Et see nädalavahetus ikka kokku saaks võetud

Minu kõige põnevam uudis on, et tugitooli oleks vaja, aga ma vaatasin neid hindu ja otsustasin, et kui Indias ja Jaapanis kõik põrandal saavad istutud, saan mina ka. Arendabki puusapainduvust jne. Mitte et mul midagi üldse maas istumise vastu oleks, maas istumise ainus probleem on see, et raske on selgeks teha ühele neljajalgsele, et minu istepadi ei ole tema pikutamispadi.

Teiseks, kuna ma elan nüüd getos, sain aknast vaadata, kuidas esmalt käis meil akna all kiirabi ja seejärel kaks politseiautot. Väljas ajasin suitsu tegevate naabritega juttu. Mees, kes muidu mul suht bestikas on juba, ütles mitu korda hästi kindlameelselt, et tema nitševo ne videl (siin on see mentaliteet veits, ega ta mingi kits ei ole), aga naine tal seletas lahkelt, et no see meie joodik viidi minema, teate küll, see, kes selle tassiga kogu aeg ringi käib. Eile oli ta veel ühe naisterahvaga koos, sellel oli kõht ees nagu arbuus. Endal veel on ju juba kolm last, ei tea, kas nüüd oli tõesti kellelegi veel ühe teinud. Igatahes see sama tassiga mees jah. Alguses tuli kiirabi, tahtsid teda kõige õllega ära viia, aga õlu ei olnud üldse tema omagi, ta oli teistele ostnud, üks ainult oli endale teenustasuks (alakatele siis v?). Aga tegelikult oli see üks ka varastatud! Vot nii, uskumatu, eks, millised inimesed ikka. No ja tema siis viidi minema ja politsei jäi asja uurima.

Selle pärast, kallid lugejad, pole mul kodus telekat. Milleks mulle see telekas? Aru ma küll ei saanud, MIKS ta kiirabiga õlle ostmise eest minema viidi ja MIS ASJA see politsei uuris, aga no ega ma mõnest seebikast ilmselt rohkem asjalikku infot kätte ei saaks.

Muidu oli Ossu nädalavahetusel külas. Tema kõige põnevam väljakutse oli üritada rõdule minna. Senini on parim saavutus olnud “kolm käppa rõdul, ainult üks toas ja ise värisen”. Ikkagi päris tubli, hirmudest ülesaamine võtabki aega.

Vahepeal kartsin, et jään haigeks, aga mul on õnneks selline töökoht, kus soovi korral saab paar päeva kodus töötada ja võimaluse korral veidi ka kellaaegadega mängida (kui ikka omadega läbi oled, on võimalus end korralikult välja magada ja seejärel õhtul natuke kauem töötada kulda väärt), nii et neljapäeva õhtuks oli olemine juba päris kena ja sai natuke isegi trenni teha. Eriti armas oli see, et mingi tüüp tuli trennis minu juurde (ta pole ronija, nii et ega ma tegelikult ei tea, kes ta on) ja ütles imetlevalt, et:”Ma olen vaadanud, kuidas sa trenni teed … Sa oled nii tugev …” Näed, Mihkel Raud, su tütar EI jää tulevikus kuivale, nagu mu sõbrad mulle kogu aeg lohutavalt ütlevad, igaühe jaoks on kuskil fetiš. Nii et nädalavahetusel saime juba sõpradega ronitripile minna. Sellest kirjutas Reet pikemalt roniblogis (varsti pannakse ehk pilte ka), aga olgu öeldud, et ilm oli imeline ja kivid olid imelised ja üldse kõik oli imeline.

Igatahes. Kuna väljamaa sõber oli tulnud ronitripiks Eestisse ja ööbis minu juures, käisime laupäeva õhtul väljas ka. Tundub, et tudengid on kohal, Tartu oli rahvast täis. Samas pole asi ilmselgelt veel täistuuridel, sest oli võimalik endale kenasti istekoht leida jne. Järgmisest nädalast tuleb ilmselt jälle küünarnukkidega teed teha endale kesklinnas.

Aa, teen reklaami ka, kuigi see on nüüd täiesti kasutu. Avastasin kolumbialasest sõbraga väljas käies, et Rüütli tänaval müüb öösiti burritosid mingi tema tuttav mehhiklane, onu Leno. Ja need burritod on TÄIEGA head, aga veel ägedam on see, et onu Leno on TÄIEGA lahe mees. Selline kuraasikas hea huumorimeelega penskar. Sai aru minu puuhispaania keelest, tegi nalja vastu ja oli üldse igati vahva. Nii et ütleksin teile, et minge ja ostke kõik burritosid (5 eurot on tiba kallis, aga ma mõtlesin enda jaoks lahti selle, et 3 eurot burrito eest ja 2 eurot etenduse eest on aus), aga ma ei tea, kas see on enam päris see, sest ta rääkis, et ta kolib ise kohe-kohe Tallinnasse ja avab seal päris kohviku (praegu müüb ta Ruunipitsa aknast välja mingeid asju, siin jääb siis seda mingi tööline tegema, nii et ma ei tea, kas see on sama kvaliteet ja sama meelelahutus). Maitses igatahes suurepäraselt ja onu pani mu naljade peale mul irvitades kohe niimoodi suu kinni, et ma oleks peaaegu põlvili maas ta kätt palunud, asi see väike vanusevahe siis nüüd. Võttis mul kohe jalad nõrgaks, huumorimeel on oluline.

Tänane möödus kogu selle pika päeva tulemusel muidugi põhiliselt trennipohmaka tähe all. No selline vvn-i keskmine päev, kus ma käin ringi ja filosofeerin ja üritan tavapärasel kombel multitaskida ja ebaõnnestun haledalt. Täna näiteks üritasin korraga süüa teha ja koristada ning avastasin ühel hetkel, et hari on lihtsalt pikali põrandal ja et spagetid said ära kurnatud, aga unustasin, et nendega võiks ju midagi veel teha, et nad söögikõlbulikuks saaksid. Nojah siis. Nii et käisin hoopis ujumas (vesi on KÜLM) ja nostalgitsesin teemal “suvi on peaaegu läbi, tuleb Hispaaniasse kolida”. Lõpuks, kui mingi ime läbi ikka toit valmis ja tuba puhtaks sai, olin enda üle nii uhke, nagu oleks vähiravimi leiutanud. Ajaloo annaalidesse tuleb ikka üles märkida, et pesu ja nõud said ka pestud, nii et sain kogu oma hajameelsusest ja ringuimerdamisest hoolimata ikka vajalikud ristid seinale ja ei pea nädalat prügiaugus elades alustama.

Ja nüüd on mul ainult neli tööpäeva ees, sest reede on mul vabaks võetud, et saaksin Tallinnasse hängima minna. Juba ette tundub kohe kogu nädal meeldivam sellele mõeldes. Kui tore, kui tore, kui tore.