Ma ei kavatsegi väärikalt vananeda. Suutsin igati vääritult noor olla, võin ka samas vaimus edasi lasta. Nii et vananen kõigi eelduste kohaselt paksult ja nutuselt. Mind ajab täiega närvi see, et ma ei saa ignoreerida seda, et ma ei ole enam 16 ja ei saa lihtsalt iga päev magamata trenni teha, siis õhtul välja minna, siis magamata tööle ja sealt otse trenni minna. Ma päris nii karmilt enda meelest ei taha ka, aga tundub, et kui nüüd jälle trenni saab, on vaja mõned asjad tõsiselt üle vaadata, näiteks teha lõuatõmbeid ülepäeviti vms, sest tundub, et mu praegust elustiili ei taha mu keha välja kannatada.
Igatahes. Käisin täna enne trenni igaks juhuks EMO-st läbi, sest mõtlesin, et teeks igaks juhuks röntgeni ka, kuna mõnda asja oli valus teha (patsi põimida, ust avada, liiga hoogsalt telefoni kasutada). Sain hunniku hukkamõistu, mis oli täiesti absurdne, arvestades seda, et minu ees oli rase eeltiinekas (no ok, ehk oli 13 või 14 täis) ja minu järel kuradeid nägev vanamees, kes küsimusele “Millal te viimati jõite?” vastas “Loomulikult täna!”, ja neid koheldi igati sõbralikult. Aga vat MINULT on vaja küsida, kas ma ikka tean, et normaalsed inimesed ei treeni rohkem kui paar korda nädalas ja ei lähe üldse trenni, kui kuskilt midagi valutab. Ma ei hakanud vaidlema, sest mul polnud aega, ma tahtsin seitsmeks spordisaali jõuda.
Nad ütlesid kohe, et raudselt ei näita see röntgen mul midagi, vaid tehakse pigem igaks petteks, sest mulle on ilmselgelt lihtsalt puhkust vaja. Kui ca 2-3 nädalaga üle ei lähe, vat siis võivat arutada, kas ultraheli aega on ka vaja. Aga tädi pööritas silmi ja arvas, et piisab puhkusest ja põletikuvastasest kreemist küll. Nagu ei oleks aru saanud, et mul põhimõtteliselt niigi lihased kärbuvad juba, sest ma pole nädal aega lõuatõmbeidki teinud, sest õlg oli tundlik. Kujutan ette, kuidas ma kahe nädala pärast trenni tagasi lähen ja olen sunnitud tehnika ja tasakaalu abil ronima, sest jõudu enam ei ole. Ehk siis nutan seina ees maas. Noor meesarst (resident? praktikal tudeng?) võttis mu muret tõsisemalt, ikka katsus innukalt siit ja sealt ning ehmatas iga kord, kui jälle raks käis. Tädi oli elu näinud, ütles ainult, et nii see läheb jah, kui probleemidega ei tegeleta.
Ma olen nüüd üritanud neid kehalukke harjutada ja selle käigus märganud, KUI palju ma oma ülakeha tegelikult kasutan. Võiks isegi öelda ÜLE kasutan, tundub, et kuna seal on mul seda jõudu palju, kipun ma seda ka igal võimalikul juhul rakendama. Näiteks rattaga sõites, kui on vaja mäest üles sõtkuda, tahan ma esimese asjana ette kummarduda ja alustada jõu rakendamist õlgadest. Tegelikult toimib täpselt sama hästi ka see, kui suunata lisajõudu alakõhust, st bandha’de abil. Ma guugeldasin ja lugesin nende kohta umbes miljonit artiklit, mõni leidis, et igaüks saab need kohe selgeks, mõni leidis, et päris aru saab neist nagunii ca 20 aastaga, nii et ei ole mõtet neid ka eraldi õpetada. Niimoodi natuke testides ei tundu siin küll midagi väga ebamaist olevat (ju see osa tuleb hiljem, kui juba otsapidi valgustusse oled jõudnud) ja kasu on neist küll. Paljud naised lähevad läbi kogu elu ainult vaagnapõhjalihaste pingutamise abil, asi siis mul nende abil joogat teha ja rattaga sõita. 😀
Nii et kui teistel on septembris alkoholivaba kuu, siis mina hakkan ilmselgelt mööda baare kondama ja aega surnuks lööma. Või tarin töölt lisakoormust koju ja harin ennast. Ühe prantsuskeelse patendi juba võtsin ja juriidilist keelt võiks ju ka arendada. Või tarin baarist lisakoormust koju ja … Kuigi tegelikult otsisin ma juba nii päikesetervitusele kui vinyasa‘le välja modifikatsioonid, mis üldse õlga ei koorma, st kätele toetumist pole üldse (aga see vinyasa võtab see-eest kerelihaseid väga korralikult ja päikesetervitus venitab ikka lahti), nii et kavatsen need paar nädalat siiski joogat teha, sest septembris on meil töö juures suisa neli tordivõimalust ja tänagi algas tordiga (KAHE tordiga, millest mõlemat jäi homseks alles). Teine variant oleks jooksma minna, kolmas variant rasvumisega leppida. Ma pole kummakski veel valmis.
P.S. Kas teid ajab ka see laul närvi? Ma kuulen seda iga päev tööle minnes ja/või töölt tulles vähemalt korra ning see on mul kopsu täiesti üle maksa ajanud. Täielik hymn for the nice guys, nagu mingi ahistaja jutt. Mees, kes teab hulga paremini, millist kaaslast ja millist kohtlemist ühele naisele vaja oleks, kui see naine ise. Tülgastav. Ma tahaks teda visata millegagi. Ja see, et selline inin ja hala nii populaarseks on saanud, on veel tülgastavam.
Pärdikute päevaraamat 
Varsti on nii, et määrid ennast sipelgapiiritusega ja teed endale energiajoogi ja palderjani öko kokteili, et rajal püsida nagu suured staarid. 🙂
sellest laulust ma ei tea midagi, aga mind ajab tagaselja ja veel kuid ja üle aasta takkajärgi närvi, kui tuleb keegi ja seletab, kuidas ta teab minust paremini, mis mulle meeldib ja mis mitte.
Mina elan endiselt sellele trennivärgile väga kaasa. Ja nõu andma kipun ka, kuigi ei küsitud.
Sa pilatest oled proovinud? Ma tegin enne joogasse minekut mõned aastad pilatest. Ma ei ole, otse loomulikult, nii tugev ning see õpetas raskeid asju just läbi kõhulihaste tegema.
Olen pilatest proovinud küll, aga tegelikult peaks ashtanga ka just läbi kõhulihaste käima, ma ise pole varem lihtsalt korralikult keskendunud sellele õigele hingamisele ja lihaste kaasamisele. Nüüd üritan.
Nagu ma vist korra kommenteerisin, et ma ei saa ühtegi asja hüppega teha, sest mul läheb hingamine sassi. Kui ma nii kiiresti hingaks, kui mõnes kohas harjutusi tehakse, kukuks ma suurest hüperventilatsioonist lihtsalt ära.
Aa muide. Minule sa küll ei ole kommenteerinud, aga EI, nende puhkusenädalate jooksul sa EI tohi lõuga tõmmata. Ma usun, et puhkuse all peetakse silmas puhkust. Või siis äärmisel juhul jooksmist.
Ma lähen nüüd jõudu tegema. MWAHAHAHAHA.
Ma ei tahtnudki puhkusenädalate ajal lõuga tõmmata, ma rääkisin Tarmpsiga puhkusenädalatele järgnevatest nädalatest, et kui kiiresti võib nendega uuesti pihta hakata. 😀 Ta arvas, et alguses nädalake üldse ainult deadhangs.
Septembris kommin…, ikka jälle…
Oli küll plaan septembrikuu rentsivaba pidada,
aga ta sindrinahk, noor küll, oskab NII abitu olla 😀
See su õlg on juba aegade algusest siin teema olnud,
aga keegi ei ole julgenud ju autoriteedile vist otse öelda,
et tõsta see HIIR teise käe alla ja vaheta nupud seadetes.
Ei teagi kohe, kuidas sulle pettumust valmistada, aga autoriteet just hiljaaegu rääkis, kuidas ta hiirel poolt vahetab tööl.
Suht müstiline muidugi, kuidas inimesel, kes seisab pea peal, teeb kätekõverdusi pea peal, teeb lõuatõmbeid, teeb raskeid joogaasendeid, mis koormavad õlavöödet, ronib, teeb campust, ja hangboardib, oli just arvutihiir see õlekõrrekene, mis kaamli selgroo või siis õla murdis.
Prantslastel on ütlus «cherchez la femme».
Feministlikult lahtiseletades “otsige hiirt”,
kus mingi sümptoomi on põhjustanud hiir.
Ilmselt on Rentsil lisaks töö- ja koduhiirele
ka veel salahiir, mis käe ja õla sundasendis hoiab?
LOL. Ma tunnen siin irooniat. Iga kord kui ta touchpadiga klõpsib, pakun talle hiirt. Aga üldiselt jah, ma kahtlustan et see polnud see kõrs, mis kaamli selja murdis – kes ikkagi kätelseisust kätekõverdusi teeb, see ilmselt õlas midagi ära tõmbab.
aaa ja kardinapuu sai ka paika 😀 kui sina juhtumisi olid see tont keda see huvitas.
Onaneerisin ilmselt vale käega. Kuidas sa küll teadsid?
Soovitan digilauda. Wacoom Bamboo. Ausalt ka.