Käisin mina eile Ülejõel ühe sõbra juures kodutehtud jäätist söömas, sest selline ma juba olen – hoian kodus ainult tervislikku toitu (pluss sahtlitäit šokolaadi) ja siis käin sõprade juures suhkrut ja rasva õgimas.
Teel koju nägin aga väikest tüdrukut, kes oli murul pikali maas, ratas tal otsas. Otseselt õnnetu ta seal ei tundunud, ei rabelenud ega karjunud, nii et ma ei osanud ka midagi arvata. Kuni ta ütles oma sõbrannale kehvas vene keeles: “Pamogi … U menja … avarija.” Ma läksin ise ka kohe kodus vaatama, kas avarii on tõesti vene keeles avarija, nii et õppisin ka ühe sõna siit. 😀 Teine piff sai igatahes aru küll, läks kohe kenasti appi. Aga loo moraal on, et küll elu õpetab, kui vaja, kõik jutud saavad aetud.
Lisa – lubasin rääkida, kuidas kätelseisuga läheb.