Targad koeraraamatud kirjutavad, et koera tuleb pesta nii tihti kui vajalik ja nii harva kui võimalik. Huvitav, kui ma panen ühe tähtaja tõttu väga napiks jääva ööune ajal (3 tundi) nii magamistoa ukse kui ka akna kinni, sest külm on, ja mu korterikaaslane ärkab hommikul (taas kord, kõigest kolme tunni pärast!), kui ma magamistoast välja astun, haisu peale üles ja küsib, kas koer tegi tuppa, kas siis on juba vajadus? Või võib vabalt natuke veel edasi lasta? Ma ei jaksanud, nii et tegime spaapäeva – pesime nii minu kui koera suve lõpu tähistamiseks puhtaks.
Trenniga on nii, et tegin endale range taastumiskava, näiteks siis, kui see kaks nädalat läbi saab, ei tee esimesel nädalal veel üldse lõuatõmbeid, ainult ripun, ja siis hakkan aeglaselt koormust tõstma. Joogat hakkan esialgu tegema maksimaalselt kaks korda nädalas ja võin selle arvu ühe võrra suurendada alles kolme kuu pärast (aeglane areng on selle asja nimi). Võib-olla teen hoopis nii, et alguses teen seda kahte korda nädalas kolme päikesetervitusega, nagu mul kombeks, ja isegi ei plaani nädalaste trennide arvu suurendamist, kuni ei suuda viie peale minna.
Lisaks mõtlesin siin, mis võiks olla tore trenn, mis ülakeha eriti ei koorma, aga ei hõlma jooksmist. Ja sel ajal, kui mina seda mõtlesin, ütles üks sõbranna, et ma võiksin temaga esmaspäeviti koos trennis käima hakata. Ütleme nii, et ma üle 12 tunni mõtlesin selle peale, ise hirmuhigiga kaetud, sest kui on midagi, mida mul absoluutselt ei ole, on see rütmitaju. Ma võin olla paljusid asju, aga ma EI ole graatsiline ja ma ei ole hea kehatunnetusega. Gümnaasiumis oli meil kohustuslik peotantsukursus, ma tundsin end seal nagu karu. Nii et täna hommikul otsustasin, et kui miski minu jaoks nii hirmus ja ebameeldiv on ning mind ilmselgelt kõige täiega mugavustsoonist välja heidab, tuleks juba selle pärast seda proovida. Nii et tegin maailma kõige hirmsamat asja ja registreerisin end tantsukursusele. Kardan küll, et maksin selle eest, et 14 esmaspäeva järjest häbi kätte surra. Aga see on balletipõhine, ei pea vähemalt näost punasena kellegi varvastel tammuma (siinkohal tahaks tervitada gümnaasiumiaegseid klassivendi). Ja noh, kui tsirkuses suudetakse karu tantsima õpetada, suudavad nad ehk veidi ka minu kehatunnetust arendada. Kõige kehvemal juhul saan lasta Mariliisil endast paar videot teha, saavad teisedki naerda, kui ma ise ei naera. Pealegi, see annab mulle lõpuks ometi põhjuse säärised osta, need meeldivad mulle täiega (kuigi need konkreetsed pole ideaalsed), aga ma olen alati mõelnud, et mul pole neid iial vaja ju. Mingid kenad liibuvast materjalist lühkarid kuluksid ka ära, aga tahaks selliseid, mis ei näe välja, nagu ma oleks strippar, nii et taevas teab, kust selliseid saadakse.
Ahjaa, kuna ma ilmselgelt olen juba igavusest lolliks minemas, pesen koera ja teen koeraselfisid jne, siis sel nädalal on mul plaanis muuhulgas rohkem kui üks kord juukseid kammida ja iga päev kleiti kanda. Nii võib minustki daam saada. Ühtlasi, avastus: ka kleidiga saab töö juures jalad laual istuda, kui su töökaaslased piisavalt taktitundelised on.
Aga täna on uue hooaja esimene ronimistrenn, nii et lähen ja viskan ikka pilgu peale. Kuna Tartu alpinistid on radikaliseerumise uuele tasemele viinud ja sõna otseses mõttes hulluks läinud ning nende trenni lubatakse ainult need, kes punkt kell kuus iga kord kohal on ja teistega ühes taktis sõlme seovad ja kätekõverdusi teevad, on meil telefonid täiesti punased ja siiani juba üle kümne inimese avaldanud soovi üle tulla.
Pärdikute päevaraamat 