Eile oli see päev, mil ma põhimõtteliselt esimest korda sain ilma joogalindita ja ilma mingite abivahenditeta sellisesse lootoseasendisse, et jalg ei tahtnud kuskile ära libiseda ja sai isegi üsna mugavalt ülemisel pildil oleva asendi võtta. Päevad ei ole vennad, aga seekord oli mu puus väga koostööaldis. Täna päris nii mugavalt ta enam seal ei olnud (ja tahab ikka natuke rohkem painutamist enne sinna asendisse minekut, kui ashtanga järjestuses teoreetiliselt ette nähtud, aga sinna tema läks, vannun, et tagumik on päriselt maast lahti. Ma tahaks öelda, et sellel poisil on lihtsalt pikemad käed, aga olgem ausad, tegelikult on tal ka natuke sirgem selg, aga ma olen siiski enda üle väga uhke:
Magasin 11 tundi ja olin ärgates nii uimane ja näljane ja segaduses, et kui koeraga välja minnes tiigist pladinat kuulsin, mõtlesin esimese hooga “oi, äkki on krokodill”. Ilmselgelt “Suitsiidisalga” mõjud, seal oli üks krokodillmees (väga tapeet film oli muidu, karakterid olid toredad, aga film ise absurdne, klišeesid täis ja lõpuks läks suisa igavaks, soundtrack oli ok tho).
Jõin kaks tassi kohvi järjest ja sõin eriti tugeva hommikusöögi, aga olen ikka terve päeva uimanud nagu üks surev konn, nii et ega mul muud asjalikku öelda ei olegi. Homme proovin teha väikese vahekokkuvõtte sellest, kuidas kätelseisu challenge edeneb. Vihje: ei edene eriti.
P.S. Üks minu ja Reeda ühine tuttav nägi mind Tallinnas ja ütles hiljem teisele ühisele tuttavale, et nägi “ühte Reetadest”. Siiami kaksikud oleme teie meelest v?
Pärdikute päevaraamat 