St see keskmine Eesti mees, keda meile ajakirjandus tõelise mehe musternäidisena esitab. Ma ise ei tunne selliseid eriti, nii et ma kavatsen elada veendumuses, et selline mees ongi eelkõige ajakirjanduslik konstruktsioon, mitte reaalse sotsiaalse grupi esindaja, olgu need siis roosad prillid või mitte.
Milline see tõeline Eesti mees siis ajakirjanduse näitel on? Viimasel paaril nädalal on Postimees näiteks leidnud uue mehe, keda esitleda (Dakile ta vist meeldib, mis pole ka ime, sest eks siin paistavad teatud sarnasused ta eksabikaasaga, inimesel on sisseharjunud maitse), nii et lühikese aja jooksul on ilmunud nii kirjutis Martin Plaseri sulest kui on ka välja kaevatud temaga juba varem läbiviidud intervjuu. Ja tõeline mees on ilmselgelt Mees suure emmiga, mis eelkõige paistab välja tema suurest egost (aga sellest pole midagi, ta on valmis innukalt ka kõige muu kohta ise uskuma, et see on maailma suurim).
Tõeline mees on oma elu juht ja oma perekonna pea. Päris kindlasti ei räägi me siin mingist võrdsusest, kus oleks vaja kõik pisiasjad omavahel läbi arutada. Oh ei. Kui ikka see pea võtab näiteks pähe, et tema tahab nüüd sõtta minna, siis ta läheb ja valetab naisele, et on komandeeringus. Sest naine ei ole päris inimene, ta on loodud toitma ja teenima ja liiga palju muret ja vastutust oleks talle nagunii liig. Nii et naisega ei ole vaja otseselt arvestada, talle võib lihtsalt mingit suvalise pläma ette sööta ja siis oma asju ajada. Sest mees teab nagunii, mis on õige, mis siin ikka arutada. No kui peaks surma saama seal kaugel maal, küll siis naise isa aitab tal asju ajada vms, hakka nüüd igast pisidetailist varem rääkima.
Mind huvitab, kui paljud inimesed üldse mõtlevad sellist asja lugedes selle peale, et selle artikli taustalauljaks oleval naisel ei ole neid võimalusi. Nad ise kindlasti mitte. See naine oma konsultatsioonifirmas ei tulnud ilmselt selle pealegi, et võiks ju ise minna kuskile “naiseks saama”, et mehele kolme kuu pärast öelda, et “kle, ma tegelikult ei hoia USAs lapsi, läksin ÜRO missioonile”. Sest niipidi need asjad ei käi, naine on toetav ja hoolitsev ja armas ning ootab kodus seda tainapead, kes ei suutnud end niigi palju kokku võtta, et ausalt naisele öelda, millega parajasti tegu on. Sest naine on nõrk, nii peabki olema.
Okei, saime põhimõtteliselt aru, väga lihtne ja loogiline duaalsus, eks – naine on nõrk ja toetav, mees on tugev ja tegutsev. Mees kaitseb naist, naine toetab meest tema tegemistes. Ei ole ju keeruline?
AGA.
Ja see on nüüd see maailma kõige suurem ja segadusttekitavam aga. Kui nüüd peaks juhtuma, et perekond mingil põhjusel lahku läheb, peab see saamatu, abitu, otsustusvõimetu kiisuke järsku ise suutma absoluutselt kõike teha, kõike otsustada ja kõige eest vastutada. Mees? Keegi nagu ei mäletakski, et nende laste sees tema sperm ka pesitseb või et mees seal veel midagi teha võiks. Vastupidi, kui ta peaks normaalne inimene olema ja seda tegema (siin ei ühti minu isiklik elukogemus taas ajakirjanduse kuvandiga, tuttavad lahutatud mehed üldjuhul ikka tegelevad oma lastega ja on ise aktiivsed, aga siin võib muidugi mängida rolli ka sotsiaalne klass), siis saab ta nende iseenesestmõistetavate asjade eest kiita sellise innuga, nagu oleks just meteoriit maale kukkunud või isa AIDANUD emal mähkmeid vahetada.
Nii et see sama Martin Plaser, kes alles paari aasta eest ütles, et see on normaalne, et ta naisele ei ütle, kui ta sõtta läheb, kirjutab jumala rahuga, kuidas üksikemad võiksid rohkem vaeva näha, et mitte oma poegadest memmekaid kasvatada. Kulla Martin, kui mõni teine sinusugune seal Afganistaanis maha sureb, ilma et ta poleks enne sinnaminekut oma naisega arutanudki, peab see sama naine, kellel enne isegi sõnaõigust ei olnud, järsku suutma üksinda selle lapse elu ja tuleviku eest vastutada? Kas sa mõtled ka või liigudki läbi elu, nii et testosteroon ees ja mees järel? Terve pikk artikkel, aga poole sõnagagi pole mainitud, et äkki näiteks prooviks seda eraldi elavat isa võimaluse korral ikka rohkem lapse ellu kaasata. Ainult pikk jutt sellest, mida emad võiksid teisiti teha. Muide, mina kasvasin isaga koos, ma ei mäleta mitte kordagi, et ta oleks meiega palli mänginud. Kõditas meid vahepeal ema, aga üldiselt mängisime selliseid mänge teiste lastega. Ja kui ema minu meelest lausa lubamatult palju väikevenda nunnutas, siis isa ei sekkunud, nii et ühel hetkel pidi ta ise hakkama end jõuliselt sealt rinnalt eemale rebima. Nii et äkki oleks nagu põhjust küll paar sõna ka isade poole visata? Sellest hoolimata käis mu väikevend aastaid judos ja mina natuke vähem aastaid karates, nii et päris memmekad ei kasvanud vist kummastki (sest nii uskumatu, kui see ka ei oleks, iseseisvus ja järjekindlus EI ole omadused, mis ainult meestele vajalikud on).
Aga mis sa ära teed, analüüsivõimega on meil üldse, nagu ta on. Näiteks oli päevalehes just intervjuu Raivo E. Tammega, kes muidu tundub hästi sümpaatne mees. Ja selles intervjuus ütleb Raivo vastuseks selle kohta, et ei tea, miks pikalt koosolnud paaride lastel ikka kooselud ei püsi:
“Nõustun mõttega, et asi peitub selles, kui palju seksuaalset alatooni meid iga päev ümbritseb. Sõidad autoga või vaatad telerit, kõiki asju reklaamitakse ideaalse naise või mehe pildiga. Mul on tunne, et see mõjutab inimesi alateadvuseni välja, nii et kõik otsivadki aina ilusamat, targemat ja seksikamat partnerit. Praegune täiuslikkuse kujutamise laviin on nii suur. Samuti räägitakse oma suguelu parandamise kõiksugustest võimalustest. Proovi ainult seda või teist. Mul on tunne, et inimhingeke on selle kõige kõrval nii nõrk, et hakkabki tahtma seda, millest talle kujutluspilt luuakse. Mul on ka sõprade ja tuttavate hulgas niivõrd palju aastakümneid koos olnud paare, kelle lahkuminek on meid kodus vägagi šokeerinud. Enamiku puhul poleks osanud uneski näha, et midagi sellist võiks juhtuda. Aga ei, inimesed otsivad midagi ahvatlevamat, midagi põnevamat ja siis veel põnevamat.”
Selle peale küsib ajakirjanik loomulikult, et kuidas tal endal mineviku varjudega on:
“Teie lastel on erakordselt suur perering tänu sellele, mida elu on teile toonud. Kuidas anda sellises koosluses edasi kestvust ja väärtushinnanguid? (Peale aastase poja on Raivol kooselust näitleja ja telediktori Külli Palmsaarega tütar Johanna (28) ning abielust näitleja Katariina Undiga tütar Rebecca (16).”
ja Raivo vastab:
“Tegelikult ei taha ma neist teemadest ajakirjanduses üldse rääkida.”
Et teiste inimeste lahkuminekute peale on normaalne silmi pööritada ja öelda, et kõik on nii üleseksualiseeritud ja inimesed ei oska teineteist hoida, aga kui küsitakse, kuidas siis endal sellega on, ei taha kohe üldse öelda, kas siis ka tema enda puhul on probleem selles, et “inimesed otsivad midagi ahvatlevamat, midagi põnevamat,” või kuidas sellega on.
Hakka või arvama, et keskmine ajakirjanduses näidatav Eesti mees elab klaasmajas ja on elukutselt kivipallur.
Pärdikute päevaraamat 