Teate, mul on tegelikult kiire ja ma olen väsinud, aga tahtsin enne magamaminekut öelda, et mul on nii hea meel, et Ronimisministeeriumis tittedele piirangud peale pandi. Kuni 14aastased ei tohi seal enam pärast kuut õhtul möllata (ja ilma vanemata muidugi üldse mitte). Lapsevanemad ei tee oma võsukeste elushoidmisel just parimat tööd, ühele titele olen ma juba otsa kukkunud (silma järgi pakuks, et ta oli kolme-nelja-aastane, see ei ole tema enda süü, aga kui laps läheb ainult ühe vanemaga sellisesse kohta, on tulemus ALATI see, et lapsevanem ronib ja titt mängib teiste ronijate all liigeldes vene ruletti*). Laupäeval oli üks pere kahe lapsega, kusjuures vanemad hoidsid tõesti kogu aeg lastel silma peal, rohkem nende pärast sinna tuldud oligi, tehti lastest pilti ja käidi neil järel jne – ja IKKA pidin ma ühe korra ühele neist lastest “KÕTT” karjuma, sest ta jalutas ühe hädiselt sloper’i küljes rippuva välismaalase all, keda hoidis seal ainult pime usk ja toores tahtejõud. Ema näost oli näha, et mõtleb, kas tuleb mu peale karjuma või mitte. 😀 Aga no kamoon, kui meie 85-kilone välismaalane su lapse otsa kukub, on su laps vigane ja meie välismaalasel ilmselt ka valus. Ja temast on meil ju kahju, kes mind hiljem trennis julgestab, kui tal käsi valus on vms.
* Umbes miljon korda olen kuulnud, kuidas issi ütleb nelja-aastasele, et “vaata, et sa teiste ronijate all ei kõnni” – väga kena muidugi, aga esiteks ei ole ta selles vanuses veel võimeline pikalt midagi meeles pidama ja teiseks on tal oma väikese kasvu tõttu ka raske kõrgemale näha, sest tema pea peab selleks hulga rohkem kuklasse käima. Nii et taevale tänu, mina olen rahul.
Pärdikute päevaraamat 