Käisime laupäeval trennikaaslastega kinos viimast Bourne’i vaatamas, mis mingil üllataval põhjusel on IMDB-s selle hindeks ikkagi 7,5, kuigi see oli täiesti geneeriline. Midagi erilist aset ei leidnudki peale jooksmise, kargamise ja tulistamise. Selles mõttes, et see oli talutav meelelahutus, aga täpselt selline, mida sa vaatad, kui tahad sõpradega koos paar tundi surnuks lüüa, mitte siis, kui sa mingit päris elamust otsid.
Vaatasin selle peale kohe uuesti Bourne’i identiteedi ära ja no vahe on mäekõrgune. Ja mitte ainult selle pärast, et selles filmis Matt Damon ronib ka! Lihtsalt esimene osa oligi päriselt huvitav.
Üldse on mul mingi filmimaania peal praegu, prantslaste versiooni “Kaunitarist ja koletisest” tahtsin vaadata ainult selle pärast, et Vincent Cassell (kes Bourne’is pahalane oli) mängib seal ka.
P.S. Preacheri finaalosa oli mega. Nii äge, et täiesti uskumatu. Ma arvan, et “Tulip wants French fries” on kogu hooaja parim tsitaat. Kui ma sel aastal ainult ühte sarja võiksin soovitada, oleks see just see, kuigi Stranger Thingsi pole ma veel vaadanud ja selle kohta öeldakse ka häid asju. Wayward Pinesi finaal oli meh. Stranger Things ootab.
P.P.S. Kui mingi blogija (Merje?) kirjutas kunagi, et on vist vana, sest ostab lauakatteid, siis mina ostsin omale just madratsikatte. Nagu selline kott, mis käib ümber madratsi, et see mustaks ei saaks, sest äkki lina liigub ära või midagi muud sellist totrat. Ilmselgelt oleks aeg kohe kudumine ka ära õppida.
P.P.P.P.P.S. Kätelseisu harjutamine päris nii roosiliselt ei lähe. Aga no natuke läheb. Siin täpsemalt (seekord piltideta, väsimust ei pildista).
Pärdikute päevaraamat 