St see keskmine Eesti mees, keda meile ajakirjandus tõelise mehe musternäidisena esitab. Ma ise ei tunne selliseid eriti, nii et ma kavatsen elada veendumuses, et selline mees ongi eelkõige ajakirjanduslik konstruktsioon, mitte reaalse sotsiaalse grupi esindaja, olgu need siis roosad prillid või mitte.
Milline see tõeline Eesti mees siis ajakirjanduse näitel on? Viimasel paaril nädalal on Postimees näiteks leidnud uue mehe, keda esitleda (Dakile ta vist meeldib, mis pole ka ime, sest eks siin paistavad teatud sarnasused ta eksabikaasaga, inimesel on sisseharjunud maitse), nii et lühikese aja jooksul on ilmunud nii kirjutis Martin Plaseri sulest kui on ka välja kaevatud temaga juba varem läbiviidud intervjuu. Ja tõeline mees on ilmselgelt Mees suure emmiga, mis eelkõige paistab välja tema suurest egost (aga sellest pole midagi, ta on valmis innukalt ka kõige muu kohta ise uskuma, et see on maailma suurim).
Tõeline mees on oma elu juht ja oma perekonna pea. Päris kindlasti ei räägi me siin mingist võrdsusest, kus oleks vaja kõik pisiasjad omavahel läbi arutada. Oh ei. Kui ikka see pea võtab näiteks pähe, et tema tahab nüüd sõtta minna, siis ta läheb ja valetab naisele, et on komandeeringus. Sest naine ei ole päris inimene, ta on loodud toitma ja teenima ja liiga palju muret ja vastutust oleks talle nagunii liig. Nii et naisega ei ole vaja otseselt arvestada, talle võib lihtsalt mingit suvalise pläma ette sööta ja siis oma asju ajada. Sest mees teab nagunii, mis on õige, mis siin ikka arutada. No kui peaks surma saama seal kaugel maal, küll siis naise isa aitab tal asju ajada vms, hakka nüüd igast pisidetailist varem rääkima.
Mind huvitab, kui paljud inimesed üldse mõtlevad sellist asja lugedes selle peale, et selle artikli taustalauljaks oleval naisel ei ole neid võimalusi. Nad ise kindlasti mitte. See naine oma konsultatsioonifirmas ei tulnud ilmselt selle pealegi, et võiks ju ise minna kuskile “naiseks saama”, et mehele kolme kuu pärast öelda, et “kle, ma tegelikult ei hoia USAs lapsi, läksin ÜRO missioonile”. Sest niipidi need asjad ei käi, naine on toetav ja hoolitsev ja armas ning ootab kodus seda tainapead, kes ei suutnud end niigi palju kokku võtta, et ausalt naisele öelda, millega parajasti tegu on. Sest naine on nõrk, nii peabki olema.
Okei, saime põhimõtteliselt aru, väga lihtne ja loogiline duaalsus, eks – naine on nõrk ja toetav, mees on tugev ja tegutsev. Mees kaitseb naist, naine toetab meest tema tegemistes. Ei ole ju keeruline?
AGA.
Ja see on nüüd see maailma kõige suurem ja segadusttekitavam aga. Kui nüüd peaks juhtuma, et perekond mingil põhjusel lahku läheb, peab see saamatu, abitu, otsustusvõimetu kiisuke järsku ise suutma absoluutselt kõike teha, kõike otsustada ja kõige eest vastutada. Mees? Keegi nagu ei mäletakski, et nende laste sees tema sperm ka pesitseb või et mees seal veel midagi teha võiks. Vastupidi, kui ta peaks normaalne inimene olema ja seda tegema (siin ei ühti minu isiklik elukogemus taas ajakirjanduse kuvandiga, tuttavad lahutatud mehed üldjuhul ikka tegelevad oma lastega ja on ise aktiivsed, aga siin võib muidugi mängida rolli ka sotsiaalne klass), siis saab ta nende iseenesestmõistetavate asjade eest kiita sellise innuga, nagu oleks just meteoriit maale kukkunud või isa AIDANUD emal mähkmeid vahetada.
Nii et see sama Martin Plaser, kes alles paari aasta eest ütles, et see on normaalne, et ta naisele ei ütle, kui ta sõtta läheb, kirjutab jumala rahuga, kuidas üksikemad võiksid rohkem vaeva näha, et mitte oma poegadest memmekaid kasvatada. Kulla Martin, kui mõni teine sinusugune seal Afganistaanis maha sureb, ilma et ta poleks enne sinnaminekut oma naisega arutanudki, peab see sama naine, kellel enne isegi sõnaõigust ei olnud, järsku suutma üksinda selle lapse elu ja tuleviku eest vastutada? Kas sa mõtled ka või liigudki läbi elu, nii et testosteroon ees ja mees järel? Terve pikk artikkel, aga poole sõnagagi pole mainitud, et äkki näiteks prooviks seda eraldi elavat isa võimaluse korral ikka rohkem lapse ellu kaasata. Ainult pikk jutt sellest, mida emad võiksid teisiti teha. Muide, mina kasvasin isaga koos, ma ei mäleta mitte kordagi, et ta oleks meiega palli mänginud. Kõditas meid vahepeal ema, aga üldiselt mängisime selliseid mänge teiste lastega. Ja kui ema minu meelest lausa lubamatult palju väikevenda nunnutas, siis isa ei sekkunud, nii et ühel hetkel pidi ta ise hakkama end jõuliselt sealt rinnalt eemale rebima. Nii et äkki oleks nagu põhjust küll paar sõna ka isade poole visata? Sellest hoolimata käis mu väikevend aastaid judos ja mina natuke vähem aastaid karates, nii et päris memmekad ei kasvanud vist kummastki (sest nii uskumatu, kui see ka ei oleks, iseseisvus ja järjekindlus EI ole omadused, mis ainult meestele vajalikud on).
Aga mis sa ära teed, analüüsivõimega on meil üldse, nagu ta on. Näiteks oli päevalehes just intervjuu Raivo E. Tammega, kes muidu tundub hästi sümpaatne mees. Ja selles intervjuus ütleb Raivo vastuseks selle kohta, et ei tea, miks pikalt koosolnud paaride lastel ikka kooselud ei püsi:
“Nõustun mõttega, et asi peitub selles, kui palju seksuaalset alatooni meid iga päev ümbritseb. Sõidad autoga või vaatad telerit, kõiki asju reklaamitakse ideaalse naise või mehe pildiga. Mul on tunne, et see mõjutab inimesi alateadvuseni välja, nii et kõik otsivadki aina ilusamat, targemat ja seksikamat partnerit. Praegune täiuslikkuse kujutamise laviin on nii suur. Samuti räägitakse oma suguelu parandamise kõiksugustest võimalustest. Proovi ainult seda või teist. Mul on tunne, et inimhingeke on selle kõige kõrval nii nõrk, et hakkabki tahtma seda, millest talle kujutluspilt luuakse. Mul on ka sõprade ja tuttavate hulgas niivõrd palju aastakümneid koos olnud paare, kelle lahkuminek on meid kodus vägagi šokeerinud. Enamiku puhul poleks osanud uneski näha, et midagi sellist võiks juhtuda. Aga ei, inimesed otsivad midagi ahvatlevamat, midagi põnevamat ja siis veel põnevamat.”
Selle peale küsib ajakirjanik loomulikult, et kuidas tal endal mineviku varjudega on:
“Teie lastel on erakordselt suur perering tänu sellele, mida elu on teile toonud. Kuidas anda sellises koosluses edasi kestvust ja väärtushinnanguid? (Peale aastase poja on Raivol kooselust näitleja ja telediktori Külli Palmsaarega tütar Johanna (28) ning abielust näitleja Katariina Undiga tütar Rebecca (16).”
ja Raivo vastab:
“Tegelikult ei taha ma neist teemadest ajakirjanduses üldse rääkida.”
Et teiste inimeste lahkuminekute peale on normaalne silmi pööritada ja öelda, et kõik on nii üleseksualiseeritud ja inimesed ei oska teineteist hoida, aga kui küsitakse, kuidas siis endal sellega on, ei taha kohe üldse öelda, kas siis ka tema enda puhul on probleem selles, et “inimesed otsivad midagi ahvatlevamat, midagi põnevamat,” või kuidas sellega on.
Hakka või arvama, et keskmine ajakirjanduses näidatav Eesti mees elab klaasmajas ja on elukutselt kivipallur.
Pärdikute päevaraamat 
No aga igale potile leidub ju kaas? See kas sellist šovinismi peaks meedias eksponeerima on muidugi omaette küsimus. Nagu leidub mehi, kes leiavad, et naiste asi ongi vaid kodus hoolitsevad ja toetavad ja mis sa seal ütlesidki, olla, leidub ka naisi, kes samamoodi mõtlevad. Minus tekitavad naised, kes selliselt elama on nõus ja kõigega lepivad, natuke õudu. Aga ma arvan, et sellised mehed nagu Plaser võib olla ei saakski selle iseseisva ja võrdset partnerlust nõudva naisega hakkama, sestap nad endale sobivat naisekuvandit propageerivadki.
Keskmine Eesti mees on selline, kelleks ta on kasvatatud ja kes tal olla lastakse.
Mulle tundub, et see keskmine mees ongi pigem see, kes tal olla lastakse mitte see kelleks ta on kasvatatud. Kui neiule suhte alguses tundub, et kõige õigem on kohe hakata oma perenaiseoskuse demonstreerima ja mees tuleb köögist välja peksta ning tolmuimeja käest ära rebida siis miks ta peaks hiljem veel üritama kodutöödesse sekkuda?
Olen elanud koos meesterahvaga, kelle jaoks külmikust toidu võtmine ja soojendamine oli ületamatu takistus ning selle asemel sõitis ta autoga kõrvalmajja poodi sardelle ostma. Olen ka koos elanud meesterahva, kes vahetas tite mähkmeid seepärast, et ta lapsel oli mähe märg mitte selleks, et mind aidata. Kusjuures mõlemad mehed kasvasid suhteliselt normaalsetes peredes, kus emad käisid ka tööl ja isad tegid ka süüa.
Kui laps oli väike ja ma ülikoolis käisin siis küsiti minult sageli, et kus laps on. Vastasin, et oma isaga. Seepeale imestati, et kas ta siis saab hakkama… Kusjuures imestajateks olid pigem naised, mehed ütlesid, et hea mees mul.
Sa oled lihtsalt kade!
Plaseri ja Tamme naistele, et neile on korralik lasteisa sattunud.
Offkoors, kade. Me võime siin kadedate klubi teha.
Tamm on siiski nii palju kaval, et ei hakka oma eraelu avalikkuse ees lahkama, tegelikult on see palju parem lähenemine kui Tähismaad teha või purtsatada, et naised on süüdi. Süüdi on naised. Naised süüdi on. Sõnastada oleks muidugi võinud paremini. Näiteks: “Need olid üksjagu keerulised lood.”. “Eks raskeid aegu on olnud, aga oleme siiski lõpuks hakkama saanud” või koguni: “Tangot tantsitakse ikka kahekesi”, mis tegelikult ei ütle mitte midagi, aga kõlab hästi ja jääb meelde.
Plaseri üksikema-artikkel on hea näide sellest, kuidas emotsioonipurtsatuse kontrollimatu väljalaskmine segab kommunikatsiooni. Sest mis ta sõnum oli? et vanemad võiks lastel vähem küljes rippuda. oleks ta nii öelnudki, poleks enamik pahandanud ja vbla oleks mõni lapsevanem oma klammerdumist tähele pannud. A kogu see soorollindus ja üksikemaduse vaht, mis tal arvatavasti täitsa niisama peas keerles ja üldse asjasse ei puutunud, sogas selle täiesti ära.
Ma püüan olla heasoovlik ja oletan, et kui ta oleks oma purtsatuse enne ärasaatmist üle lugenud, siis oleks ta ka ise näinud, et pool juttu ei puutu kuidagi teise poolde (ega ole ka ise loogiline), hägustab seda, mis ta öelda tahab, ja vihastab välja paljud, kes tolle klammerdumisvastase mõttega muidu nõus oleks.
(Ilma selle heasoovliku möönduseta oleks asi lihtsalt selles, et ta ei ole üldse harjunud kriitilise pilguga vaatama, mis sõnumeid ta välja laseb – või siis ei ole kunagi selle peale tulnud, et loogika ei käi nii, et “mul on Õige Mõte nr 1 ja Õige Mõte nr 2, kui nad kokku panna, on veel eriti õige” või et mõni asi, mida ta mõtteks peab, on puhas tundepuhang.)
See, et väljaande poolt keegi seda toimetama ei kippunud, on juba arusaadav: tülinorimine toob klikke.
Teemal, et lapsed on liiga kaua tissi otsas, on juba ammu enne palju paremini kirjutatud; aga kuna kirjutaja ei rõhutanud absoluutselt iga nurga peal, et ta on mees ja et naised on süüdi ja ei alustanud oma artiklit kutsuva sissejuhatusega teemal “oi ma saan nüüd küll peksa”, siis see ei pälvinud kaugeltki nii suurt tähelepanu.
http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/abitute-laste-polvkond-4-aastased-mahkmetes-ja-8-aastased-ei-oska-kahvlit-hoida?id=64719490
pmst piisab tähelepanu saamiseks, kui pealkirjas mehed-naised (või isad-emad) vastandada. sest see toob kommentaare ja kommentaarid toovad klikke.
Kuule, ma ikka loodan, et keskmine eesti mees päris siuke lontrus ei ole, eks ole ju ka anusaagimeid ja muid tibinaatoreid Tõelise Naise etalonidena ajakirjanduses välja käidud, ma küll ei tahaks sealt mingeid põhjapanevaid järeldusi teha.
Aga see genjaalne “ajakirjanik” saab oma ühevaatuselises ja kolmepildilises jandis veel paari kena demagoogiavõttega maha, nimelt raiskab ta maitsetult suure osa artiklist selle peale, et kinnitada, et tema on mees. Jah, ta on mees. Mees on ta. On ta mees? Jah. Ja veel milline! Ja nii edasi. See on ta peamine argument.
Ma ei tea, kujuta endale palun ette, et sa kirjutad feminismi selgitava artikli või midagi ja umbes kolmandik artikli mahust kulub rõhutamisele, et sa oled naine, jahei?
Teiseks või õigemini esimeseks on halva maitse tunnuseks juba see, kui inimene alustab teksti väitega. et “nüüd mulle antakse küll peksa, aga”. Tramaivõi, maitea, miks ma SELLISEST pealkirjast üldse edasi lugesin, peaks ju olema selge, mis sealt tuleb.
Nuh ja lisaks need väikesed nüansid, et isad muidugi laste eest kunagi ei vastuta, aga emad peaks lapsed üles kasvatama just sellisteks, nagu isadele meele järele on; ja muidugi see väike bisnisplän, et kui poiss ise otsustab, et ta ei taha artikli autori trennis käima hakata (kohe alguses minu meelest otsustas) siis on kõige kavalam ta kohe memmekaks tituleerida, sest ta julges oma peaga otsuse teha; ja küll sellise süüdistuse peale neid memmesid, kes oma poja jõuga just selle mehe trenni peksavad, ka peale lendab, piiks-piiks ja raha tuleb.
Laigin sajaga su kommentaari, Morks!
Oh… tänan.
Lugesin ka seda arvamust juba mitmeid päevi tagasi
(ma ei tea Martin Plaser nimelisest tüübist, tema
tegemistest, ja tema naistest taustal suur midagi),
aga tema jutu point oli juba pealkirjast kohe selge.
Ma ei saa aru, miks MUTID mehe jutu peale leili läksid?
Lugedes komme, mida teised sellest tekstist leidsid,
siis nodsu on vist ainus, et “emotsionaalset purtsi”
oli liiga selle sõnumi jaoks. Samas Postimeest lugedes
olen mina ammu selle “emotsionaalse vurtsu” filtri
peale pannud, sest see on meedia mängureeglites.
See ei sega sõnumitooja sõnumi jõudmist minuni.
Tänapäeval ei pea lugema ridadevahelt.
Ma ei tahagi rohkem midagi lisada, võibolla,
niipalju, et lisaks üksikemade “omandiinstinktile”
on veel vanavanemate “omandiinstinkt”, mis ei lase
lapselapsi inimesteks kasvada. Tulevase Pühapäeva jutt 😀
Einoh, see “artikkel” ise ei ole muidugi üldse emotsionaalne puder, ohhei.
jep. nagu ma enne väljendada üritasin, aga nähtavasti mitte küllalt selgelt: artikli üks asjalik iva on läbisegi autori läbiseedimata seisukohtadega. mis tulevad tunde, mitte ratio pealt. ja siis ei ole ta pidanud vajalikuks isegi ilmseid vasturääkivusi selle üheainsa artikli piires välja sõeluda (nt ema ärgu olgu nagu isa, aga teisest küljest peaks ta ikka olema rohkem nagu isa).
vt ka seda
Siin oli Facebooki link, mlle WordPress ära sõi. Virtuaalmaailma sõda.
Muutsin kommentaari ja panin lingina üles, ei tea, mis see wordpress jaurab.