Koer peab karjajuhile 100% kuuletuma

Sõbranna sai hiljuti kutsika ja mõtleb nüüd selle peale, kuidas ta koera ümber käitub (sest nagu laste puhulgi, see hetk, mil sa teadlikult kasvatustööga tegeled, pole mitte sugugi see hetk, mil ta kõige rohkem õpib, käsn imeb ikka kogu aeg, mitte ainult siis, kui sa parajasti mõtled selle peale, et sa nüüd vett kallad). Nii et viimasel ajal on koerakasvatusteema õhus ja sellega seoses torkab paratamatult silma, et inimesed, kes üldiselt ei viitsi eriti mõtlemisega vaeva näha, tahavad asju enda jaoks lihtsustada. No näiteks, et inimestele meeldib mõelda, et koer on ju PÕHIMÕTTELISELT nagu hunt (eem, ei) ja huntidel on ju PÕHIMÕTTELISELT üks alfaisane, kes karja juhib (eem, ei) ja no minul on oma koeraga ju PÕHIMÕTTELISELT ka nagu kari (ei, ei ja veel kord ei, koer ei ole loll, ta saab aru, et te ei ole ühest liigist), nii et kui ma käitun nii, nagu MINU VÄGA HARIMATUST MEELEST võiks käituda üks karm isane hunt (kused naabri aiapostidele v?), on tulemuseks raudselt see, et mul on maailma kõige paremini sõna kuulav koer. Just oli näiteks artikkel Jüri Hiiemäe koerast, kus Jüri väidab, et pealtnägija pidas koera raputamist ekslikult jala ja rihmaga peksmiseks (need kaks asja on tõesti visuaalselt nii sarnased, et võivad kergesti sassi minna). Ja kogu Hiiemäe jutt selles artiklis on stiilis “loll arvas, et peksti, aga ma kasutasin täiesti aktsepteeritud treeningvõtteid, mida teab ja kasutab iga vähegi asjaga kursis olev inimene”.

Mina kui asjaga kursis inimene (mitte ainult oma kahe koera baasilt, vaid hulga agility– ja IPO-inimestega, karjakoerte omanikega ja koeratreeneritega suhtlemise baasilt)  ütlen, et kui sa sunnid suhteliselt stressivabas situatsioonis (looduses, ilma lisasegajateta) koera lamama ja ta sind selle peale hammustab, oled sa koeraomanikuna perse kukkunud ja peaksid mõtlema, mida oma igapäevases käitumises nüüd muutma hakata. Ärapekstud koer muidugi üldiselt lamab käsu peale, mitte ei hammusta, see on tõsi, aga sel juhul ei maksa ometi piirduda peksmisega, olen kuulnud ka rotveileriomanikest, kes oma koera poova rihmaga üle puuoksa rippuma tõmbavad. Loll peabki end vägivallaga kehtestama. Minu koer on ka mind ühe korra hammustanud – hammustas kogemata oksast mööda ja viskas selle peale ise kohe pikali, niutsus ja liputas saba. Kui elu koeraga (ka isase dominantse koeraga) on täiskasvanud inimesel pidev võimuvõitlus, siis järelikult ei oska see inimene end igapäevase käitumisega selle konkreetse koera jaoks piisavalt kehtestada. Okei, see oli üldistus, kui see koer on vanuses kuus kuud kuni täiskasvanuiga, siis jah, vahepeal on seda aega, kus tuleb meelde tuletada, et MINA olen siin see, kes ütleb, kelle aiaposti peale me kuseme (see ei tähenda jalaga löömist). Hiiemäe tunnistab ise ka, et õige aeg on mööda lastud ja koer on praegu just selles kõige raskemas eas. Aga nii üldises plaanis. Ma olen koos elanud ka koeraga, kes tahtis nii väga teiste isastega kakelda, et ta hakkas kontrollimatult üle keha värisema, kui ta teist isast nägi. Käskluse “stopp” peale jäi ta ikka seisma, aga käskluse “lama” peale poleks ta elu sees sellises olukorras reageerinud – ja kui ma oleksin üritanud teda vägisi lamama suruda, oleks ta olnud kange nagu raudkang, mitte mõelnud, et hammustaks mind selle peale, sest halloo, ma olen ta omanik, mind ei hammustata.

Ma ei väida siin, et ma ei ole oma elu jooksul koertele ühtki laksu andnud või virutanud, kui selleks oluline põhjus on (hammustamine oleks kindlasti oluline põhjus, aga see tähendab siis ühte kohe antud hoopi, mitte seda, et koera pekstakse nüüd terve kodutee). Ma olen näinud, kuidas kaks isast koera (õnneks polnud kumbki minu oma) suruti mõlemad peadpidi vee alla ja hoiti seal, sest kumbki poleks muidu lahti lasknud. Ma olen kõrval seisnud, kui meie isane läks endast väiksemaga kaklema. Kuna ta on põhimõtteliselt pitbull ja lihtsalt ei tunne valu, siis mu eksabikaasa, kes suudab ohusituatsioonides äärmiselt arukalt ja kiiresti reageerida, lahendas olukorra nii, et võttis ta munanditest kinni ja lihtsalt väänas (kujutan elavalt ette, mis nägu mu meeslugejad praegu arvuti taga tegid). See kõik on vahel vajalik. Mingit peksmist polnud kummalgi juhul, sest see ei ole vajalik. Ja mitte ükski neist koertest ei leidnud, et peaks konflikti käigus oma omanikku hammustama. Mõelge natuke selle peale – minu eksabikaasa, kes ei peksa koeri, on oma dominantse isase koera silmis sellest hoolimata NII austusväärne, et võib tal jõuga kottidest kinni võtta ja sealt väänata, ilma kartmata, et koer teda hammustaks. Nii et Hiiemäel oleks aeg aru saada, et hetkel on ta selle koeraga liiga hädas, et teda üksi kasvatada. Kui tema esitatud versioon vastab tõele (st ta TÕESTI surus koera ainult lamamiseks maha ja koer TÕESTI ainult selle peale teda käest hammustas), siis üritab ta kasvatada teenistuskoera koerast, kes teda KARDAB ja UMBUSALDAB. See on sinu esmane probleem. Tunnista, et sa oled hädas ja mine asjaliku koolitaja juurde, neid on Eestis õnneks mitmeid. Ära ürita jätta ajakirjanduses muljet, et see, mis toimub, on isaste koerte puhul normaalne, ja ära ürita jätta muljet, et sa tead, mida sa teed, ja et need on aktsepteeritud treeningvõtted.

Aga mida mina ka tean, ma leian üldse, et koer EI pea kogu aeg sõna kuulama. Ja mul on koer, kes ei tea ainult käsklusi nagu “istu” ja “lama”, vaid ka käsklusi nagu “üles”, “alla”, “vasak”, “parem”, “rihm” ja nii edasi umbes miljon igapäevaelus ära kuluvat käsklust veel. Ja kelle peale ma vihastan, kui ma ütlen “istu” ja ta ei istu kohe, vaid viie sekundi pärast – sest ma ei andnud seda käsklust selleks, et seda homme täidetaks, eks ole. Aga koer ei ole loll, ta saab aru, et on käsklused, millele tuleb reageerida otsekohe (näiteks “stopp” ja “anna”), ja käsklused, mis pole päris nii olulised (näiteks kui ma näitan käega, et mine põllule, võib ta ise valida, kui kaugele ta läheb ja kui ma tahan, et ta teest eemale läheks, siis viipan uuesti). Vahel võib üldse käsklust ignoreerida. Täna tulime me näiteks Atuga koos pikalt jalutuskäigult koju, tal oli keel juba korralikult vestil, löntsis viimased sada meetrit. Ja kuna liftiukse ees ootas juba üks mees ja ma ei tahtnud vägisi talle koera seltsiks lifti suruda, ütlesin Atule, et lähme trepist. Ta vaatas mind nagu lolli ja istus mehe kõrvale maha. Mis seal siis ikka, kuna mees hakkas naerma ja ütles, et võime kõik koos liftiga ka minna, siis läksimegi liftiga. Slaava boogu, mu koer on 11 aastat vana, kui tema ei taha trepist käia, siis tema ei pea trepist käima. Ta on ka elusolend, ta elu võiks olla muud kui üks reeglihunnik. Ja see ei tähenda, et mu “karjajuhi koht” (ütleme pigem tema austus minu suhtes) nüüd läinud oleks. Mind ei huvita, kes esimesena uksest läheb (mugavam on minu kodus, kui see tavaliselt koer on). Laua ääres ei tohi kerjata, aga selle eest ei saa tappa, kästakse lihtsalt köögist ära minna. Su koer on pereliige, aga erinevalt su naisest ta ei saanud valida, kas ta kolib sinuga kokku või mitte. Nii et sinu asi on tagada, et tema elu teiega oleks võimalikult meeldiv ja et teie elu temaga oleks võimalikult meeldiv.

Lühidalt võtame kokku, et ei oleks ainult sõim. Mis on minu soovitused algajale koeraomanikule:

• esiteks vastutad sa teiste ja oma koera turvalisuse eest. Selles järjekorras. Just seetõttu peab ta kohe reageerima näiteks käsklusele “stopp”, see käsklus kaitseb nii teda (näiteks autotee ääres, öösiti ületamegi me neljarealist teed ilma rihmata nii, et ta peab igal joonel seisma jääma, sest käsklus on vanem kui meie) kui teisi (kui käsklus anti, sest eemal on kass või laps vms). Käsklused on turvalisuse tagamiseks.
• kui sa ei kasvata võistluskoera, võib koer sinuga koos aega veeta (kui sa kasvatad võistluskoera nii, et kogu aja, mil ta parajasti ei treeni, on ta üksinda aedikus, oled sa värdjas, aga ilmselt on ta sul vähemalt niigi kuulekas). Ja kui su koer sinuga koos aega veedab, õpid sa teda lugema. Tema õpib sind ka lugema. Ma küsisin täna koeralt “tienes hambre?” ja ta läks kööki ja istus toidukausi juurde maha, sest ta sai aru, et nüüd võib süüa saada. Loe oma koera. Kui ta midagi palub, on sinu otsustada, kas sa tahad seda anda. Kui ta midagi NÕUAB, siis ilmselgelt ta seda ei saa. Kui ta midagi palub, sa ütled ei, ja ta läheb sama asja su elukaaslaselt paluma, saadetakse ta otsekohe teise tuppa, sest nii need asjad nüüd küll ei käi. Kui ta teeb midagi, mille kohta ta teab, et seda ei tohi teha, siis sellele ei järgne mitte ainult sõim ja raputamine, vaid kui ta niisama ei taha aru saada, võetakse talt väga nähtaval moel ära võimalus seda asja teha. Näiteks kui koer kiusab kassi, siis mitte ei panda kass teise tuppa kinni (sest sellega karistad sa kassi koera käitumise eest), vaid sa esmalt raputad koera ja kui ta sellest ei õpi, tõkestad ta pääsu sellesse tuppa, kus te parajasti olete, paned kas või toolid ukse ette vms. Nii et ta näeb, et te chillite seal mõnusalt, aga tema käitumisel oli tagajärg.
• Kui teile tundus, et selle viimase lausega eeldan ma nüüd koertelt liiga palju, siis uskuge mind, koerad, kes kasvavad inimestega koos, õpivad väga hästi aru saama, kuidas inimesed toimivad. Minu oma näiteks tuleb alati koridori nillima, kui ma riidesse panen, et näha, kas välja saab – ja kuigi ma kannan kõrgeid kontsi ainult paar korda aastas, keerab ta neid nähes otsa ringi ja läheb viskab oma tuppa pikali, sest ilmselgelt me ei lähe neid kingi kandes jalutama. Kui me jalutame ilma rihmata ja eemalt lähenevad väikesed lapsed, läheb ta ise enamasti põllu peale ära, kuniks me neist möödunud oleme, või jääb täpselt minu jala juurde tolknema, sest ta teab, et nii on kõige väiksem võimalus, et ta rihma otsa pannakse. Kust ta seda teab? Sest ma olen koeraomamises järjekindel.
• Nii et see on kõige olulisem. Ole olulistes asjades järjekindel. Järeleandmisi tehakse väikestes asjades. Luba ta vahel voodisse, kui tahad, see ei tähenda, et ta sinna homme ka peaks saama, sest homme võid sa vabalt EI öelda. See, et käsklus EI on alati kehtiv, on oluline asi, siin ei mõelda ümber.
• Kui sa oled sellises olukorras, nagu ülalkirjeldatud mees, siis ära kasuta lauset “ma olen kõike proovinud”, kui sa tegelikult pole ühegi koolitajaga vestlemas käinud (see kõlab lollakalt, aga te ei kujuta ette, kui palju ma selliseid inimesi olen kohanud). Kui koer on juba agressiivne, on viimane aeg koolitaja juurde minna, sest muidu on järgmiseks sammuks ta maale vanaema juurde ketti saatmine või magamapanek. Jah, koolitaja juurde minek tähendabki, et sa vajad abi, aga mis siis? Ma ei suuda ise oma hambaid ka ravida, pesen küll neid, aga ikka käin hambaarsti juures ka. Koeraga pead sa vedamise korral 15 aastat koos elama, kui ta on su esimene koer või su esimene isane koer või ilmselgelt su esimene raske iseloomuga koer, siis leia see raha ja aeg ja mine juba kutsikaga koolitaja juurde. Sotsialiseerimise mõttes ka kasulik + koer, kes kuulab kodus, ei pruugi stressisituatsioonis sugugi nii kuulekas olla.

Rohkem vist ei olegi. Kuigi tegelikult tahaks ma öelda, et kui sa oled juba koera võtnud, siis armasta oma koera. See ei tähenda, et reegleid ei oleks. Piiride seadmine on normaalne osa armastavast kasvatusprotsessist (olen kuulnud, et mitte sugugi ainult kutsikate puhul), väga oluline osa. Aga see peab selle armastuse osaga käsikäes käima, koer saab ka aru sellest, kas ta on pereliige või mitte.