A kuidas teie teate, millal koera pesta?

Targad koeraraamatud kirjutavad, et koera tuleb pesta nii tihti kui vajalik ja nii harva kui võimalik. Huvitav, kui ma panen ühe tähtaja tõttu väga napiks jääva ööune ajal (3 tundi) nii magamistoa ukse kui ka akna kinni, sest külm on, ja mu korterikaaslane ärkab hommikul (taas kord, kõigest kolme tunni pärast!), kui ma magamistoast välja astun, haisu peale üles ja küsib, kas koer tegi tuppa, kas siis on juba vajadus? Või võib vabalt natuke veel edasi lasta? Ma ei jaksanud, nii et tegime spaapäeva – pesime nii minu kui koera suve lõpu tähistamiseks puhtaks.

Trenniga on nii, et tegin endale range taastumiskava, näiteks siis, kui see kaks nädalat läbi saab, ei tee esimesel nädalal veel üldse lõuatõmbeid, ainult ripun, ja siis hakkan aeglaselt koormust tõstma. Joogat hakkan esialgu tegema maksimaalselt kaks korda nädalas ja võin selle arvu ühe võrra suurendada alles kolme kuu pärast (aeglane areng on selle asja nimi). Võib-olla teen hoopis nii, et alguses teen seda kahte korda nädalas kolme päikesetervitusega, nagu mul kombeks, ja isegi ei plaani nädalaste trennide arvu suurendamist, kuni ei suuda viie peale minna.

Lisaks mõtlesin siin, mis võiks olla tore trenn, mis ülakeha eriti ei koorma, aga ei hõlma jooksmist. Ja sel ajal, kui mina seda mõtlesin, ütles üks sõbranna, et ma võiksin temaga esmaspäeviti koos trennis käima hakata. Ütleme nii, et ma üle 12 tunni mõtlesin selle peale, ise hirmuhigiga kaetud, sest kui on midagi, mida mul absoluutselt ei ole, on see rütmitaju. Ma võin olla paljusid asju, aga ma EI ole graatsiline ja ma ei ole hea kehatunnetusega. Gümnaasiumis oli meil kohustuslik peotantsukursus, ma tundsin end seal nagu karu. Nii et täna hommikul otsustasin, et kui miski minu jaoks nii hirmus ja ebameeldiv on ning mind ilmselgelt kõige täiega mugavustsoonist välja heidab, tuleks juba selle pärast seda proovida. Nii et tegin maailma kõige hirmsamat asja ja registreerisin end tantsukursusele. Kardan küll, et maksin selle eest, et 14 esmaspäeva järjest häbi kätte surra. Aga see on balletipõhine, ei pea vähemalt näost punasena kellegi varvastel tammuma (siinkohal tahaks tervitada gümnaasiumiaegseid klassivendi). Ja noh, kui tsirkuses suudetakse karu tantsima õpetada, suudavad nad ehk veidi ka minu kehatunnetust arendada. Kõige kehvemal juhul saan lasta Mariliisil endast paar videot teha, saavad teisedki naerda, kui ma ise ei naera. Pealegi, see annab mulle lõpuks ometi põhjuse säärised osta, need meeldivad mulle täiega (kuigi need konkreetsed pole ideaalsed), aga ma olen alati mõelnud, et mul pole neid iial vaja ju. Mingid kenad liibuvast materjalist lühkarid kuluksid ka ära, aga tahaks selliseid, mis ei näe välja, nagu ma oleks strippar, nii et taevas teab, kust selliseid saadakse.

Ahjaa, kuna ma ilmselgelt olen juba igavusest lolliks minemas, pesen koera ja teen koeraselfisid jne, siis sel nädalal on mul plaanis muuhulgas rohkem kui üks kord juukseid kammida ja iga päev kleiti kanda. Nii võib minustki daam saada. Ühtlasi, avastus: ka kleidiga saab töö juures jalad laual istuda, kui su töökaaslased piisavalt taktitundelised on.

Aga täna on uue hooaja esimene ronimistrenn, nii et lähen ja viskan ikka pilgu peale. Kuna Tartu alpinistid on radikaliseerumise uuele tasemele viinud ja sõna otseses mõttes hulluks läinud ning nende trenni lubatakse ainult need, kes punkt kell kuus iga kord kohal on ja teistega ühes taktis sõlme seovad ja kätekõverdusi teevad, on meil telefonid täiesti punased ja siiani juba üle kümne inimese avaldanud soovi üle tulla.

9 kommentaari

  1. Haha, täitsa kujutan ette, et see korterikaaslane seda koeralõhna nii hästi tajub😀 Mõnel lihtsalt on nii hea nina, ma ei tunneks midagi.

    • Usu mind, sa tunneks😉 (also cheers, mulle ütles põhikooli lõpus tantsuõpetaja pmst et ma olen puuhobune, rohkem pole proovind).

  2. Targad koeraraamatud kirjutavad ka koera kiimast.
    Kummalisel kombel avaldub see just koera “kasukalõhnas”.
    Pesemine siin suurt ei aita, pigem niiskus võimendab seda.
    Mäletan, kuidas enda pere naised olid ühel hetkel endast
    täiesti väljas, et vii see koer siit minema või ma lämbun.
    Õnneks oli tube rohkem ja koer kihutati voodist teise tuppa.

    Atu on Sirksi sihikule võtnud😀

    • Seda ma kartsin ise ka, et haiseb algava jooksuajaga seoses.:/

  3. Äkki koer tahab tüdrukutele öelda, näe nuusuta, siin on minu voodijalg, siin minu uksepiit. 🙂

  4. Eelmist e “hundikoera” ikka pesin – see elajas, sihuke nõuka-aegne koeraproua pidas spaaks raipeid ja sitahunnikuid, sageli haaras ka gurmeepala hambu ja käsk “mine vanni!” oli tal selge – talle vist isegi meeldis.

    Praegust peni, kes on päris eelmisest sajandist, ei ole kordagi pesnud, pange mind vangi kui tahate (ja koer vanni, see sureb kohe šokki), väike lühikarvaline taksipoolik ja … milleks ma teda pesema peaks?

  5. Ma olen ka sitapotiharjaga oma koeral hambaid pesnud😀
    Suured silmad mulle otsa vaatamas, hari suus haukuda ei saa,
    et mis siis nüüd valesti oli, see oli ju korralik gurmeekang,
    puhas grillliha, mida seedumata kõik põõsatagused täis on?
    Loomulik ju tegelikult, eriti tänapäeva nullkulu taustal…

    Sirks võiks juba harjuda, et kui loom haiseb ja sitta sööb,
    siis ta tahab sulle meeldida, muidu ei paneks sa teda tähele😀
    Loomariigi erinevus rikastab ka meid, loomulikult, ja õpetab.

  6. Miskipärast lugesin “A kuidas teie teate, millal koera peksta?”

    • Kui oleks sedapidi, siis… lugejad ei oleks liiga üllatunud. Vähemalt ei sunnitud koera rõdult alla hüppama või midagi…


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid