Aga ma ei ole ju rahulik

trikonasana-final-1-markup

Mine heaga ja tee endale üks suur tass kohvi, sest sellest tuleb üks pikk postitus. Hommik ka, sa oled selle ära teeninud, terve nädal on vaja üle elada. 

Ma olen ka väsinud, sest ma ei saanud neljapäeva õhtust saadik normaalselt magada, oli ju vaja väljas käia ja siis nädalavahetusel sõpru ööseks enda juurde jätta jne. Nii et eile oli esimene õhtu üle mitme päeva, kui tõesti sain normaalsel ajal magama ja end veidikenegi ka välja puhata. Nii et proovime nüüd meelde tuletada, mis nende nelja päeva jooksul juhtus. Neljapäeval käisin baaris, mis sellest ikka rääkida. Tegin vist valesid valikuid. Reedel olin mitte ainult vaene, vaid ka nostalgiline, nii et käisin üle hulga aja häälega Tallinnas. Mulle TÄIEGA meeldib hääletada, sest selle käigus kohtub inimestega, kellega muidu ehk kunagi kokku ei satuks. Ainus ühine nimetaja on see, et nad on piisavalt heasüdamlikud ja avatud meelega, et võõraid oma autosse lasta.

Kohale viis mind üks 47aastane päris äge tüüp, kes oli õppinud oma elu jooksul umbes miljonit asja ja tundus üldse selline laia silmaringiga sell olevat. Ma päris igas asjas ei nõustunud (ta rääkis, et võiks olla eraldi poiste- ja tüdrukutekoolid jne), aga huvitav on rääkida inimesega, kellel ilmselgelt on läbimõeldud arvamus ja kes on valmis suht igal teemal arutlema. Nii et rääkisime soolisest võrdsusest ja näiteks sellest, kuidas Eestis üks paljudest põhjustest, miks mees ülikooli ei lähe, ongi see, et kui naine on sama vana ja tahab koolis käia, peab raha ka kuskilt tulema ja mehed võtavad pere toitmise rolli enda kanda (ehk siis soorollid põhjustavad kaudselt hariduses valitsevat lõhet). See paistab ka haridusvalikus, naised valivad rohkem südame hääle järgi, mehed mõtlevad rohkem, mis raha sisse tooks, sest KEEGI peab ju peret toitma ja kõik teavad, kes see keegi on.

Piff, kellega õhtul Tartusse tulin, oli täiega äge. Andis niimoodi gaasi, et sõitsime kahe tunniga selle 180 km ära, ja rääkis, et ta ei viitsi tööl käia, nii et ta tegi hoopis sõbrannadega investeerimisklubi ja elab sellest rahast. Ja tema playlistis oli muuhulgas Gangster’s Paradise, nii et kamoon – ta ei saa halb inimene olla.

Üks põhjustest, miks ma Tallinnasse läksin, oli see, et tahtsin jooga eratundi minna. Suvel pole aega olnud rühmatundides käia, nii et olin üsna kindel, et teen miljonit asja valesti, nii et tahtsin, et keegi natuke katsuks ja parandaks ja õigemale teele tagasi suunaks, et ma saaksin asja võimalikult kehasõbralikult praktiseerida ja kogemata näiteks õlale liiga ei teeks. Iseenesest selgus, et ma olen asjast õigesti aru saanud, ainult selle erinevusega, et valesti teen ma umbes kahte miljonit asja ja mõnes asendis, mis näeb välja nagu maailma kõige lihtsam asana, ei suuda ma tegelikult seda asendit korrektselt võtta. No kasvõi trikonasanas, mis üleval pildil on, kui õpetajad mind õigesse asendisse sikutavad, tunnen ma alati, et ma ei suudaks seda ise hoida, sest see venitab puusa ja selga jne rohkem, kui minu jaoks tavapärasel viisil jõukohane on.

Aga no mis me nii edasijõudnute teemadest räägime. Esimese asjana sai selgeks, et ma pean õppima õigesti hingama ja kehalukke ehk bandha‘sid hoidma, enne kui muude asjade arendamisele mõeldagi saab. Mina olin alati arvanud, et noh, ma hingangi teistest kiiremini, mis seal ikka. Ta õpetas seda natuke süstemaatilisemalt tegema, et hingetõmbed trennis ühepikkused oleksid (mulle meeldivad järsud liigutused, mis on halb, kui sa tahad, et asi ühtse voona toimiks, ja selle tulemusel on mul tavaliselt ka sissehingamine lühem kui väljahingamine). Ja see on tegelikult megaoluline, sest nii ronimises kui joogas võiks ideaalis asi ühtlaselt toimida – mitte ainult selle pärast, et ilusam on vaadata, vaid see on kehale ka optimaalsem (ja tulemuslikum) tegutsemisviis. Üle varvaste rullima õpetas ka, et õlgu säästa (selgus, et minu astumine oli tihedamini ikka väike hüpe ja hüpped teatavasti põrutavad igasuguseid asju). Ah, ma ei viitsi VEEL detailsemaks minna, mu jutu mõte oli, et tasub alati minna eratundi, sest ükskõik, mis spordialast me räägime, sa teed ALATI midagi valesti ja tore on, kui keegi parandab. Mulle sattus veel eriti asjalik piff, sain hulgim häid mõtteid. Ei pea ju ise jalgratast leiutama, kui keegi teine on sama raja ehk neli korda läbi käinud.

Laupäeval käisime ronimisministeeriumis. Megatore oli, aga mul oli seekord hästi teadlikult ainult kolm eesmärki – kontrollida oma hingamist, kontrollida oma mõtlemist ja kuulata oma keha, et ma ei üle ei pingutaks ega liigselt tühja ei passiks. 2 j 3 on selles mõttes vastuolulised, et mõtlemise kontrollimine tähendab, et ei anna liiga kergesti alla, keha kuulamine tähendab, et ei pinguta üle. Selle kuldse kesktee leidmine ei ole sugugi lihtne. Võib öelda, et kõik kolm tulid välja, esimest korda ei olnud järgmisel päeval trennipohmakat, sest esimest korda ei tõmmanud ma end seal täiesti rihmaks. Mitte et sellest pikas perspektiivis palju kasu oleks olnud, sest järgmisel päeval tahtsin ma ju kodus kõiki neid uusi joogaasju harjutada, nii et ikka on praegu lihased valusad, kuigi üleväsimus on vist pigem tööstressist ja magamatusest. Aga elu esimene V4 tuli ära, nii et see on tore.

Ahjaa, hea uudis on see, et kehalukkude arendamiseks soovitas joogatädi rohkem kätel ja pea peal seista, sest seal on neid hädasti vaja, kui ei taha banaaniks minna. Ma muidugi suure innuga pühapäeval nägin vaeva ja tõusin esimest korda täitsa sirgete jalgadega pea peale (st neid vahepeal kõverdamata), nii et väike võit. Ja seda sain teada, et selg paindub mul kenasti, reite ja puusapainutajate painduvus on see, mis tagasi hoiab (seda ka lootoseasendi puhul). Nii et sain hulga venitusi, mida pikemalt hoida. Pühapäeval võtsin end kokku ja mediteerisin jooga lõpetuseks 12 minutit järjest lootoseasendis. Miski pole rohkem zen, kui see, kui sa esmalt palud külas olnud sõbral oma ühte jalga kinni hoida, kuni sa teise jala jõuga õigesse asendisse vead, et siis selles läbi ebamugavustunde istuda. Kusjuures see kõlab naljakalt, aga päris valgustatud mehed mediteerisid ju põlvili kivipõrandal jne, väikese ebamugavuse ignoreerimine õpetab ainult keskenduma, nii et ega ma tegelikult vist tõest nii kaugel ei olegi. Pealegi, ebamugav oli ainult paar minutit. Kui ükskord tahtsin asendist ära tulla, siis avastasin küll, et ahhaa, vahepeal enam ei olnud valus, sest vereringe oli kinni vajunud, sest jalad olid liiga tugevalt kokku surutud.😀 Aga no midagi ei amputeeritud ja tegelikult on ju pararonimise nišš Eestis täiesti väljaarendamata.

Nüüd olen ma jälle tööl. Kõik need nädalavahetuse mõtted sellest, kuhu ma erialaselt kohe arenema hakkan, on asendatud mõtetega sellest, kas ja kuidas käimasolevaid tulekahjusid kustutada. Oh, illusioonid, kui armsad te mulle olete.

P.S. Vaatasin sellist sarja nagu Intruders. Täitsa vahva oli, aga lõpuks olin megasegaduses ja ei saanud üldse aru, et kui igaüks mäletab à la kümmet elu, millest see siis sõltub, kellena nad end nüüd määratlevad ja kelle nime kasutavad. Selliseid huvitavaid defineerimisprobleeme ei seletatud üldse lahti, käi või viis eurot välja ja vaata, kas on raamatus põhjalikumalt.

Lisa kommentaar

Kommentaare veel pole.

Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid