Sain selle järsu ilmamuutusega natuke külma ja joon nüüd kakaod ja olesklen ja ei jaksa ise kirjutada. Rääkige parem teie. Kes teid siin kõige rohkem närvi ajab ja kuidas teil kätelseisuga läheb (ma enda ponnistustest panin lingi eelmisesse postitusse) ja mis te suvel teinud olete jne.
Kuu: august 2016
Keelekümblus
Käisin mina eile Ülejõel ühe sõbra juures kodutehtud jäätist söömas, sest selline ma juba olen – hoian kodus ainult tervislikku toitu (pluss sahtlitäit šokolaadi) ja siis käin sõprade juures suhkrut ja rasva õgimas.
Teel koju nägin aga väikest tüdrukut, kes oli murul pikali maas, ratas tal otsas. Otseselt õnnetu ta seal ei tundunud, ei rabelenud ega karjunud, nii et ma ei osanud ka midagi arvata. Kuni ta ütles oma sõbrannale kehvas vene keeles: “Pamogi … U menja … avarija.” Ma läksin ise ka kohe kodus vaatama, kas avarii on tõesti vene keeles avarija, nii et õppisin ka ühe sõna siit. 😀 Teine piff sai igatahes aru küll, läks kohe kenasti appi. Aga loo moraal on, et küll elu õpetab, kui vaja, kõik jutud saavad aetud.
Lisa – lubasin rääkida, kuidas kätelseisuga läheb.
uiiiiiiiiiiiiiii
Eile oli see päev, mil ma põhimõtteliselt esimest korda sain ilma joogalindita ja ilma mingite abivahenditeta sellisesse lootoseasendisse, et jalg ei tahtnud kuskile ära libiseda ja sai isegi üsna mugavalt ülemisel pildil oleva asendi võtta. Päevad ei ole vennad, aga seekord oli mu puus väga koostööaldis. Täna päris nii mugavalt ta enam seal ei olnud (ja tahab ikka natuke rohkem painutamist enne sinna asendisse minekut, kui ashtanga järjestuses teoreetiliselt ette nähtud, aga sinna tema läks, vannun, et tagumik on päriselt maast lahti. Ma tahaks öelda, et sellel poisil on lihtsalt pikemad käed, aga olgem ausad, tegelikult on tal ka natuke sirgem selg, aga ma olen siiski enda üle väga uhke:
Magasin 11 tundi ja olin ärgates nii uimane ja näljane ja segaduses, et kui koeraga välja minnes tiigist pladinat kuulsin, mõtlesin esimese hooga “oi, äkki on krokodill”. Ilmselgelt “Suitsiidisalga” mõjud, seal oli üks krokodillmees (väga tapeet film oli muidu, karakterid olid toredad, aga film ise absurdne, klišeesid täis ja lõpuks läks suisa igavaks, soundtrack oli ok tho).
Jõin kaks tassi kohvi järjest ja sõin eriti tugeva hommikusöögi, aga olen ikka terve päeva uimanud nagu üks surev konn, nii et ega mul muud asjalikku öelda ei olegi. Homme proovin teha väikese vahekokkuvõtte sellest, kuidas kätelseisu challenge edeneb. Vihje: ei edene eriti.
P.S. Üks minu ja Reeda ühine tuttav nägi mind Tallinnas ja ütles hiljem teisele ühisele tuttavale, et nägi “ühte Reetadest”. Siiami kaksikud oleme teie meelest v?
Bebe Rexha kummitab täna
Toetav treening ja otseturundus
Ohtlik on see ronimisevaba nädal, tõesõna. Me siin ju pooldame sportlikke eluviise, nii et mõtlesime teise juhatuseliikmega, et läheks ja prooviks õige Püssirohukeldris pulli taltsutada, sest noh, nagu ronijad ikka ütlevad, mis seal ikka juhtuda saab. Nimelt on igal neljapäeval Püssikas rodeoüritus, kus saab võistelda selles, kes kõige kauem kunstpulli seljas püsib – ja kui see ei ole lõbus, siis ma ei tea, mis see lõbu üldse on. Kusjuures selgus, et meie ajastus oli suurepärane, sest mees, kes seda asja orgunnib, rääkis, et juhtkond olevat otsustanud, et üritus pole kasumlik ja seetõttu jääb august selle viimaseks kuuks. Ma arvan ausalt öeldes, et siin on asi pigem kehvas turunduses, sest tegu on ju kohaga, kus käib üsna kindel sihtgrupp (ja üldiselt need ei ole üliõpilased), teised inimesed pole sellest üritusest aga midagi kuulnudki. Kui seda näiteks välisüliõpilaste seas reklaamida, siis vähe ei tahaks nad täis peaga teistele muljet avaldada. Ja välismaalaste suur pluss on see, et igal semestril tulevad uued (aga täpselt sama noored ja täpselt sama lollid), kelle jaoks see jälle uus ja huvitav on. Nii et tuleb lihtsalt paremini valida, kellele ennast müüa. Aga see selleks.
Kuna ma läksin sinna otse oma väikevenna jalkamängult (Tartu Random võitis, juhhei!), olin ma täiesti läbikülmunud. Lisaks olid laval need noormehed, kes laulavad mingist göölfrendist Hispaanias, kes kohe sugugi ei tahtnud lõbusamaid tuure üles võtta (kuigi tuleb öelda, et laulda oskavad nad küll), nii et selleks, et end käima tõmmata, võtsime Nelega alustuseks ühe spordijoogi, mida muu maailm tunneb ka Iiri kohvi nime all. Aitas küll ausalt öeldes, selle aja peale, kui alus täis pumbatud sai, oli juba hulga soojem ja julgem tunne. Nii et soovitan teilegi, kui mõni asi potentsiaalselt ohtlik ja hirmus tundub, siis tehke enne väike naps alla.
Kui alguses tundus, et me Nelega vist kahekesi võistlemegi, ja tekkis juba väike lootus, et üks meist selle esikoha koju viib, siis ühel hetkel ilmusid välja kaks noort daami, kellest üks oli esiteks Eesti meister ja teiseks meist tunduvalt paremini valmistunud (st ilmunud kohale aluspesus, sest hõõrdejõud jne). Kaalusin juba samuti pükste jalast heitmist, aga siis tuli meelde, et klubi särgiga vist ikka hästi ei sobi. Ma olin just jõudnud sööma ka hakata, pidin oma hakk-kotleti kõrvale panema ja pulli otsa ronima, lootes, et ehk ei tule see taldriku sisu kohe teisipidi välja tagasi ka. Ilmselt just liigsete riidekihtide ja valede eluvalikute tõttu jäi minu ja Nele esimene sooritus ka üsna kesiseks, aga kuna meid oli täpselt neli (ja me mõlemad saime esimese katsega vist täpselt 15 sekundit), saime mõlemad kohe finaali edasi.
Ahjaa, kohe pärast esimese katse lõppu, avastasin, et mu vend, kes oli tulnud MULLE kaasa elama, kallistas tervituseks seda osavat tüdrukut. Nii et loomulikult läksin ma sinna ja küsisin, et mis kurat siin toimub, mis reeturid need mu konkurente kallistavad. Tüdruk hakkas naerma ja ütles:”No anna andeks, aga PÄRISELT, SINA ei ole mulle küll konkurent.”
Burn!
Ma ei saanud isegi vihastada, sest a) tal oli õigus ja b) see OLI hea comeback. Aga teine katse läks nii mul kui ka Nelel juba hulga paremini, kuigi staaridele pidime siiski alla vanduma. Igatahes oli see üritus täiega äge. See raputamine andis sellise adrenaliinilaksu, et mul sealt ringist ära tulles jalad täiega värisesid ja peaaegu oleks baarist üldse maksmata minema kõndinud, sest üldse ei olnud meeles enam sellised pisidetailid. No vaadake:
Ahjaa, meeste pullikatsumise võitis tüüp, kellel oli lausa imeline tasakaal. Tõsiselt, ta nägi välja selline, nagu ta võiks seal istudes vabalt veel ühe käega õllekannu hoida (me ei küsinud luba ei filmimiseks ega selle kasutamiseks, nii et kui ta pahurdama peaks, pean maha võtma):
Nii et kuna meil oli seal kaks kaljuronimisklubi juhatuse liiget, siis otse loomulikult valmis kibekähku selline kiri, mille mu väikevend lahkelt kohale toimetas (miks idee autorid just minu nime sinna panid, jäi segaseks, aga ilmselt on asi selles, et ma olen ometi juba tükk aega klubi mitteametlik PR-juht):
Kes siit välja ei lugenud, siis seal oli:
Sest kamoon, poisil on ilmselgelt loomupärased eeldused olemas, milleks seda annet mingi pulli seljas raisata (rääkimata sellest, et pullikarjäär lõppeb ju kahe nädala pärast, siis on vaja uus hobi leida). Ma arvan, et nüüd me hakkamegi trenni inimesi ainult otseturunduse kaudu otsima, ei kuluta energiat nendele, kellel nagunii piisavalt indu ega annet ei ole. Nii et panus klubi arengusse jälle antud, saab taas mõnda aega öösiti rahulikult magada.
Stranger things
Hakkasin uut sarja vaatama ja olen TÄIESTI võlutud. Vaatasin eile õhtul kolm osa järjest (venitades, nii et lõpuks paindusin nagu priimabaleriin), kuni uni mu murdis. Täna ei jõudnudki vaatamiseni, sest käisin rattaga sõitmas ja siis pidin trenniblogile postitust kirjutama, aga no nii kripeldab juba. Kahjuks ei ole valikut, kes tahab homme kaua üleval olla, peab täna vara magama minema, ütleb Rentsi isiklik vanasõna.
Aga sari on paeluv. Peategelasteks on lapsed, kes mängivad kõik väga hästi. Lausa suurepärane näitlejatöö ja ma ei pane siia isegi “laste kohta” lõppu, lihtsalt ongi hea töö. Teemaks siis see, et pisikeses linnakeses juhtuvad väga imelikud lood, asjaga on seotud üks koletis ja üks kahtlane tegelane ja samal ajal tahaks noored teismelised lihtsalt keppi ja nende nooremad õed-vennad lihtsalt rattaga ringi kimada, nagu ikka. Üle hulga aja selline sari, et hästi ei taha kohe pärast vaatamist magamagi minna – ja üldse ei taha magama minna, kui mitu osa veel vaatamata. 😀
Kui te minu sõnu ei usu, siis ka mu treener ja kolleeg ja üks mu bestikas (näete, kokku kolm inimest juba) on oma kvaliteedimärgi asjale peale pannud ja öelnud, et terve hooaeg on mega. Soovitan soojalt.
Peeglit peaks vist pesema
Hakkasin eile oma lõuatõmbeid kirja panema ja avastasin, et mul algas just ronimisevaba nädal. Milline suurepärane ajastus, ma arvan, et mu keha on selle eest tänulik. Avastasin näiteks eileõhtuses massaažis, et kuigi muud lihased olid ka pinges (palusin massööril seda rindade ja õlgade vahele jäävat ala masseerida ja ütleme nii, et erootilist ei olnud seal midagi, kui te just ei pea äärmiselt erootiliseks seda, kuidas keegi ähib ja puhib nagu surev siga ja sinna vahele sensuaalselt vannub, endal ilaniit pea suunurgast voolamas), oli kõige hullemas seisus kael. See pole mul vist kunagi päris selline olnud. Survestati õrnalt mingeid punkte ja see polnud mitte lihtsalt valus, vaid kiirgas seda valu kõikidesse teistesse kohtadesse, nii et ma ei saanud näiteks käsi liigutada (lihtsalt ei saanudki, sest kaelast sinna liikuvad lihased tõmbasid lihtsalt täiesti krampi), vaid pidin neid kergelt kõverdatuna mingis imelikus asendis hoidma, kuni surve ära kadus, ja mõnda kohta saigi ainult õhkõrnalt näppida, sest selle näppimise peale lõi valu kõrva. Arvata on, et seal andis jahedas grillimine ja magamine jms ka oma panuse, sest kurk jäi mul ka sellest nädalavahetusest kähedaks. Või siis pühapäeva ööst, sest mul olid mõlemad rõduuksed terve nädalavahetuse pärani, kuigi kedagi kodus polnud, nii et juba naastes oli parajalt külm, aga kinnise uksega ei oska ma magada, nii et öö oli mõnusalt iglu. Aga kui me lähtume sellest, et iga hea asja eest peabki maksma, siis on see hind veel madal olnud. Ja ei, see ei olnud väljakutse.
Ei teagi kohe, mida selle ajaga nüüd peale hakata. Täna näiteks käisin Supikas täikal ja sain 11 euro eest kaks kleiti. See on suht ok, aga see, mis üleval pildil on (kas igatsesite juba mu kartuli ja väriseva käe kombinatsioone?), on muidu ju väga ilus, aga hingata selles küll eriti ei saa. Nii et kui ma just automaagiliselt VEEL alla pole võtmas, saab see Sirgile. Arvestades seda, et ma tegin just rohke küüslauguga brokkoli-kanapastat ja otsustasin, et no NATUKE võib ikka juustu ka sisse panna, ei ole vist vaja muretseda.
Igatahes saan nädal aega rahus oma puusi venitada ja kätelseisu harjutada ja joogakunniks hakata, mis on juba selle pärast hea mõte, et mul on augusti lõpus üks eratund plaanis. Tahaks ikka, et mul nende nõuannetest võimalikult palju kasu oleks ja samas, et mul nende ees väga pläss ei oleks. Ei tea, kas sinna on väga mark oma joogaplokid kaasa võtta ja öelda, et sorry, van, meil siin käivad asjad nii? Ja noh, et lootoseasendisse minek käib meil niimoodi, et pannakse jalg paika ja passitakse instagrammis, kuni see on normaalsesse asendisse vajunud, ja SIIS pannakse teine jalg paika? Ega ma ei tea, kuidas pealinnas need joogakombed on, kas võib lihtsalt sisse vajuda, propsid kastiga kaasas ja suhtumine pigem sith* kui zen.
* Kui sa ei tea, et peace is a lie, there is only passion, ei taha ma sinuga rääkida.
Ma ei ole iial PÄRISELT venitanud
Sain valgustatud ja taipasin seda täna. Üks vähepainduv sõber ütles, et venitame koos, nii et otsisin meile internetist välja video, kus sõna ALGAJA pealkirjas juba sees oli. Ja selgus, et mina, vana joogahunt, ei suutnud ka kõiki asendeid lõpuni ära hoida. Ma ei saa seda nüüd sajaprotsendilise kindlusega väita, aga mulle tundus, et asi pole mitte ainult selles, et ma laupäevast veel kange olen, vaid mõned harjutused siin ongi lihtsalt nii head. Näiteks mul oli esimest korda elus tunne, et ma päriselt venitan reielihaseid ka. Ja see tüdruk selgitab väga põhjalikult ja arusaadavalt, nii et kõigil minusugustel pakkjalgadel, kes inglise keelest vähegi aru saavad, soovitan vaadata.
Päeva laul (Sir Sly – Gold)
Tõeline elu, nagu filmis
Käisime nädalavahetusel maailma kõige ägedamal üritusel. Mikael ja co korraldasid Loksa lähedal Hara sadamas nimelt suve lahedaimat boulderdamisfestivali. Selleks oli ära tehtud metsik töö, kokku oli üle 30 raja, kusjuures see hõlmas ka vee kohal olevaid radu, mis olid mõeldud köieta ronimiseks (nö deep water solo, kui kukud, siis kukud vette), mis tähendab, et selleks, et kõigi ohutus tagada, oli sukeldumas käidud, et oleks päris selge, et pole ohtu end kuskile vastu vigaseks kukkuda. Kõik need rajad olid valmis tehtud, testitud, kõik läbi mõeldud, organiseeritud slackline, telgisaun, ikka KÕIK, mida üks eestlane ühelt selliselt ürituselt vähegi oodata oskaks. Ainus asi, mida kahetsen, ongi see, et mul deep water solo proovimata jäi. Aga muidu oli kõik lausa imeline, isegi ilusat ilma anti selleks üheks päevaks. Hea seltskond, tore rahmimine, kohe üldse ei seganud lõpuks see, et eile õhtuks olime kõik omadega täiesti läbi ja täna kõik kohad natuke valutavad.
Ütleme nii, et köiega oli igal pool väga tore olla, ilma köieta oli mõnes kohas ikka tiba selline tunne, nagu siit pildilt näha. Peaks ilmselgelt rohkem kõrgetes kohtades ukerdama, et ära harjuks:
Sohki teha pole mul üldse mõtet, nii kui stackida üritan, püüab keegi selle KOHE ka pildile:
Ja päris kivi peale sai ka, see oli natuke harjumuspärasem keskkond:
Ahjaa, õhtul oli loosimine ka, sain fortuuna pimedat kätt etendada:
Ja ma ei oleks mina, kui ma ei paneks siia pilti peo kõige ägedamast liikmest (tegelikult oli teine vähemalt sama vahva koer veel, aga esimese hooga tema pilti ei leidnud):
Nii et mõtlesin, et teen täna päris puhkepäeva, aga sattusin reedel juhuslikult Lõunakas mingisse poodi, mis oli täis sellist manti, mille kohta sa ei teagi, et JUST SEE su elust puudu on, kuni sa seda näed. Ostsin endale joogaplokid (mis on nagu pisikesed tellised, aga mingist vahtkummist asjad. Nende abil saab teha asju, mille jaoks käed tunduvad veel liiga lühikesed olevat (sedamööda, kuidas kerelihaseid tuleb piisavalt juurde, et end rohkem kokku pakkida, saab neid näiteks raamatute vastu ümber vahetada vms). Eelis seisneb selles, et nii saad sa raske harjutuse siiski ära teha, mitte ei pea päris tegemata jätma, ja saad kiiremini nii tugevaks, et neid väiksematega asendada (hetkel annab see juurde pea 8 cm) ja lõpuks neist üldse loobuda. Nii et ei suutnud vastu pidada ja tegin täna väikese ringi, et neid testida. Päris asjalik oli, sai kohe hulga rohkem tehtud küll.
Pärast seda tundus soe dušš lausa orgastiline – ja sugugi mitte ainult selle uue dušiotsiku pärast. Kokku sai eile ja täna ikka parajalt külmetada ka, nii et ikka väga mõnus oli lõpuks sooja vette ja seejärel oma pehmesse voodisse saada.
Pärdikute päevaraamat 