Läksime paari päeva eest Sirgiga vaidlema. Mina ütlesin, et krt, mitte ei taha homme jälle kaheksaks tööle minna, oleks ikka ise pidanud silmad kõvasti kinni suruma, noorele Brad Pittile mõtlema ja Mick Jaggeriga lapse valmis treima (nagu ta mind tahaks, tal on ka standardid). Sirgi tegi suured silmad ja küsis, et aga eneseteostus. Bitch, please!
a) Mis see eneseteostus on ja millega seda süüakse?
b) Me kõik võime koolis mõelda, et kohe lõpetan ära ja küll ma siis alles teostan. Aga reaalsus on ikka selline, et ühel hetkel oled sa doktoriõppes ja avastad, et see kuradi lõputöö ja need paganama artiklid ei kirjuta ennast ise ning nii raske on muu elu kõrvalt aega leida. Või käid 8-17 tööl ja oled õhtuti nii väsinud, et tahaks ainult natuke rahmeldada ja magama vajuda. Mul on õnneks selline töö, mille käigus ma paratamatult arendan veidi neid asju, mille kallal ma soovin vaeva näha, aga mul on lisaks mitmed sellega seotud asjad, mille kallal ma tõesti TAHAN töötada (näiteks kui sa tööl puutud igapäevaselt kokku teaduskeelega, siis su juriidilist keelt see, jumal paraku, ei arenda, sellega tuleb ise kodus tegeleda), aga elu on näidanud, et enamasti teen ma “koduõppeks” plaanitud nädalatööst ära poole või kehvematel nädalatel isegi ühe kolmandiku. Osaliselt selle pärast, et ma teadlikult teen plaane varuga, aga osaliselt ka selle pärast, et elu on raske ja ei motivatsioon ega keskendumisvõime ei ole lõppematud loodusvarad, mõlemad tahavad taastumisaega.
Vaadakem tõele näkku, oleks mulle kahe magistrikraadi asemel Mick Jaggeri sperm sattunud, oleks sel lapsel kaks hoidjat, mina patsutaksin tal korra päevas armastavalt pead ja muul ajal teostaksin end nii et vähe pole, suure rahakulutamise kõrvalt. Mitte et ma ütleks, et selle lapse ema oleks vähe pingutanud, tegu on baleriiniga, kes hakkas kolmeaastaselt trenni tegema, 11aastaselt läks internaatkooli, et rohkem trenni teha jne, nii et ma arvan, et tema puhkepäevad hõlmasid juba 11aastaselt rohkem tööd, kui minu tööpäevad täiskasvanuna. Aga no saate mõttele pihta küll, kui sa saad raha pärast muretsemata oma eesmärkidele pühenduda, saad sa ilmselt rohkem tehtud.
Või teine näide. Üks ratsutaja. VÄGA andekas ratsutaja. Aga hobused on kallid. Naistel on raskem sponsoreid leida (traditsiooniliselt rohkem meeste ala). Ei ole odav lõbu. Abiellus (juba ammu-ammu) ühe rikka vanema araablasega. Muuhulgas oli peres palju väga häid ja väga kalleid hobuseid. Ükskõik, kas ta abiellus armastusest hobuste või mehe (või mõlemate) vastu, kaasa aitas see kindlasti ka tema eneseteostusvõimalustele. Või kasvõi Kati Toots, mis eneseteostust tal ikka omaette olnud oleks, nüüd midagi ikka teeb.
Kusjuures, mul on raske uskuda, et need nn “kullakaevajad” kõik selles mõttes kullakaevajad on, et tülgastustunde alla suruvad, kui mehele otsa vaatavad. Hulga tõenäolisem on, et väga paljude puhul on tegu inimestega, kes mõtlevad siiralt “mm, ta on nii tugev ja nii tähtis, see on nii seksikas” – ja see, et minu erutussüsteem nii ei toimi ning ma tahan, et mees oleks natukenegi kenam kui keskmine ilastav buldog ja suudaks teravat nalja teha, on minu arengut ja eneseteostusvõimalusi piirav kõrvalekalle. Ja kasutasin siin teadlikult sõna “inimesed”, mitte “naised”, sest see ei tundu soospetsiifiline olevat. Ma ei usu näiteks, et kõik Madonna nooremad kaaslased (sh Guy Ritchie) on (ainult?) raha ja kuulsuse peal väljas olnud, ilmselt armub nii mõnigi tugevuse + kuulsuse + ajakirjanduse loodud huvitavuse kombosse.
Minu suurim puudujääk on sellest vaatenurgast see, et kui ma suhtlen inimestega, kes mulle ei meeldi, vaatan ma neid, nagu nad haiseksid. Kümne minutit hiljem tulevad sapised märkused ja siis ma üritan minema minna, et ma päris otsesõnu solvama ei hakkaks. Kui mul on mingid välised põhjused heaks käitumiseks (näiteks tööl või klubi esindades on vahel vaja ka ebameeldivate inimestega suhelda), on teine asi, aga isiklikus elus ei näe ma põhjust pingutada. Ma ei ole küll ekspert, aga mul on tunne, et see suhtumine võib olla väike miinus, kui eesmärk on Jaan Toots hoovi tõmmata. Ega ma ei tea, äkki Jaanile meeldibki väljakutse ja tulised naised (helista, arutame).
Aga selliste tugevusel ja edukusel põhinevate valikukriteeriumite ainus miinus on see, et kui suhtes katteloor maha tõmmatakse ja selgub, et kaaslane ei olegi selline, nagu ajakirjast tundus, on ka armastus läbi. Selle pärast räägitaksegi “alfade” koolituskursustel, et iial, ka pärast kümmet aastat abielu, ei tohi end nõrgana näidata – kui naine, kes su valis, pidas peamiseks kriteeriumiks seda, et sa oled tugev (sest just seda osa sa paabulinnu kombel reklaamisid), kaob tal üsna kähku huvi, kui selgub, et reklaam oli petlik.
Tahaks siinkohal näppu viibutades öelda, et see tähendab, et mõelge, mida te enda juures reklaamite, aga enamasti vist inimesed ei kontrolli seda. Näiteks inimesed, kes mind päriselt tunnevad, võivad kinnitada, et päris elus ma nii karmilt räuskav feminist ei ole (kuigi piisavalt karm ja konkreetne), aga huvitaval kombel näitab minu isiklik statistika, et kõik need neli asja, mida mina teismeeast alates lugedes ise suhteks nimetan (tegelikult suisa viis), sh abielu, on olnud meestega, keda kasvatas üksikema. See võib muidugi olla tingitud meie piirkonna kehvast abielustatistikast, aga vaevalt nüüd asi AINULT selles on (lisaks on kõik mu vähegi pikaajalisemad kaaslased ka veemärgid olnud, Igor Mang, kuidas kommenteerite?). Samuti pole enamus neist sugugi tallaalused olnud (kes tunneb mu eksabikaasat või Mnc-d, teab, et sõna “tallaalune” ei käi kohe kuidagi nendega ühte lausesse*, pigem oli see sihuke pitbullide kooslus, kus pool ajast armastavalt hammastega seisukohti näidati, mõlemalt poolt siis). Nii et ei teagi kohe, milles asi. Lihtsalt seda tean ma küll, et kui ma üritaksin malbe ja naiselik olla, näeks see välja umbes sama elutruu, kui seale paruka pähe tõmbamine ja tema printsessina esitlemine.
Oot, siin oli mingi mõte ka vist? Ahjaa, oli küll. Rääkige, mis te tahate, aga eneseteostus on tunduvalt lihtsam, kui:
a) sind ei sega eetika ja moraal jms risuks jalus olevad aegunud kontseptsioonid ja/või
b) sind juhtumisi erutavad inimesed, kellel on palju vaba raha (või sa oled suuteline neid armastava näoga välja kannatama).
Mul on liiga palju aega, ilmselt kirjutan end lõhki nende kahe nädala jooksul.
* Kuigi mu eksabikaasa on vist ainus inimene, keda ma iial näinud olen, kes tunnustab sind sellisena, nagu sa oled, ja ei oota suurt midagi. Ta näiteks ei arvanud üldse, et ma ilmtingimata peaksin lõputööde nimel pingutama, võib ju ka aednikuks hakata (halloo, isegi kaktused tahavad mul ära surra). Mind ajas see muidugi närvi, inimene võiks ju natukenegi mind tagant tõugata. Teiste inimeste puhul ajab mind närvi see, et nad liigselt pushivad. Mõni ei ole ikka kunagi rahul.
Pärdikute päevaraamat 