Ma olen rääkinud, kui äge on möödaminnes suvalisi lausekatkeid kuulda. Sel nädalal nägin näiteks jalutades seda, kuidas üks ema ütles ca 10aastasele tütrele, et tal oleks ehk kooli crocse vaja, mille peale laps vaatas teda, nagu ta oleks kolmeaastane, ja ütleks hästi kannatlikult ja rahuliku selgitava häälega:”Jah, ema, aga crocsid on liiga kallid.”
Eile tahtsin Atuga minna poodi tomatit ostma, aga ilm oli nii ilus, et sattusime hoopis 90minutilisele jalutuskäigule Ihastesse ja sealt jõe äärde ja sealt tagasi. Nii kaugel on jõe ääres isegi need piknikualad üsna korras (mõtlesin ma oma tühja kõhuga, sest tomat oli ju hommikusöögi juurde mõeldud), aga üksi ei ole piknik üldse see. Kui ma veel väike olin, käisime ükskord vennaga aia taga piknikku pidamas (see oli juba suur asi, mõtelge, oma aiast väljas ikkagi), aga ma kardan, et kui ma talle praegu helistaksin ja ütleksin, et “Imps, ma tahan, et sa jalutaksid minuga Ihastesse ja sealt jõe äärde tomatisaia sööma,” mõtleks ta lihtsalt, et ma olen lolliks läinud. Nii et jalutasin üksi ja süüa sain alles kodus (aga tomat läks asja ette, nagu pildilt näha, üritan tagasi tervisliku toitumise lainele saada), aga selle jalutamise käigus möödusin kolmest põlvkonnast: titt vankris, tema ema + ema ema. Sellised hoolitsetud välimusega naised (vankrielaniku kohta ei tea). Ja kuulsin, kuidas vanaema ütles:
Ja kui ma seda ultrahelipilti Facebookis nägin, sain ma aru, et nad ei ole päris normaalsed inimesed.
Preach it, lady! Mul pole õrna aimugi, kellest jutt käib, aga ma olen JUBA sinuga nõus!
Ahjaa, reedel sekkusin väga jõuliselt võõraste laste kasvatamisse. Tegin mina nimelt TÜASKis omaette nurgas joogat. Ja samal ajal oli seal laste trenn. Lapsi oli palju ja lisaks tegeles treener poiste ja tüdrukutega eraldi, nii et andis ühele grupile harjutused kätte ja siis juhendas teist gruppi jne. Nii et ta ei jõudnud neil korralikult silma peal hoida. Ja tüdrukud, kes pidid varbseina all tegema seljalihaseharjutusi, hakkasid selle sama seina peal jalgu venitama. Ja vähe sellest, et üks suurem tüdruk teatas vähem painduvale ja vähem trennis käinud tüdrukule (olgem ausad, jõupositsioonilt), et “Ma olen nii palju pikem, järelikult kui minu jalg ulatub siia redelipulgale, oleks NORMAALNE, kui sinu jalg ulatuks SIIA redelipulgale. Sinu oma on veel pulk allpool ja IKKA ei lähe jalg sirgeks,” hakkas ta käega põlve peale vajutama, et seda jalga jõuga sirgeks suruda. Ja kui ma käratasin, et seda me nüüd päris kindlasti ei tee, jättis ta surumise järele, aga ei näidanud kuidagi, et ta oleks üldse teadvustanud mu juttu. Nii et ma küsisin (üsna provokatiivselt, nagu ma teen, kui ma närvi lähen), kas ta saab aru, et ta võib oma trennikaaslase lihase niimoodi ära rebestada ja siis see tüdruk ei tule enam trenni. Ja tema vastas lihtsalt selle eelteismelise silmade pööritamisega, et “FAIN, ma ju enam ei suru!” Väike tüdruk oli nutu äärel, mitte valust, vaid vihast selle pärast, et ta ei paindu, nii et õnneks hakkas see suurem teda vähemalt lohutama, asi seegi. Ma oleks nii tahtnud sellele väiksemale tüdrukule selgitada, et tema normaalsus ei ole kuidagi seotud teiste inimeste normaalsusega, ei vaimses ega füüsilises plaanis. Kellegi teise painduvuse põhjal ei saa järeldada, milline tema painduvus olema peaks (me räägime siin trennist, mis eeldab ja arendab painduvust, kus teine tüdruk juba mõnda aega käinud on). Ma vihkasin selliseid tüdrukuid, kui ma ise põhikoolis olin, ja tundub, et ei ole siiani üle läinud. 😀 Aga kuna ma sain mõistusega aru, et kui ma hakkaksin talle seal samas seda juttu ajama, see ainult marginaliseeriks teda ja raskendaks teistega läbisaamist, ei öelnud ma rohkem midagi, piirdusin sellega, et ei lasknud talle füüsiliselt haiget teha. Aga kui teie lapsed käivad rühmatrennis, kus rühmad on suured nagu lehmakarjad, siis tasub nendega ehk kodus natuke rääkida sellest, kuidas trenn on üles ehitatud, mis on okei ja mis ei ole jne, et kõik ikka tervislik oleks. Sest kui treener neid rahulikult ja aeglaselt surub, on kõik okei, aga kui seda näeb pealt 13aastane innukas idioot, kes selle tulemusel tahab hakata väiksemat last hooga suruma, on see potentsiaalselt väga ohtlik olukord.
Ma võin sulle avaldada saladuse, et need kolme-põlvkonna-inimesed rääkisid ilmselt Salumäe väimehe perest.
Aga tegelikult on mul hoopis veider, sest… ma ei saa paljudest piltidest fb-s aru, näiteks toiduste nägudega või räpaste riietega laste pilte vaadates tekib mul alati küsimus, kuidas kaob sünnitamisega teatav kriitikameel, mis on ainult minu jaoks nunnu ja mis kõigi teiste jaoks. Samas ei häiri mind UH pildi üles riputamine üldse – no tahetakse oma maailma tähtsaimat uudist jagada – miks mitte. Kommenteerima ajendas mind seda antud hetkel see, et UH pildi avaliku eksponeerimise eest hurjutatakse praegu päris palju kommentaarides ja foorumites. Lapseootuse fakt kui selline on minu arvates tõesti isiklik, aga kui see juba avalikuks on tehtud, siis ma ei reageeri UH pildile, nagu keegi oleks oma tutti näidanud.
Uh pildi võiks avalikustada ikka tulevased vanemad, mitte yliagar ämm 😁
My bad, ma pole kursis, kes mida avalikustas. Õigupoolest pole ma seda üldse näinud ise – kõik puha “naised saunas rääkisid” laadis värk.
Aga kas sa siis rohkem polegi piknikul käinud kui vennaga lapsepõlves? Äkki oleks kedagi teist võinud kutsuda tomatisaia sööma?
Normaalsusest on igaühel oma arusaamine.
UH pilt oli ju ka ajakirjas, mis on tõesti veidi tavatu.
Ja minu meelest pole ka normaalne lahata oma peresuhteid telesaates, see kuulub pereteraapia valdkonda.
Aga ilmselt kuulun oma arvamusega vähemusse, sest uus telesaatejuht sai oma avasaate eest palju kiidusõnu.
No peresuhted ma jällegi loen nagu privaatseks asjaks, aga UH ei häiri… Äkki ma olen imelik?
Olen ikka, aga need on pigem romantilised ajaveetmised olnud. Saadaolevate kandidaatidega piknikustamisest pole ma hetkel huvitatud.
Tegelt on täiega äge, et sa pole veel sündinudki, aga juba topitakse (sotsiaal)meediasse.
Sots-meedias on küllalt kajastusi ka eostamise või eostamise harjutamise sessioonidest. Eks seegi ole jagamist ja mälestamist väärt sündmus. “Näe, kallis laps, tule vaata pilte, siin me sind teeme. Sada laiki!”
Minu, lennult möödaminnes, püütud kaks senti on… 2 keppi!!
hirmkallid label käimiskepid prügikastis ühe harju kergtee ääres.
Käin tihti õhtuti, et Rentsi koera- ja lastejutte peast saada 😀
Tagasipööre, käin mööda, veelkord tagasipööre, võttegruppi lähedal
ei paista, ei ole piilukaamera, ja valgust on ka vähe võtteks…
Koukisin kepid siis ettevaatlikult (9/11 ikkagi meeles) välja…
ANTISHOCK oli esimene asi mida märkasin, kiri (label) kepil,
ehk siis sulaselget sularaha oli prügikasti topitud.
Tõmbasin siis rihmad kinni ja üritasin nendega kepikõndi…
Selgus kohe, et ühe kepi amortisaator ei pea, kepp vajub läbi,
mis oli ka ilmselt selle naisterahva närvide katkemise põhjus.
Nou häda, nagu ütleb veli soomlane, võtsin kepid kaasa ja viisin
koju, et siis hiljem päikesepaistelisemal laupäepäevahommikul,
pärast 2x kohvi loomulikult, hüljatud kepid üle vaadata.
Noh, nagu arvatigi, olid kohe kõik vedrud fikseeritud
ja kepid jälle nagu uuesti sündinud.
Mu mure on pigem selles, et me kougime titasid prügikastist,
selle asemel, et vältida juba sünnist nende sinna sattumist.