamisi taldrikusse kõõritavad. Elu on natuke raskem, kui sa hästi gruppi ei sobitu, nii on (iseasi, et USAs ei tohiks see ju neile probleem olla), aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Rääkida tahtsin ma sellest osast:

So I got a part-time job, using the money to hire a personal trainer. He was fantastic: the kind of musclebound man I had learned to fear, but with an openness and kindness that consistently caught me off guard. When I first visited him, he asked me what my goals were. I said I wanted to stop being unhealthy. “What do you do that’s unhealthy?” he asked. “I’m big,” I said. He furrowed his brow, then reframed: “your goals could be that you want to be able to go hiking with a friend, or you want to run a half-marathon, or you want to be strong enough to pick up your little sister. It doesn’t have to be about your weight.”

I wanted to cry. He had seemed so nice, but he didn’t understand. He hadn’t been to the fat camp I’d been sent to as a child. He hadn’t seen the sidelong glances as I walked through the city, and the echoes of laughter I could never be sure weren’t about me. It did have to be about my weight.

Lühikokkuvõte monolinguaalidele – ta läks eratreeneri juurde, kes küsis, mis ta eesmärgid on. Tema ütles, et tahab kaalust alla võtta. Treener soovitas keskenduda teistele eesmärkidele (poolmaraton, mingist matkast osavõtt), mitte kaalule. Inimene solvus, sest ilmselgelt Mittepaks ei mõistnud tema muret ja ei saanud aru, miks kaalukaotus nii oluline on. Inimene kirjutas sellest ja teised inimesed nõustusid temaga innukalt – unustades, et Mittepaks ilmselt võtab mitu korda aastas vastavalt vajadusele alla ja juurde, sest erinevates trennides on erinevate asjade jaoks erinev optimaalne kaal, see kaal, millega võisteldakse, pole tihti sama kaal, millega muidu trenni tehakse. Ehk siis inimesed kipuvad arvama, et mida see Mittepaks ka meie muredest teab, tema peab oma kaalu ainult hoidma, mitte muutma, aga tegelikult muutub ta kaal küll, ta lihtsalt muudab seda teadlikult ja kontrollib olukorda, mitte ei lahmi niisama. Miks? Sest teda ei motiveeri alla- või juurdevõtmine, vaid see, mis sellega kaasneb, tal on eesmärk, mille nimel kaalu muuta, kaal ise ei ole eesmärk.

See jäi mulle silma juba siis, kui artikkel ilmus, aga siis ei viitsinud ma sel teemal sõna võtta. Viimasel ajal on aga seoses suvega jälle silma hakanud blogid, kus inimesed kirjutavad taas oma võitlusest kaalukaotuse nimel, kurtes samas juba kolmandal päeval, kui raske on motivatsiooni leida, ja olles ise nii kehvas vormis, et isegi jalutades suudetakse end vigastada. Ja see on just SELLE pärast. Selle pärast, et erinevalt Mittepaksust treenerist, kes teeb trenni sajal erineval põhjusel, ei ole neil inimestel mitte mingit muud eesmärki kui teatud kaalunumber või, veel hullem, täiesti hajus mõte sellest, et “tahaks parem välja näha”, mis võib tähendada ükskõik mida. Sa tahad, et mingil kastil, mille peale sa vahel astud, näitaks tabloo mingit teist numbrit. See tähendab, et kui sa ka jõuad oma eesmärgini, on eesmärk ju läinud, selle hoidmine on veel tüütum ja sa viitsid veel vähem sellega tegeleda. Isegi siis, kui sa tahaksid, et su kunagised lemmikpüksid sulle jalga läheksid, oleks see parem eesmärk, sest see on selgelt piiritletud ja kui sa selleni jõuad, tahad sa, et sama olukord ka jätkuks. Uskuge mind, ma tean, mis tunne see on, mul on ka raske leida motivatsiooni jalatööharjutuste tegemiseks, sest “siis sul on parem jalatöö” pole just kõige selgem ja kõige hõlpsamini visualiseeritav tulemus. Mul ei oleks ka motivatsiooni jõudu teha, kui mul poleks endale konkreetseid eesmärke seatud (kui keegi mõtleb välja, kuidas jalatööga neid eesmärke seada peale selle, et sind üldse kuulda ei oleks, öelge mulle ka) ja ma trennipäevikusse kirja ei paneks, kuidas sellega edeneb. Samas jooga näiteks on nii mõnus, et seda võiks ka niisama teha, ühegi eesmärgita, iga kord täpselt sama kaugele jõudes ja samas ulatuses paindudes. Ja ronimine on selline, et kui sa oled kuu aega trenni teinud ja vahepeal mitte midagi uut saavutanud, tahaks nutma hakata, sest ronimine on küll ka tore iseeneses, aga raskeid asju on ju lõbusam teha. Nii et nagu iseenesest tuleb sealt motivatsioon mitte päris looma kombel õgida, teha natuke ka sõrmejõudu ja isegi seda neetud jalatööd, mis sugugi tulla ei taha.

Ehk siis. Kui sa tahad aktiivse või kasina eluviisiga inimese keha, aga ei taha sellist eluviisi, on sul probleem ja sa ei saagi motivatsiooni leida. Aga kui sa suudad juba diivanilt külmikuni kõndides midagi ära rebestada, sest su keha pole üldse liigutamisega harjunud, on sul jällegi üks teine probleem, millega peaks ehk tegelema. Nii et kui sa tõesti tahad alla võtta, siis leia endale see tegevus, mida sa naudid ka oma praeguses kaalus, aga kus madalam kaal looks lisaväärtuse (mis ei pea sugugi sport olema), ja usu mind, sa ise ei taha enam tervet tahvlit šokolaadi või ühte grillkana või tervet pudelit veini korraga hinge alla visata. Kui sul mitte ühtki sellist tegevust ei ole, siis äkki polegi vaja nii hirmsasti allavõtmise nimel pingutada, ümar on ka vorm. Ja vahel juhtub ka nii, et sa avastad, et kaal polegi takistuseks, mõni suuuuur inimene suudab minust poole rohkem kasvõi treppidest üles joosta, sel ajal, kui mina juba seal kõrval hingeldan ja higistan – ja ikka on hea, sest sa näed, et sul on ju juba päris äss ja võimekas keha, mis siis enam muretseda.

Samas, mida mina ka tean, ma olen juba loomu poolest selline, et a) mulle istub igasugune enesepiitsutamine, ma tunnen, et see aitab mul keskenduda, ja b) ma satun kergesti hasarti. Praegu näiteks avastasin väikese tervisliku toitumise hoo tulemusel, et kaalun esimest korda üle mitme aasta alla 60 kg, päris tore on viiega algavat numbrit näha. Ja nüüd on juba hasart, et huvitav, kui kaua ta langeks, kui ma dieeti ei peaks, vaid ainult tervislikult toituksin, nagu praegu (sest päris dieeti ei saa ma ju pidada, ma teen jõutrenni, nii et olen lihtsalt magusa ja süsivesikute osakaalu vähendanud veits, aga vähemalt ühe päeva nädalas söön ikka kõike, mida tahan,sest noh, ma tahan). Iseasi, kas see hasart on toredam kui šokolaadikoogid jms, eks seda näitab aeg. Minu jaoks ei ole selle kaalu säilitamine taas kord eesmärk omaette, mõtlesin lihtsalt, et iga päev kooki süüa ei ole ilmselt väga tervislik, ja kuna mul on kombeks harjumuse toel süüa osta, siis võtsin mõneks ajaks menüüks päris maha, et paremad harjumused tekiksid..

Jälle läks lappama ja kukkusin jahuma – tahtsin tegelikult ainult öelda, et ärge seadke endale eesmärke, mis on kas liiga abstraktsed või seisnevad ainult mingis väärtusetus numbris, seadke eesmärke, mis seonduvad millegi toreda ja ägedaga ning on hulga suurem tõenäosus, et teil motivatsioonipuudusega maadelda ei tule. Ja väiksem tõenäosus, et peate maadlema pildil kujutatud koleda vastiku spiraaliga, mis numbritele keskendudes liiga kergesti tekib.

Advertisements

16 kommentaari

  1. Nägin Sind nädalakese tagasi Uues Õues (olen salastalker) ja olin vägagi hämmingus. Ja seda ainult heas mõttes. Ma ei suudaks ilmselt iialgi end nii heasse vormi viia, sest laiskus on eluviis. 😀

    Noormees, kes kaasas oli, vaatas Sind ja arutles endamisi, kas ta võidaks Sind käesurumises. Ta kahtles.

    Kõik laigid Sulle, olen fänn.

  2. Üks motivaator on see, et ma ei taha 15-20 aasta pärast põlveoppi. Algav artroos ei kannata, et liigesed seisavad, sest liikumine määrib neid. Ja ülekaalu raskust liigesed ka ei kannata. Jooksmine ja hüppamine on muidugi välistatud, aga rattasõit ja muud mitte liigeseid põrutavad tegevused on vägagi teretulnud. Teiseks on motivaatoriks tahtmine võimalikult kaua teha seda, mida ma armastan – näiteks saagida puuskulptuure. Liiga nõrga lihaskonna ja vähese vastupidavusega on see üsna raske tegevus. Tore on, kui füüsiline seisukord toetab, mitte ei takista toredate tegevuste nautimist.

    Kera on ka vorm, kui see kera suudaks liigesed korras hoida ja olla terve, tugev ja vastupidav, poleks mul selle vastu midagi. Mul on (peaaegu) ükskõik, mis kujuga kere on, kui selles on piisavalt lihaseid (jaksu) ja see on terve.

    • Just, seda teist ka mina mõtlesin. Meil on lihtsalt nii spetsiifiline “piisavalt”, et seda jaksu on hulga rohkem, kui kaalu liiga kõrgeks ei lase.

    • 🙂 tuttav sepp ütles selle kohta “vormistamata lihas” ehk seni kuni ta jaksab alasi ühest kohast teise tõsta pole vahet kas keha näeb pekine välja või ei.

      • Täpselt!

  3. Ma üldiselt laigin seda juttu ja olen nõus, aga ühe agaga. Šokolaadi või grillkana või veini isu EI KAO. Ma olen kindlasti “tegelen asjadega, mille puhul ülekaal segab” grupis. Ja ausalt, isu sellest ei muutu. Ma võin süüa ükskõik mida ja sisuliselt ükskõik kui palju ja mõte sellest, et samal õhtul on O-päevak või nädala pärast raske matk, ei muuda mitte kui kuradi midagi.

    Aga muidu, jah, nõus.

  4. Ma olen paks olnud ja erinevaid asju proovinud. Kaalujälgijates tehti just just seda eesmärgi visualiseerimist ja konkretiseerimist. Mida tähendab kaaluda vähem? See ei tähenda midagi, nagu ei tähenda see, et tahaks olla õnnelik. Küsimus on, et milline oleks su elu siis kui sa kaaluksid vähem? Mida sa teeksid teisiti? Mida sa teeksid sellist, mida sa praegu teha ei saa aga tahaksid? See peab olema midagi konkreetset.
    Teine asi on, et ükski trennikampaania ja dieet ei aita. See aitab ainult korraks ja kui number on käes siis lastakse lõdvaks ja kõik tuleb tagasi. Ma arvan, et kui on kampaaniaüritus siis ei kao ka isud. Aitab see kui sa aksepteerid, et nüüd on elu igavest teistsugune. Aksepteerid näiteks,et maiustusi enam ei saa. Kõik. Rohkem neid sinu elus ei ole. Saia ja saiakesi enam ei ole ja ei tule. Paari – kolme aasta pärast ei tunne sa neist enam puudust.

  5. Ma jooga koha pealt ütlen, et iga väikseimgi edusamm annab jube hea enesetunde. Et mõnus on niisama ka teha, aga kui sa ükspäev avastad, et suudad end natuke rohkem keerata või et paindudki natuke rohkem ettepoole või et kätes on rohkem jõudu, see motiveerib väga. Ma olen muidu väga ebasportlik tüüp, aga see on ainuke ala, mis mu enesetundele hästi ja motiveerivalt mõjub. Siiamaani on meeles, kui mul esimest korda vares õnnestus, ise ka ei uskunud 🙂 Ja ma olen väga kurb, et mingil arusaamatul põhjusel ei suuda ma enam isegi mitte kööbakat paradiisilinnu poosi võtta.

  6. “Inimene solvus, sest ilmselgelt Mittepaks ei mõistnud tema muret ja ei saanud aru, miks kaalukaotus nii oluline on.”

    Mina ei lugenud tollest lõigust küll solvumist välja. Isikliku kogemuse põhjalt pakuksin hoopis, et “I wanted to cry” oli hoopis selle joonega, et jaa, need treeneri pakutud eesmärgid on küll toredad, aga ümbritsevad inimesed ei taju neid ju, kui tema kaal märgatavalt ei lange. Ja tema peamine soov oli pääseda just teiste inimeste concern trollingu ja solvangute eest, seega oli tal tarvis pigem just visuaalset muutust.

    Mind näiteks häirib see, et kui ma kirjeldan tervisemuret X, on mu perearsti esimene veendumus, et tegu on mu kaalust tingitud probleemiga. Jumal paraku on mu veresuhkur iga jumala kord imeilus ja kolesteroolitase eeskujulik ning ka endokrinoloogid (kelle juurde saatmist ma muuseas pole palunud – viimati tahtsin saatekirja gastroenteroloogi juurde, aga sain hoopis sinna; gastroenteroloogi ei läinudki lõpuks vaja, sest kogemata kombel lahendas probleemi antibiootikumikuur hoopis muu asja vastu) on vereanalüüside ja ultrahelide järel käsi laiutanud, et ma olen selle koha pealt täiesti terve inimene. Alles siis, kui ta on järjekordselt veendunud, et tõepoolest, ka SEEKORD ei ole ülekaal mu tervisemure põhjuseks, on ta nõus muid variante kaaluma. Vahepeal aga on jälle mööda läinud mitu nädalat, sest eriarstide juurde on järjekorrad…

    “Sa tahad, et mingil kastil, mille peale sa vahel astud, näitaks tabloo mingit teist numbrit.” Kuigi kindlasti tahavad paljud ka seda, siis enamuse südamesoov on siiski, et teistel oleks SAVI, mida see number kasti peal näitab. Ja kahjuks ei ole. Viimati juhtus sügisel see, kui ma pärast tööd e-suitsu tõmmates jõe ääres jalutasin, kui mingid kahekümnendates meeskodanikud mind nähes täie kopsumahuga “NÄMM-NÄMM PAKS!!!” lõugasid ja muid intellektuaalseid hüüdlauseid väljastasid.

    Et noh, ma olen 30. eluaasta künnise ületanud, sellised juhtumid ei lähe enam ammu valusalt hinge, aga närvi ajab see üleüldine thin privilege suhtumine ikka.

    Kui ma vahepeal 30 kg alla võtsin, siis see oli kalorite lugemise tulemus ning kuna ma olen olnud eluaeg ülekaaluline, on mu ajul oma arusaam, mis mu “normaalkaal” on. See tähendas, et ma lõppeks mõtlesin iga päev ja päev otsa söögist – mida ma juba söönud olen ja mida ma veel süüa tohin. Niiviisi on väga lihtne toitu demoniseerida (“head” ja “halvad” toidud) and that way madness lies. Kui ma kalorite lugemise lõpetasin, siis jõudis mu ajule kohale, et enam ei ole näljaaeg (sealjuures ma alla 1500 kcal päevas ei läinud) ja kõik tuli tagasi ning igaks juhuks natuke peale ka, for good measure. Mina ei ole enesepiitsutaja tüüpi, ma ei taha elu lõpuni arvutada, mitukümmend grammi kartulit ma tohin õhtul süüa, kuna ma priiskasin ja sõin hommikuks ühe saia Nutellaga.

    “Fit at every weight” on palju inimlikum strateegia, aga see sobib ainult neile, kes suudavad üle olla ühiskondlikust arvamusest. Ma tantsin, sest see meeldib mulle, aitab mu selga korras hoida ja pakub mulle rõõmu, aga mitte selleks, et kaloreid põletada. Sealjuures meie stuudios ei ole kõhutants suvaline leebe hõljumine, vaid ka teised peale minu lähevad higiseks. Mu keha teeb seda, mida ma tahan, et ta teeks ja mulle sellest piisab, aga mul läks väga palju aastaid ja südamevalu, enne kui ma suutsin endale piisavalt paksu naha kasvatada oma paksuse teemal. Mul ei ole vaja, et ma mahuksin nr 36 kleiti, aga ma tahan, et mul oleks võimalust rohkematest poodidest endale teksapükse saada kui Takko ja Seppälä. Mujal lihtsalt ei ole minu suuruses riideid ja ma ei saa aru, miks – väljamaal küll on ka pisikestes linnakestes normaalne suurusnumbrivalik nii üles- kui allapoole.

    • Mina jällegi paljusid edukaid ja vähemedukaid kaalulangetajaid näinuna arvan, et treener sai väga hästi aru, mida ta tahab ja et oluline on nö väline valideerimine, treeneri point oli lihtsalt, et selleks, et selle eesmärgini jõuda, tuleb keskenduda millelegi muule, sest ainult välise valideerimise nimel rabelemine eriti kaua ei toida (heheh, selline pun nüüd).

      Minu jaoks on oma eraelus oluline pigem tervislike harjumuste ja hädaabide loomine, st mu kodus ei ole lihtsalt Nutellat (ega saia) v.a. erijuhtudel ja kui on ootamatu nälg, siis üldiselt ei ole lahenduseks pitsa. Kui ma oma elu nii sätin, pole vaja enam midagi planeerida ega lugeda, teatud toidud on lihtsalt sellised, mille kohta ma olen otsustanud, et need ei ole impulsiost (st see, et hommikul tööle minnes on paha tuju, pole põhjus, et saiakest osta, sest stressisöömine on nõme). Aga mulle üldse meeldib kontrolli illusioon.

      Fit at every weight on lahe. Ja igasugune halvustamine on nõme, eriti nõme on see, et Eestis käib see tihti koos soostereotüüpidega ning vabalt võib mingi paks mees hakata mõne naise kaalu üle ilkuma. Olen seda korduvalt näinud ja alati sellele ka tähelepanud juhtinud, väga wtf-teema.

  7. Minu ja teiste paksude probleem pole üldjuhul see, et me ei jaksa ega saa midagi oma kaalu pärast teha, vaid kahjuks ikka probleem, et meiega ei arvestata kui inimestega. Paksuna kuuled ikka ja jälle, et oled kole ja väärtusetu ning ükski normaalne inimene ei tahaks sind. Mulle meenutatakse mu paksust pidevalt, nii tuttavad kui täiesti võõrad inimesed. Väljas söömas käies kuulen pidevalt kommentaare “Ise on nagu vaal, aga ajab ikka toitu näost sisse”, kuhugi matkale minnes soovitavad tuttavad jalgratta kaasa võtta, sest äkki ma ei jaksa kõndida jne.
    Nii on ka minul sisuliselt kinnisideeks saada väike kaalunumber. Suva neist tegevustest, aga äkki siis ma olen teiste jaoks aktsepteeritav inimese, mitte vaalast mõnitusobjektina. Nii lihtne see ongi. Ja ma saan artikli autorist väga hästi aru – kui sind kogu aeg mõnitatakse, siis eesmärk on mõnitamise põhjusest lahti saada.

    • Kahjuks ei tee peenike olemine mõnitustest priiks (täiesti priiks st, vähendab ilmselt ikka). Mina oma 5ga algava kaalunumbri juures olen tänaval ka igasugu “huvitavaid” kommentaare saanud. Ei teagi kohe mida nüüd muutma peaks… ilusaks hakkama?

  8. Ma tahaks midagi öelda siia, aga täpselt ei tea, mida ja kuidas. Punktideks jagamine vast aitab.

    * Eesmärgid on üldse kahtlased asjad. Elik see on tore küll, kui eesmärgiks on joosta poolmaraton – aga ma ei saa tegelikult täpselt aru, miks “joosta poolmaraton” on kuidagi parem eesmärk kui, ütleme, kaalunumber 75.
    Mõlemad on “tehtud-tehtud!” lõdvakslaskmise peal ju? Või et kuidagi hästi abiks on siis uus eesmärk võtta, kui vana saavutatud? Et saavutamise eest saad preemiaks kohustuse veel rohkem saavutada? Tee töö ära, siis saad uue töö! Jee!?

    See aburdne “olla õnnelik” on minu jaoks ainus, mis töötab. Kas tegevus teeb sind kokkuvõttes õnnelikumaks? Kui jah, tee. Kui ei, ei tasu.

    * Mis viib mind selleni, et olin valmis lõputult alla võtma, sest ikka veel ei olnud õnnelik. Mõistusega teadsin küll, et vähem kaalu ei tähenda rohkemat seksi, paremat tööd ega üldse midagi, aga mingi lootus oli siiski sees, et ÄKKI.
    Noh, see ei toiminud. Head äkki-t ei tulnud. Kui esimest korda haiglast välja tulin, kaalusin 57 kilo ja tegi see mind kuidagi rõõmsamaks võrreldes kõige-raskem-mitterasedana -ehk-75-ga?
    Tutkit.

    Miska alla võtta, lootuses, et oled sellest õnnelikum, lihtsalt ei toimi minu kogemust mööda. Ükskõik mis teine eesmärk on parem, sest kui sa oled oma poolmaratoni maha jooksnud, on vähemalt joostud. Lemmikpüksid lähevad jalga, saad neid kanda? Vähemalt see on tehtud, et püksid jalga pandud taas. Aga võtta alla, lootes, et elu läheb paremaks, ja siis üldse ei lähe? Täielik raiskamine.

    * Ja ümar on ka vorm, mhmh. Vormistamata lihas jne =)

  9. Seda lugu soovisin soovitada:

  10. poole elu toitumishäirete rattas olnuna võin kinnitada et sel hetkel kui kaal/välimus pole enam eesmärk hakkab olukord ise normaliseeruma. Ma pole elus varem kunagi nii vähe trenni teinud (ei propageeri, lihtsalt nendin) ja nii vähe oma välimusest hoolinud. Ja mu kaal on esimest korda elus stabiilne ja vorm hea.
    Kuni elu eesmärk oli trenn oli keha sellest paistes ja haige ja tänu sellele vorm pigem halb, mis sest et suve alguseks sain 6packi. ja kuni eesmärgiks oli kaal, oli see alati kõikumas ja toit kinnisideeks.
    Nüüd tahan lihtsalt et hea oleks olla ja teen trenni nii palju et … hea oleks olla. ja söön nii palju et oleks hea olla.
    Ja ah sa mait – ongi hea olla. Kaal ei kõigu, vorm on püsiv, ja tänasel päeval mind esimest korda elus ei kotiks kui keegi tuleks ütlema et võta x-kilo alla siis oled ilus.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid