sport

Kes tahab staarblogijaga staartantsida?

Mulle helistati täna ja öeldi, et tantsukursuse algus lükkub nädala võrra edasi, sest koos minuga on registreerunud ainult kolm inimest. Nii et kui nad kursuse inimeste leige huvi tõttu täitsa ära jätavad, oleks küll väga kurb. Ma ostsin juba tantsusussid selle jaoks! Tulge ka trenni, muidu ma jään ju ilma. Algajatele mõeldud, oleksime kõik seal ühtviisi saamatud.

anna kannatust

Kuidas ma Tinderit testisin

Mõtlesin siin, et kui me juba proovime kõiki neid asju, mille jaoks muidu aega ei ole, olgu siis see ka proovitud. See on kohutav. Ma pühendun karjetele ja sisekaemusele ning hakkan karjeristiks. Esiteks. Mulle tundub loogiline, et kuna tegu on kohaga, kus sa end nagunii nö müüd, siis sa mõtled natuke selle üle, mis su sihtgrupp on ja milliste inimestega sa tutvuda tahad. Nii et teoreetiliselt sa näitad oma piltidega, mis sind elus huvitab, eks? Või noh, kui on muud huvid, paned näiteks pildi, kus sa poolalasti voodil aeled, küll kõik saavad aru. Nii et minu pildid olid loomulikult värvilised ja sportlikud ja üks sisaldas koera. Selle pea alaspidi pildi panin ka, et kõik saaksid kohe aru, et ma imelik olen, et me konventsionaalsete inimestega üksteise aega ei raiskaks.

Nii. Mis te arvate, kas mehed, kel on kokku kolm pilti ja kahel neist on ta alkoholiga, lähtuvad samadest eeldustest? Et siis pole hiljem mingit virisemist, kui ma teleka olen pandimajja viinud, sest mida nägid, seda said? Meeste puhul, kes on kohe esimesel pildil kalli auto ees, käekell kaadrisse lükatud, on raudselt tegu läbimõeldud lähenemisega – nemad otsivad kullakaevureid ja küllap nad neid ka leiavad. Need mehed, kel on kõik pildid sarjast “mina põõsa ees seismas” reklaamivad siis ilmselt oma lähedast sidet loodusega? Ja need, kes on teinud kolm ülilähedalt enekat oma lõualotist, otsivad siis ilmselt pekifetišiga naisi, ma ei oska seda muud moodi seletada.

Kui me muidugi, noh, ei eelda, et keskmine inimene on mõtlemisvõimetu ajudeta amööb, kes üldse ei taha mõelda, mis mulje ta endast teistele jätab (keskkonnas, kus esmamulje on AINUS asi, mis loeb), ja lükkabki mingid suvalised grillipildid järjest üles. Pärlitega nagu “tahan tutvuda vastas sooga”, sest a) ega me keegi muidu sellest ise aru poleks saanud ja b) olgem ausad, selle lühikese lausega selekteerid sa TÕESTI välja just need naised, kes sulle sobiksid.

Tõsiselt, et su profiil võiks ju näidata midagi muud sinu kohta peale selle, et sinu lemmikvärvid on hall ja porikarva, nagu kõigil teistel eestlastel. Kui ma ei saa su piltidelt aru, milline inimene sa oled, siis ma ei tõmba paremale, mis sellest, et sul on kõhulihased. Nutan, aga ei tõmba, sest põhimõtted peavad ka olema. Minu kolumbialasest sõber on näiteks selline tüüpiline programmeerijast tainas, kes suudab korraga keskenduda ainult ühele asjale, aga Tinderi konto näeb tal selline välja, et ma alustaks ise juttu, sest inimene suudab seal endast huvitava mulje jätta (mis tõestab ainult seda, et kõik pole kuld, mis hiilgab, aga vähemalt suudab inimene näidata, et ta pole tainapea).

Teiseks. Mul on tunne, et kui ma just ei ole umbes kümme korda atraktiivsem, kui ma senini arvanud olen (mis oleks ääretult meelitav mõte, aga vaevalt, et minu puhul see, et “pilt on, aga häält ei ole” NII hea tulemuse annaks), vastab tõele see, et mehed vist tõmbavad kõike paremale, mis vähegi emaslooma moodi välja näeb. Muuga ei oska ma seletada seda, et ma enda meelest panin 95% EI, aga ikka oli match‘e rohkem kui väidetavalt seeni pärast vihma. Selgitab ühest küljest, miks mehed kirjutavad neid artikleid sellest, kuidas keskmine naine võiks latti alla lasta – sest nad ei saagi tõesti aru sellest, et sa tahad suhet inimesega, kes sulle MEELDIB, sest nemad alustavad seda sellega, kes juhtub kätte andma. Kui mitu tükki üheaegselt valmis on, võetakse see, kellel on kõige suuremad rinnad. Lihtne ja loogiline, ühed ja nullid. Mis viib minu seisukohast järgmise probleemini, mis ilmselt küll ülejäänud naissoole nii omane ei ole – ma olen proaktiivne inimene, ma alustaksin sellises olukorras ISE hea meelega vestlust inimestega. Aga kuna mul on nüüd ootamatult kümme match’i, alustavad kuus aktiivsemat neist innukat vestlust, mina vastan, mõnega hakkab päriselt jutt jooksma ja hiljem isegi ei ole meeles, et tegelikult tundus äkki mõni konto huvitavam, aga talle oleks pidanud ise kirjutama. Nii et lõpuks vestled sa kõige aktiivsematega, mitte kõige huvitavamatega, kui see huvitav just VÄGA huvitav ei ole. (Ja siis see huvitav raudselt ei vasta, sest ta ei saa su imelikust huumorimeelest aru. Sa ei meeldinud mulle nagunii ja mu vanaema arvaks ka, et sa oled douche.)

Kolmandaks on mul tunne, et see keskkond mõjub pikas perspektiivis halvasti nii meestele kui ka naistele. Punapillid ütlevad selle kohta abundance mentality, arusaam, et meres on alati kalu hulgim ja ei ole mõtet liiga ühe inimese külge klammerduda. Nende loogika on siis, et klammerduv mees mõjub meeleheitlikuna ja keegi ei taha teda. Mis on ilmselt tõsi, ma olen isegi ühe tüübi maha jätnud, sest ta hakkas kahe kuu pärast lastest rääkima (ma alguses mõtlesin, et see ongi raudselt lihtsalt kaval taktika, sest tüüp ei taha ise lahkumineku algatamisega käsi määrida, aga kuna ta ikka aastaid mulle täis peaga vahel helistas, siis vist pigem mitte). Aga kui inimesel on kogu aeg võrgud mitmes kohas sees, on paratamatu ka see, et ta tõmbab ligi ainult teatud sorti inimesi. Pea kõik naised, keda mina tunnen, ei hakka mingi mehe pärast võimlema, kui nad aru saavad, et see kolme naisega veel suhtleb, kehitavad õlgu ja astuvad ise sellest mängust välja. Ja lõpuks need mehed, kes on harjunud sellega, et valik on nii suur (sest kasvõi baka lõpetanud mehel ongi seal valik suur, ütleme nii, et hariduslõhe torkab seal ikka väga teravalt silma ka siis, kui kooli kirjas ei ole, olen-olen elitaarne, aga no palju on seal seda suvaliste piltide jagamist ja “vastas soo” otsimist), et nad muudkui istuvad ja valivad ja proovivad siit ja proovivad sealt ja siis lõpuks ikka vinguvad, et ei tea, kus kõik normaalsed naised on. Ma ei tea, mida sa normaalsena defineerid, aga selgrooga naised liikusid päev pärast tutvumist edasi, sest nad said aru, et su tähelepanu on hajutatud ja ta tegelikult ei huvita sind piisavalt, et see seda võimlemist ära tasuks. Sest inimesed üldiselt tahavad end erilisena tunda, mitte suhelda kellegagi, kes temaga lõunal olles teistele ka kirjutab. Nii et naistele loob Tinder eksliku mulje, et nad on hindamatud printsessid (sest kõik muudkui match’ivad, mis sellest, et tegelikult tõmmataks paremale ka seelikus sea peale, kelle intellektuaalsed huvid on umbes nagu ühest keskmisest seelikus seast oodata võiks), meestele aga mulje, et valikut ju tegelikult nagu on (kuigi need pinnapealsed mõrrad ei kirjuta miskipärast tagasi, kui ma talle “hei” kirjutan, ei teagi kohe, miks, mul on ju kaks peopilti, peaks näha olema, et mul on palju sõpru ja üldse olen lahe tüüp).

Ja neljandaks ei saa ma aru, kust inimesed selle aja leiavad. Kas teil hobisid ei ole? Ma mõtlesin eile, et no vaatan seda 15 minutit, enne kui arugi sain, oli kaks tundi täis. Kui ma tahan lisaks trennis käimisele midagi asjalikku ka teha, näiteks natuke raha teenida või oma rahateenimisvõimet arendada, ei jää lihtsalt aega, et vaadata, kas keegi on kirjutanud midagi asjalikumat kui “ma eesti keel tglt kehvasti reegib, aga kohtuda ikka võib? ma ka sport väga, jäähoki, aga kahju kohe halb.*” Selleks, et sealt sõkalde hulgast endale sobivaid terasid eraldada, läheks hulga rohkem aega, kui mina meelelahutusse olen valmis investeerima. Ja ma ei võta enam tõsiselt mitte ühtki Tinderit kasutavat tuttavat, kes mulle tõsise näoga räägib, et tahaks küll näiteks lõputööd valmis kirjutada, aga no kuidagi ei leia aega.

* Kusjuures tundus muidu nagu täiega tore tüüp, lihtsalt ma ei saa aru, miks Jevgeni minu peale aega raiskab, kui meil ilmselgelt suhtlemisest keelebarjääri tõttu midagi välja ei tule. Nii et kui keegi tahab tutvuda 33aastase jäähokihuvilisest Jevgeniga, siis ma soovitan. Aga sportlik pead olema.