Poolehoiuavaldus

Lihtsalt, et oleks selgelt välja öeldud tänaste blogisündmuste valguses, et mina leian ka, et mõnele inimesele ongi vaja vahepeal öelda, et “oma peegel on sul paras ja sa näed”. Kui sa ikka isegi pärast maovähendusoperatsiooni ei suuda alla võtta, sest kogu aeg on vaja näoli mollis olla, siis jumal sinuga, aga ei ole vaja siis kirjutada nõmetsevaid postitusi sellest, kuidas keegi teine liiga paks välja näeb. Kui sina ja su kallim olete ise kaamera ees varastamisega vahele jäänud või firma põhja lasknud ja siis süüdimatult tuld tõmmanud, selle asemel, et inimestele võlgu ära maksta, pole vaja kellegi teise moraalset palet kritiseerida. Ma ei tea, miks just klaasmajades elavatele inimestele kogu aeg kivid pihku satuvad.

Mul on vist muhkkatk

Õppige minu vigadest ja ärge te iial loodusesse minge. Terve eelmine nädal oli kohutavalt stressirohke ja mahub sõnade alla nagu töö, töö, töö, ebatervislik rasvane kiirtoit, töö, liiga palju suhkrut, veel tööd. Kohe hea meel oli, kui see kõik läbi sai. Nii et laupäeval mõtlesime, et viiks külalised vennasvabariigist päris kivi peale, sest kui ilm just kardinaalselt ei muutu, siis ega sel aastal sinna ilmselt rohkem ei saa.

Esiteks oli minu jaoks ikkagi selgelt liiga külm, nii et no ei tõmmanud väga ronima (kui ma end normaalselt soojana ei tunne, ei taha ma üldse midagi teha, sest vastik kohmakas tunne on), ja teiseks oli seal MEGALT pisikesi vastikuid sääski. Tõmbasin oma kapuutsi pähe kinni nagu Kenny ja üritasin kuidagi elada, sest no ega midagi hullu ei olnud, nad olid nii pisikesed ja hammustused polnud tegelikult üldse valusad, tüütu pigem lihtsalt. Noh, eilseks oli see “tüütu lihtsalt” sügelema hakanud ja tänaseks on mul suured sügelevad villid nii tervel otsaesisel, kui ka juuste all. Mul on kuri kahtlus, et ma olen läbi une neid kratsinud ka, igatahes esiteks ei ole üldse mõnus olla ja teiseks näen ma selline välja, et töökaaslased küsisid toetavalt, kas ma ei ole mõelnud iial endale tukka lõigata. Selle asemel, et näiteks öelda, et, ma ei teagi, ära üldse muretse, neid pole märgatagi vms.

Niisama on ka külm. Hea kohe, et oktoobrist kütma hakatakse, aga no jube mõelda, et nüüd tulebki sellist ilma kuus kuud kannatada. Okei, märtsis on ehk väike põgenemine siit, aga nii üldises plaanis. Tahaks sooja.

Eile käisin muu hulgas ka elus esimest korda discgolfi mängimas. Käisime Vooremäel, seal on mõnusalt künklik rada, kokku ca kuus km. Ilma hoidis ka, nii et väga mõnus oli.

Ja lisaks olen ma teel tõelise naise ja priimabaleriini staatuseni jõudnud nii kaugele, et eile õhtul istusin ja õmblesin oma uneajast veel tantsususside kumme kinni. Täna panin jalga oma trendikad säärised ja tantsusussid ning läksin kohale. Ja … Kõik teised nägid välja nagu viisakad inimesed, mina nägin välja, nagu elevant, kes miskipärast sääriseid kannab. Vaatad peale ja saad aru, et see on siin küll vales kohas. Aga see-eest tunne oli juba natuke kindlam ja see trenn on ikka päris äge, mulle meeldib.

P.S. Väljas käimisest oli nii palju kasu, et sain ilma oma hirmust ilma seinata/abiliseta kätelseisu harjutamise ees. Nii et laupäeval oli esimene katse, mis läks üsna nirusti, eile proovisin teist korda. See on juba nagu natuke parem, kas pole? Arvestades seda, kui vähe ma seda harjutanud olen, olen ise ikka üsna rahul. Mul on TYSKis üks endisest tippsportlasest sõber ka, kellel on endal parajasti taastumisperiood, sest kuue kuu eest oli õlaopp, nii et ta teeb jätkuvalt trenni väga ettevaatlikult (ja penskaritel ei käi see taastumine päris nii kiiresti), temaga arutasin eile hommikul istest kätelseisu surumist – ta ainult naeris ja ütles, et tema ei suutnud seda isegi siis teha, kui ta tipptasemel võistles. Mina:”No ega ma ei taha seda homme teha, seadsin eesmärgiks ühe aasta jooksul ära teha selle.” Tema:”Aasta? No see ehk on võimalik, kui sa vähemalt kolm korda nädalas harjutad ja väga tugev oled.” VÄGA skeptiliselt. Aga väga tugev ma juba olen, nii et ma leian, et ainult natuke veel minna, tasub harjutada ikka.

Mul oli täna siis esimene kord

Või teisisõnu, astusin sammu oma tavaolekust graatsilise luige poole, kes minust veel selle semestri lõpuks kindlasti saab. Nimelt oli täna minu esimene tantsutund. Surusin vaevu-vaevu H&M-is maha iha endale trukkidega bodi osta ja läksin sinna (kõigi teiste inimeste silmanägemise õnneks) siiski tavaliste retuusidega. Ainult tantsusussid ostsin, sest ma olen ju nüüd ometi põhimõtteliselt uut karjääri alustamas, ega ma seda kalossidega teha ei saa. Kusjuures õpetaja vaatas täna mu susse, õpetas, kuidas kumme ise kinni õmmelda ja rääkis, et tegelikult panevad osad hoopis siidipaelad. Ma hakkasin kohe mõtlema, kas tõesti võiksin ka mina hoopis SIIDIPAELTEGA susse kanda, nagu stiilsed inimesed, ja kas selle kohta ka juutuubis videosid on. Ma ei viitsi hetkel ise guugeldada, aga raudselt on videosid teemal “pimbi mu sussi”. Säärised pean nagunii tellima, sest täna juba oli nii külm, et ma ei saanud saalis korralikult soojaks.

Igatahes. Trennist enesest. Sõbranna oli ette lohutanud, et tema võttis ükskord sama kursust ja natuke liiga lihtne oli, nii et see natuke vähendas mu hirmu. Noh. Ta kas valetas või arvas, et kuna tema on osav, siis on kõik sellised. Tegelikult oli KOHUTAV. Ma ei teinud nalja, kui ma ütlesin, et mul ei ole koordinatsiooni. Tegu on siis trenniga, kus õpitakse klassikalise balleti lihtsamaid elemente. Ainus viis, kuidas mina neid õppida suudaksin, on nii, et ma loeksin esmalt nende kohta raamatust, siis vaataksin viit videot (kaasa teha proovides), siis loeksin veel natuke raamatut ja siis prooviksin ise üksi teha. Trennis tegime me nii, et meile ei selgitatud eriti põhjalikult, vaid õpetaja näitas ette ja selle käigus ütles, et “see on siis nüüd positsioon 1, 2, 3, 4, 5, tehke nüüd teie”. Alguses veel näoga meie poole olles, nii et mul läksid kohe käed ja jalad sassi ja ma koperdasin ühe jalaga teise otsa. Selle kõige käigus ta vahepeal vabandas, et me alguses nii algeliste asjadega tegeleme – sel ajal, kui ma nägin vaeva, et mitte pikali kukkuda ja sain näiteks teada, et selle reelingu ääres on ka võimalik vale jalaga seista. Ma isegi ei teadnud, et selleks õige ja vale jalg on.

Ühel hetkel olin ma nii segaduses, et jäin lihtsalt seisma. Lihtsalt. Jäin seisma ja ei liigutanud rohkem, sest MA EI SAANUD ENAM MITTE MIDAGI ARU. Õnneks ei olnud ma ainus, häbi leevendas natuke see, et kõik teised tundusid täpselt sama moodi hädas olevat. Nii et ilmselt ei eksinud ma väga palju, kui ütlesin, et maksin selle eest, et terve semester järjest esmaspäeviti piinlikkust tunda. Aga samas oli see ikka paras väljakutse ja sellisena väga põnev – ning olgem ausad, siit saab ainult edasi areneda, tagasilangust ma siit enam eriti ette ei kujuta. Ja no trenn on kord nädalas, vahepeal saab ise üksi kodus interneti põhjal harjutada. Mulle on nädalavahetusel just Läti karvik külla tulemas, ma kujutan ette, mis nägu ta teeb, kui ma talle õlle kätte annan ja ise hakkan keset tuba plié’d harjutama. Järjekindlus viib sihile.

P.S. Kes ütleb, et joogast pole kasu? Mina sain eile jala kaela taha, kui see ei tõsta elukvaliteeti, siis ma ei tea, mis meil siin üldse midagi tõstab.

Olgu õnnistatud hajameelsus

Mul olid siin näpud juba parajalt põhjas, nagu viimased paar kuud ikka olema kipub, nii et tegin lisatööd ja nukrutsesin – kui sain ootamatult meili, mille sisuks oli põhimõtteliselt “avastasime, et sa pole meilt ammu raha küsinud, nii et olime sulle võlgu ja maksime nüüd ära”. Me ei räägi siin küll tuhandetest eurodest, aga kümnetest ka mitte, nii et ikka väga hea uudis. 😀

Halb uudis on see, et elu maksab kätte neile, kes koolis tähele ei pane. Nagu kõik teised inimesedki, mõtlesin ka mina, et kellel seda keskkoolikeemiat ikka vaja läheb. Nüüd guugeldan juba mitu päeva, mis on signaalpeptiid, mis peptiid, mis kovalentne side jne. Jah, tunnistan häbiga, et ma ei teadnud isegi seda, mis on kovalentne side, aga no kamoon, nad võiksid seda lihtsalt aatomsidemeks kutsuda ju, mida me ajame asju keeruliseks. Vähemalt targemaks olen saanud. Raudselt suudan jälle ära unustada.

Tantsutrennist pole helistatud. Kes teab, kas esmaspäeval on tantsutund? Mina igatahes mitte.

Mina küll aru ei saa, mida need naised tahavad

Vähemalt see üks mu elus, kellega ma igapäevaselt arvestama pean. Tavaliselt on kõik väga lihtne. Ta tuleb ja teeb ÕIGES KOHAS sellist nägu, et kohe on selge, et Timmy on kuskil auku kukkunud. Aga jooksuka ajal on ta hulga emotsionaalsem, käib niisama kallistusi küsimas ja on üldse imelik. Nii et eile õhtul käisin temaga igaks juhuks kaks korda väljas, sest ei saanud mina aru, mis ta tahtis. Lõpuks tuli välja, et vaene koer tahtis juua lihtsalt, mitte minuga keset ööd ümber maja jalutada. Kurat, mine siis kööki ja kiunu oma kausi ääres, nagu tavaliselt, mitte ära ulu umbmääraselt mööda korterit ringi.

Muidu oli meil teisipäeval demotreening. Suht ulmeline, kui kiiresti ronimise populaarsus Eestis kasvab. Kui suudaksime laste trennid ka korralikult käima lükata, oleksime ehk ka ühel hetkel sama edukad kui lätlased.

Üks sõbranna käib pinda, et ma Flirticut ka prooviksin ja võrdleva analüüsi kirjutaksin, aga ma vist ei viitsi. Ma olen selle kohta nii palju rõvedusi kuulnud. Näiteks üks mu sõbranna sai seal ühelt tüübilt kusel käimise eest bloki. Ilma naljata. Oli nagu tore vestlus kahe inimese vahel, tema läks vetsu – ja kui ta tagasi jõudis, oli tüüp talle kirjutanud, et “ah, ei kõlba vastata mulle v?” ja ta ära blokkinud. Ma ei julgenud küsida ka, kui suur tal see põis oli siis ja kaua ta vetsus veetis. Teine sõbranna kurdab, kuidas ta saab sealt abielumeestelt sõimu, sest ei ole huvitatud nendega salasuhetes olemisest, ja kuidas temast kümme aastat nooremad lõpetamata keskharidusega mehed kirjutavad talle kirju teemal “aga mis sul viga on, et sa mind ei taha?” (aga ilmselt vigases eesti keeles). Tinderis ma vähemalt ise valisin, kes mulle kirjutada saavad, ja kuigi seal on paar inimest, kellega on üsna huvitav juttu ajada, ei ole mu huvi kellegagi kokku saada just laes. St inimene ütleb, et võiks ja minu esimene mõte on, et kas tõesti pean ma uute inimestega tutvumise nimel trenni ära jätma??? Üks õnneks pakkus ise kohe rattaga sõitmise välja. Aga natuke liiga palju röövib aega see, trenni tagasi minnes kustutan ikka ära jälle. Ilmselgelt ei ole ma piisavalt meeleheitel. 😀 See on see jama, kui sul on korterikaaslased ja palju sõpru – kui ma tahan kellegagi bitchida, võin ma lihtsalt naabriga tüli üles tõmmata. Muude asjadega sama lugu, kõike saab outsource’ida, ei pea kedagi selleks püsivalt oma korteris hoidma, et oleks, kellega vahepeal telekat vaadata. Huvitav, kas “mulle meeldib omaette elada ja liiga tiheda kontakti puhul ajavad pea kõik inimesed mind kiiresti närvi” läheb ka nende kurikuulsate liiga kõrgete standardite alla?

Kes tahab staarblogijaga staartantsida?

Mulle helistati täna ja öeldi, et tantsukursuse algus lükkub nädala võrra edasi, sest koos minuga on registreerunud ainult kolm inimest. Nii et kui nad kursuse inimeste leige huvi tõttu täitsa ära jätavad, oleks küll väga kurb. Ma ostsin juba tantsusussid selle jaoks! Tulge ka trenni, muidu ma jään ju ilma. Algajatele mõeldud, oleksime kõik seal ühtviisi saamatud.

Kuidas ma Tinderit testisin

Mõtlesin siin, et kui me juba proovime kõiki neid asju, mille jaoks muidu aega ei ole, olgu siis see ka proovitud. See on kohutav. Ma pühendun karjetele ja sisekaemusele ning hakkan karjeristiks. Esiteks. Mulle tundub loogiline, et kuna tegu on kohaga, kus sa end nagunii nö müüd, siis sa mõtled natuke selle üle, mis su sihtgrupp on ja milliste inimestega sa tutvuda tahad. Nii et teoreetiliselt sa näitad oma piltidega, mis sind elus huvitab, eks? Või noh, kui on muud huvid, paned näiteks pildi, kus sa poolalasti voodil aeled, küll kõik saavad aru. Nii et minu pildid olid loomulikult värvilised ja sportlikud ja üks sisaldas koera. Selle pea alaspidi pildi panin ka, et kõik saaksid kohe aru, et ma imelik olen, et me konventsionaalsete inimestega üksteise aega ei raiskaks.

Nii. Mis te arvate, kas mehed, kel on kokku kolm pilti ja kahel neist on ta alkoholiga, lähtuvad samadest eeldustest? Et siis pole hiljem mingit virisemist, kui ma teleka olen pandimajja viinud, sest mida nägid, seda said? Meeste puhul, kes on kohe esimesel pildil kalli auto ees, käekell kaadrisse lükatud, on raudselt tegu läbimõeldud lähenemisega – nemad otsivad kullakaevureid ja küllap nad neid ka leiavad. Need mehed, kel on kõik pildid sarjast “mina põõsa ees seismas” reklaamivad siis ilmselt oma lähedast sidet loodusega? Ja need, kes on teinud kolm ülilähedalt enekat oma lõualotist, otsivad siis ilmselt pekifetišiga naisi, ma ei oska seda muud moodi seletada.

Kui me muidugi, noh, ei eelda, et keskmine inimene on mõtlemisvõimetu ajudeta amööb, kes üldse ei taha mõelda, mis mulje ta endast teistele jätab (keskkonnas, kus esmamulje on AINUS asi, mis loeb), ja lükkabki mingid suvalised grillipildid järjest üles. Pärlitega nagu “tahan tutvuda vastas sooga”, sest a) ega me keegi muidu sellest ise aru poleks saanud ja b) olgem ausad, selle lühikese lausega selekteerid sa TÕESTI välja just need naised, kes sulle sobiksid.

Tõsiselt, et su profiil võiks ju näidata midagi muud sinu kohta peale selle, et sinu lemmikvärvid on hall ja porikarva, nagu kõigil teistel eestlastel. Kui ma ei saa su piltidelt aru, milline inimene sa oled, siis ma ei tõmba paremale, mis sellest, et sul on kõhulihased. Nutan, aga ei tõmba, sest põhimõtted peavad ka olema. Minu kolumbialasest sõber on näiteks selline tüüpiline programmeerijast tainas, kes suudab korraga keskenduda ainult ühele asjale, aga Tinderi konto näeb tal selline välja, et ma alustaks ise juttu, sest inimene suudab seal endast huvitava mulje jätta (mis tõestab ainult seda, et kõik pole kuld, mis hiilgab, aga vähemalt suudab inimene näidata, et ta pole tainapea).

Teiseks. Mul on tunne, et kui ma just ei ole umbes kümme korda atraktiivsem, kui ma senini arvanud olen (mis oleks ääretult meelitav mõte, aga vaevalt, et minu puhul see, et “pilt on, aga häält ei ole” NII hea tulemuse annaks), vastab tõele see, et mehed vist tõmbavad kõike paremale, mis vähegi emaslooma moodi välja näeb. Muuga ei oska ma seletada seda, et ma enda meelest panin 95% EI, aga ikka oli match‘e rohkem kui väidetavalt seeni pärast vihma. Selgitab ühest küljest, miks mehed kirjutavad neid artikleid sellest, kuidas keskmine naine võiks latti alla lasta – sest nad ei saagi tõesti aru sellest, et sa tahad suhet inimesega, kes sulle MEELDIB, sest nemad alustavad seda sellega, kes juhtub kätte andma. Kui mitu tükki üheaegselt valmis on, võetakse see, kellel on kõige suuremad rinnad. Lihtne ja loogiline, ühed ja nullid. Mis viib minu seisukohast järgmise probleemini, mis ilmselt küll ülejäänud naissoole nii omane ei ole – ma olen proaktiivne inimene, ma alustaksin sellises olukorras ISE hea meelega vestlust inimestega. Aga kuna mul on nüüd ootamatult kümme match’i, alustavad kuus aktiivsemat neist innukat vestlust, mina vastan, mõnega hakkab päriselt jutt jooksma ja hiljem isegi ei ole meeles, et tegelikult tundus äkki mõni konto huvitavam, aga talle oleks pidanud ise kirjutama. Nii et lõpuks vestled sa kõige aktiivsematega, mitte kõige huvitavamatega, kui see huvitav just VÄGA huvitav ei ole. (Ja siis see huvitav raudselt ei vasta, sest ta ei saa su imelikust huumorimeelest aru. Sa ei meeldinud mulle nagunii ja mu vanaema arvaks ka, et sa oled douche.)

Kolmandaks on mul tunne, et see keskkond mõjub pikas perspektiivis halvasti nii meestele kui ka naistele. Punapillid ütlevad selle kohta abundance mentality, arusaam, et meres on alati kalu hulgim ja ei ole mõtet liiga ühe inimese külge klammerduda. Nende loogika on siis, et klammerduv mees mõjub meeleheitlikuna ja keegi ei taha teda. Mis on ilmselt tõsi, ma olen isegi ühe tüübi maha jätnud, sest ta hakkas kahe kuu pärast lastest rääkima (ma alguses mõtlesin, et see ongi raudselt lihtsalt kaval taktika, sest tüüp ei taha ise lahkumineku algatamisega käsi määrida, aga kuna ta ikka aastaid mulle täis peaga vahel helistas, siis vist pigem mitte). Aga kui inimesel on kogu aeg võrgud mitmes kohas sees, on paratamatu ka see, et ta tõmbab ligi ainult teatud sorti inimesi. Pea kõik naised, keda mina tunnen, ei hakka mingi mehe pärast võimlema, kui nad aru saavad, et see kolme naisega veel suhtleb, kehitavad õlgu ja astuvad ise sellest mängust välja. Ja lõpuks need mehed, kes on harjunud sellega, et valik on nii suur (sest kasvõi baka lõpetanud mehel ongi seal valik suur, ütleme nii, et hariduslõhe torkab seal ikka väga teravalt silma ka siis, kui kooli kirjas ei ole, olen-olen elitaarne, aga no palju on seal seda suvaliste piltide jagamist ja “vastas soo” otsimist), et nad muudkui istuvad ja valivad ja proovivad siit ja proovivad sealt ja siis lõpuks ikka vinguvad, et ei tea, kus kõik normaalsed naised on. Ma ei tea, mida sa normaalsena defineerid, aga selgrooga naised liikusid päev pärast tutvumist edasi, sest nad said aru, et su tähelepanu on hajutatud ja ta tegelikult ei huvita sind piisavalt, et see seda võimlemist ära tasuks. Sest inimesed üldiselt tahavad end erilisena tunda, mitte suhelda kellegagi, kes temaga lõunal olles teistele ka kirjutab. Nii et naistele loob Tinder eksliku mulje, et nad on hindamatud printsessid (sest kõik muudkui match’ivad, mis sellest, et tegelikult tõmmataks paremale ka seelikus sea peale, kelle intellektuaalsed huvid on umbes nagu ühest keskmisest seelikus seast oodata võiks), meestele aga mulje, et valikut ju tegelikult nagu on (kuigi need pinnapealsed mõrrad ei kirjuta miskipärast tagasi, kui ma talle “hei” kirjutan, ei teagi kohe, miks, mul on ju kaks peopilti, peaks näha olema, et mul on palju sõpru ja üldse olen lahe tüüp).

Ja neljandaks ei saa ma aru, kust inimesed selle aja leiavad. Kas teil hobisid ei ole? Ma mõtlesin eile, et no vaatan seda 15 minutit, enne kui arugi sain, oli kaks tundi täis. Kui ma tahan lisaks trennis käimisele midagi asjalikku ka teha, näiteks natuke raha teenida või oma rahateenimisvõimet arendada, ei jää lihtsalt aega, et vaadata, kas keegi on kirjutanud midagi asjalikumat kui “ma eesti keel tglt kehvasti reegib, aga kohtuda ikka võib? ma ka sport väga, jäähoki, aga kahju kohe halb.*” Selleks, et sealt sõkalde hulgast endale sobivaid terasid eraldada, läheks hulga rohkem aega, kui mina meelelahutusse olen valmis investeerima. Ja ma ei võta enam tõsiselt mitte ühtki Tinderit kasutavat tuttavat, kes mulle tõsise näoga räägib, et tahaks küll näiteks lõputööd valmis kirjutada, aga no kuidagi ei leia aega.

* Kusjuures tundus muidu nagu täiega tore tüüp, lihtsalt ma ei saa aru, miks Jevgeni minu peale aega raiskab, kui meil ilmselgelt suhtlemisest keelebarjääri tõttu midagi välja ei tule. Nii et kui keegi tahab tutvuda 33aastase jäähokihuvilisest Jevgeniga, siis ma soovitan. Aga sportlik pead olema.

Lennult püütud

Ma olen rääkinud, kui äge on möödaminnes suvalisi lausekatkeid kuulda. Sel nädalal nägin näiteks jalutades seda, kuidas üks ema ütles ca 10aastasele tütrele, et tal oleks ehk kooli crocse vaja, mille peale laps vaatas teda, nagu ta oleks kolmeaastane, ja ütleks hästi kannatlikult ja rahuliku selgitava häälega:”Jah, ema, aga crocsid on liiga kallid.”

Eile tahtsin Atuga minna poodi tomatit ostma, aga ilm oli nii ilus, et sattusime hoopis 90minutilisele jalutuskäigule Ihastesse ja sealt jõe äärde ja sealt tagasi. Nii kaugel on jõe ääres isegi need piknikualad üsna korras (mõtlesin ma oma tühja kõhuga, sest tomat oli ju hommikusöögi juurde mõeldud), aga üksi ei ole piknik üldse see. Kui ma veel väike olin, käisime ükskord vennaga aia taga piknikku pidamas (see oli juba suur asi, mõtelge, oma aiast väljas ikkagi), aga ma kardan, et kui ma talle praegu helistaksin ja ütleksin, et “Imps, ma tahan, et sa jalutaksid minuga Ihastesse ja sealt jõe äärde tomatisaia sööma,” mõtleks ta lihtsalt, et ma olen lolliks läinud. Nii et jalutasin üksi ja süüa sain alles kodus (aga tomat läks asja ette, nagu pildilt näha, üritan tagasi tervisliku toitumise lainele saada), aga selle jalutamise käigus möödusin kolmest põlvkonnast: titt vankris, tema ema + ema ema. Sellised hoolitsetud välimusega naised (vankrielaniku kohta ei tea). Ja kuulsin, kuidas vanaema ütles:

Ja kui ma seda ultrahelipilti Facebookis nägin, sain ma aru, et nad ei ole päris normaalsed inimesed.

Preach it, lady! Mul pole õrna aimugi, kellest jutt käib, aga ma olen JUBA sinuga nõus!

Ahjaa, reedel sekkusin väga jõuliselt võõraste laste kasvatamisse. Tegin mina nimelt TÜASKis omaette nurgas joogat. Ja samal ajal oli seal laste trenn. Lapsi oli palju ja lisaks tegeles treener poiste ja tüdrukutega eraldi, nii et andis ühele grupile harjutused kätte ja siis juhendas teist gruppi jne. Nii et ta ei jõudnud neil korralikult silma peal hoida. Ja tüdrukud, kes pidid varbseina all tegema seljalihaseharjutusi, hakkasid selle sama seina peal jalgu venitama. Ja vähe sellest, et üks suurem tüdruk teatas vähem painduvale ja vähem trennis käinud tüdrukule (olgem ausad, jõupositsioonilt), et “Ma olen nii palju pikem, järelikult kui minu jalg ulatub siia redelipulgale, oleks NORMAALNE, kui sinu jalg ulatuks SIIA redelipulgale. Sinu oma on veel pulk allpool ja IKKA ei lähe jalg sirgeks,” hakkas ta käega põlve peale vajutama, et seda jalga jõuga sirgeks suruda. Ja kui ma käratasin, et seda me nüüd päris kindlasti ei tee, jättis ta surumise järele, aga ei näidanud kuidagi, et ta oleks üldse teadvustanud mu juttu. Nii et ma küsisin (üsna provokatiivselt, nagu ma teen, kui ma närvi lähen), kas ta saab aru, et ta võib oma trennikaaslase lihase niimoodi ära rebestada ja siis see tüdruk ei tule enam trenni. Ja tema vastas lihtsalt selle eelteismelise silmade pööritamisega, et “FAIN, ma ju enam ei suru!” Väike tüdruk oli nutu äärel, mitte valust, vaid vihast selle pärast, et ta ei paindu, nii et õnneks hakkas see suurem teda vähemalt lohutama, asi seegi. Ma oleks nii tahtnud sellele väiksemale tüdrukule selgitada, et tema normaalsus ei ole kuidagi seotud teiste inimeste normaalsusega, ei vaimses ega füüsilises plaanis. Kellegi teise painduvuse põhjal ei saa järeldada, milline tema painduvus olema peaks (me räägime siin trennist, mis eeldab ja arendab painduvust, kus teine tüdruk juba mõnda aega käinud on). Ma vihkasin selliseid tüdrukuid, kui ma ise põhikoolis olin, ja tundub, et ei ole siiani üle läinud. 😀 Aga kuna ma sain mõistusega aru, et kui ma hakkaksin talle seal samas seda juttu ajama, see ainult marginaliseeriks teda ja raskendaks teistega läbisaamist, ei öelnud ma rohkem midagi, piirdusin sellega, et ei lasknud talle füüsiliselt haiget teha. Aga kui teie lapsed käivad rühmatrennis, kus rühmad on suured nagu lehmakarjad, siis tasub nendega ehk kodus natuke rääkida sellest, kuidas trenn on üles ehitatud, mis on okei ja mis ei ole jne, et kõik ikka tervislik oleks. Sest kui treener neid rahulikult ja aeglaselt surub, on kõik okei, aga kui seda näeb pealt 13aastane innukas idioot, kes selle tulemusel tahab hakata väiksemat last hooga suruma, on see potentsiaalselt väga ohtlik olukord.

Koer peab karjajuhile 100% kuuletuma

Sõbranna sai hiljuti kutsika ja mõtleb nüüd selle peale, kuidas ta koera ümber käitub (sest nagu laste puhulgi, see hetk, mil sa teadlikult kasvatustööga tegeled, pole mitte sugugi see hetk, mil ta kõige rohkem õpib, käsn imeb ikka kogu aeg, mitte ainult siis, kui sa parajasti mõtled selle peale, et sa nüüd vett kallad). Nii et viimasel ajal on koerakasvatusteema õhus ja sellega seoses torkab paratamatult silma, et inimesed, kes üldiselt ei viitsi eriti mõtlemisega vaeva näha, tahavad asju enda jaoks lihtsustada. No näiteks, et inimestele meeldib mõelda, et koer on ju PÕHIMÕTTELISELT nagu hunt (eem, ei) ja huntidel on ju PÕHIMÕTTELISELT üks alfaisane, kes karja juhib (eem, ei) ja no minul on oma koeraga ju PÕHIMÕTTELISELT ka nagu kari (ei, ei ja veel kord ei, koer ei ole loll, ta saab aru, et te ei ole ühest liigist), nii et kui ma käitun nii, nagu MINU VÄGA HARIMATUST MEELEST võiks käituda üks karm isane hunt (kused naabri aiapostidele v?), on tulemuseks raudselt see, et mul on maailma kõige paremini sõna kuulav koer. Just oli näiteks artikkel Jüri Hiiemäe koerast, kus Jüri väidab, et pealtnägija pidas koera raputamist ekslikult jala ja rihmaga peksmiseks (need kaks asja on tõesti visuaalselt nii sarnased, et võivad kergesti sassi minna). Ja kogu Hiiemäe jutt selles artiklis on stiilis “loll arvas, et peksti, aga ma kasutasin täiesti aktsepteeritud treeningvõtteid, mida teab ja kasutab iga vähegi asjaga kursis olev inimene”.

Mina kui asjaga kursis inimene (mitte ainult oma kahe koera baasilt, vaid hulga agility– ja IPO-inimestega, karjakoerte omanikega ja koeratreeneritega suhtlemise baasilt)  ütlen, et kui sa sunnid suhteliselt stressivabas situatsioonis (looduses, ilma lisasegajateta) koera lamama ja ta sind selle peale hammustab, oled sa koeraomanikuna perse kukkunud ja peaksid mõtlema, mida oma igapäevases käitumises nüüd muutma hakata. Ärapekstud koer muidugi üldiselt lamab käsu peale, mitte ei hammusta, see on tõsi, aga sel juhul ei maksa ometi piirduda peksmisega, olen kuulnud ka rotveileriomanikest, kes oma koera poova rihmaga üle puuoksa rippuma tõmbavad. Loll peabki end vägivallaga kehtestama. Minu koer on ka mind ühe korra hammustanud – hammustas kogemata oksast mööda ja viskas selle peale ise kohe pikali, niutsus ja liputas saba. Kui elu koeraga (ka isase dominantse koeraga) on täiskasvanud inimesel pidev võimuvõitlus, siis järelikult ei oska see inimene end igapäevase käitumisega selle konkreetse koera jaoks piisavalt kehtestada. Okei, see oli üldistus, kui see koer on vanuses kuus kuud kuni täiskasvanuiga, siis jah, vahepeal on seda aega, kus tuleb meelde tuletada, et MINA olen siin see, kes ütleb, kelle aiaposti peale me kuseme (see ei tähenda jalaga löömist). Hiiemäe tunnistab ise ka, et õige aeg on mööda lastud ja koer on praegu just selles kõige raskemas eas. Aga nii üldises plaanis. Ma olen koos elanud ka koeraga, kes tahtis nii väga teiste isastega kakelda, et ta hakkas kontrollimatult üle keha värisema, kui ta teist isast nägi. Käskluse “stopp” peale jäi ta ikka seisma, aga käskluse “lama” peale poleks ta elu sees sellises olukorras reageerinud – ja kui ma oleksin üritanud teda vägisi lamama suruda, oleks ta olnud kange nagu raudkang, mitte mõelnud, et hammustaks mind selle peale, sest halloo, ma olen ta omanik, mind ei hammustata.

Ma ei väida siin, et ma ei ole oma elu jooksul koertele ühtki laksu andnud või virutanud, kui selleks oluline põhjus on (hammustamine oleks kindlasti oluline põhjus, aga see tähendab siis ühte kohe antud hoopi, mitte seda, et koera pekstakse nüüd terve kodutee). Ma olen näinud, kuidas kaks isast koera (õnneks polnud kumbki minu oma) suruti mõlemad peadpidi vee alla ja hoiti seal, sest kumbki poleks muidu lahti lasknud. Ma olen kõrval seisnud, kui meie isane läks endast väiksemaga kaklema. Kuna ta on põhimõtteliselt pitbull ja lihtsalt ei tunne valu, siis mu eksabikaasa, kes suudab ohusituatsioonides äärmiselt arukalt ja kiiresti reageerida, lahendas olukorra nii, et võttis ta munanditest kinni ja lihtsalt väänas (kujutan elavalt ette, mis nägu mu meeslugejad praegu arvuti taga tegid). See kõik on vahel vajalik. Mingit peksmist polnud kummalgi juhul, sest see ei ole vajalik. Ja mitte ükski neist koertest ei leidnud, et peaks konflikti käigus oma omanikku hammustama. Mõelge natuke selle peale – minu eksabikaasa, kes ei peksa koeri, on oma dominantse isase koera silmis sellest hoolimata NII austusväärne, et võib tal jõuga kottidest kinni võtta ja sealt väänata, ilma kartmata, et koer teda hammustaks. Nii et Hiiemäel oleks aeg aru saada, et hetkel on ta selle koeraga liiga hädas, et teda üksi kasvatada. Kui tema esitatud versioon vastab tõele (st ta TÕESTI surus koera ainult lamamiseks maha ja koer TÕESTI ainult selle peale teda käest hammustas), siis üritab ta kasvatada teenistuskoera koerast, kes teda KARDAB ja UMBUSALDAB. See on sinu esmane probleem. Tunnista, et sa oled hädas ja mine asjaliku koolitaja juurde, neid on Eestis õnneks mitmeid. Ära ürita jätta ajakirjanduses muljet, et see, mis toimub, on isaste koerte puhul normaalne, ja ära ürita jätta muljet, et sa tead, mida sa teed, ja et need on aktsepteeritud treeningvõtted.

Aga mida mina ka tean, ma leian üldse, et koer EI pea kogu aeg sõna kuulama. Ja mul on koer, kes ei tea ainult käsklusi nagu “istu” ja “lama”, vaid ka käsklusi nagu “üles”, “alla”, “vasak”, “parem”, “rihm” ja nii edasi umbes miljon igapäevaelus ära kuluvat käsklust veel. Ja kelle peale ma vihastan, kui ma ütlen “istu” ja ta ei istu kohe, vaid viie sekundi pärast – sest ma ei andnud seda käsklust selleks, et seda homme täidetaks, eks ole. Aga koer ei ole loll, ta saab aru, et on käsklused, millele tuleb reageerida otsekohe (näiteks “stopp” ja “anna”), ja käsklused, mis pole päris nii olulised (näiteks kui ma näitan käega, et mine põllule, võib ta ise valida, kui kaugele ta läheb ja kui ma tahan, et ta teest eemale läheks, siis viipan uuesti). Vahel võib üldse käsklust ignoreerida. Täna tulime me näiteks Atuga koos pikalt jalutuskäigult koju, tal oli keel juba korralikult vestil, löntsis viimased sada meetrit. Ja kuna liftiukse ees ootas juba üks mees ja ma ei tahtnud vägisi talle koera seltsiks lifti suruda, ütlesin Atule, et lähme trepist. Ta vaatas mind nagu lolli ja istus mehe kõrvale maha. Mis seal siis ikka, kuna mees hakkas naerma ja ütles, et võime kõik koos liftiga ka minna, siis läksimegi liftiga. Slaava boogu, mu koer on 11 aastat vana, kui tema ei taha trepist käia, siis tema ei pea trepist käima. Ta on ka elusolend, ta elu võiks olla muud kui üks reeglihunnik. Ja see ei tähenda, et mu “karjajuhi koht” (ütleme pigem tema austus minu suhtes) nüüd läinud oleks. Mind ei huvita, kes esimesena uksest läheb (mugavam on minu kodus, kui see tavaliselt koer on). Laua ääres ei tohi kerjata, aga selle eest ei saa tappa, kästakse lihtsalt köögist ära minna. Su koer on pereliige, aga erinevalt su naisest ta ei saanud valida, kas ta kolib sinuga kokku või mitte. Nii et sinu asi on tagada, et tema elu teiega oleks võimalikult meeldiv ja et teie elu temaga oleks võimalikult meeldiv.

Lühidalt võtame kokku, et ei oleks ainult sõim. Mis on minu soovitused algajale koeraomanikule:

• esiteks vastutad sa teiste ja oma koera turvalisuse eest. Selles järjekorras. Just seetõttu peab ta kohe reageerima näiteks käsklusele “stopp”, see käsklus kaitseb nii teda (näiteks autotee ääres, öösiti ületamegi me neljarealist teed ilma rihmata nii, et ta peab igal joonel seisma jääma, sest käsklus on vanem kui meie) kui teisi (kui käsklus anti, sest eemal on kass või laps vms). Käsklused on turvalisuse tagamiseks.
• kui sa ei kasvata võistluskoera, võib koer sinuga koos aega veeta (kui sa kasvatad võistluskoera nii, et kogu aja, mil ta parajasti ei treeni, on ta üksinda aedikus, oled sa värdjas, aga ilmselt on ta sul vähemalt niigi kuulekas). Ja kui su koer sinuga koos aega veedab, õpid sa teda lugema. Tema õpib sind ka lugema. Ma küsisin täna koeralt “tienes hambre?” ja ta läks kööki ja istus toidukausi juurde maha, sest ta sai aru, et nüüd võib süüa saada. Loe oma koera. Kui ta midagi palub, on sinu otsustada, kas sa tahad seda anda. Kui ta midagi NÕUAB, siis ilmselgelt ta seda ei saa. Kui ta midagi palub, sa ütled ei, ja ta läheb sama asja su elukaaslaselt paluma, saadetakse ta otsekohe teise tuppa, sest nii need asjad nüüd küll ei käi. Kui ta teeb midagi, mille kohta ta teab, et seda ei tohi teha, siis sellele ei järgne mitte ainult sõim ja raputamine, vaid kui ta niisama ei taha aru saada, võetakse talt väga nähtaval moel ära võimalus seda asja teha. Näiteks kui koer kiusab kassi, siis mitte ei panda kass teise tuppa kinni (sest sellega karistad sa kassi koera käitumise eest), vaid sa esmalt raputad koera ja kui ta sellest ei õpi, tõkestad ta pääsu sellesse tuppa, kus te parajasti olete, paned kas või toolid ukse ette vms. Nii et ta näeb, et te chillite seal mõnusalt, aga tema käitumisel oli tagajärg.
• Kui teile tundus, et selle viimase lausega eeldan ma nüüd koertelt liiga palju, siis uskuge mind, koerad, kes kasvavad inimestega koos, õpivad väga hästi aru saama, kuidas inimesed toimivad. Minu oma näiteks tuleb alati koridori nillima, kui ma riidesse panen, et näha, kas välja saab – ja kuigi ma kannan kõrgeid kontsi ainult paar korda aastas, keerab ta neid nähes otsa ringi ja läheb viskab oma tuppa pikali, sest ilmselgelt me ei lähe neid kingi kandes jalutama. Kui me jalutame ilma rihmata ja eemalt lähenevad väikesed lapsed, läheb ta ise enamasti põllu peale ära, kuniks me neist möödunud oleme, või jääb täpselt minu jala juurde tolknema, sest ta teab, et nii on kõige väiksem võimalus, et ta rihma otsa pannakse. Kust ta seda teab? Sest ma olen koeraomamises järjekindel.
• Nii et see on kõige olulisem. Ole olulistes asjades järjekindel. Järeleandmisi tehakse väikestes asjades. Luba ta vahel voodisse, kui tahad, see ei tähenda, et ta sinna homme ka peaks saama, sest homme võid sa vabalt EI öelda. See, et käsklus EI on alati kehtiv, on oluline asi, siin ei mõelda ümber.
• Kui sa oled sellises olukorras, nagu ülalkirjeldatud mees, siis ära kasuta lauset “ma olen kõike proovinud”, kui sa tegelikult pole ühegi koolitajaga vestlemas käinud (see kõlab lollakalt, aga te ei kujuta ette, kui palju ma selliseid inimesi olen kohanud). Kui koer on juba agressiivne, on viimane aeg koolitaja juurde minna, sest muidu on järgmiseks sammuks ta maale vanaema juurde ketti saatmine või magamapanek. Jah, koolitaja juurde minek tähendabki, et sa vajad abi, aga mis siis? Ma ei suuda ise oma hambaid ka ravida, pesen küll neid, aga ikka käin hambaarsti juures ka. Koeraga pead sa vedamise korral 15 aastat koos elama, kui ta on su esimene koer või su esimene isane koer või ilmselgelt su esimene raske iseloomuga koer, siis leia see raha ja aeg ja mine juba kutsikaga koolitaja juurde. Sotsialiseerimise mõttes ka kasulik + koer, kes kuulab kodus, ei pruugi stressisituatsioonis sugugi nii kuulekas olla.

Rohkem vist ei olegi. Kuigi tegelikult tahaks ma öelda, et kui sa oled juba koera võtnud, siis armasta oma koera. See ei tähenda, et reegleid ei oleks. Piiride seadmine on normaalne osa armastavast kasvatusprotsessist (olen kuulnud, et mitte sugugi ainult kutsikate puhul), väga oluline osa. Aga see peab selle armastuse osaga käsikäes käima, koer saab ka aru sellest, kas ta on pereliige või mitte.

küll sõbrad on toredad

Mul on nagu maailma kõige ägedamad sõbrad. Või mida arvata sellest, kui ma olen parajasti trennis, tuleb (õnnelikus suhtes) trennikaaslane, ma ütlen talle esimese asjana:”Kuule, kas sa minu rõõmuks korraks selili ei taha visata?” ja tema küsib ainult:”Kus sa mind tahad?”? Samas, mõnes teises kontekstis võiks ilmselt kasutada ka sõna “murettekitav”.

Igatahes pikali ta viskas ja rõõmu ma temast sain.

Nimelt tahtsin, et Nele minust pilti teeks, kuni ma köie otsas vänderdan (ka see on äge, et ta kohe viitsis, mitte ei hakanud blokkima), aga tema ütles, et köis ju liigub, nii et pilt jääb udune. Nii et kuidas teha nii, et köis ei liiguks? Väga lihtne, tuleb panna selle alumisse otsa mõni raske objekt, näiteks üks seksikas mees. Võib ka lihtsalt mees olla. Kehvemal ajal ajab ilmselt ka mõni laps asja ära. Aga no kas pole tore, kui abivalmis inimesi on ilmas:

Ülemine on ikkagi liikuva köiega, sest mulle meeldis see pildil olev liikumine, need, kes udu ei salli, peavad kahjuks taas kord pettuma. 😀