Või teisisõnu, astusin sammu oma tavaolekust graatsilise luige poole, kes minust veel selle semestri lõpuks kindlasti saab. Nimelt oli täna minu esimene tantsutund. Surusin vaevu-vaevu H&M-is maha iha endale trukkidega bodi osta ja läksin sinna (kõigi teiste inimeste silmanägemise õnneks) siiski tavaliste retuusidega. Ainult tantsusussid ostsin, sest ma olen ju nüüd ometi põhimõtteliselt uut karjääri alustamas, ega ma seda kalossidega teha ei saa. Kusjuures õpetaja vaatas täna mu susse, õpetas, kuidas kumme ise kinni õmmelda ja rääkis, et tegelikult panevad osad hoopis siidipaelad. Ma hakkasin kohe mõtlema, kas tõesti võiksin ka mina hoopis SIIDIPAELTEGA susse kanda, nagu stiilsed inimesed, ja kas selle kohta ka juutuubis videosid on. Ma ei viitsi hetkel ise guugeldada, aga raudselt on videosid teemal “pimbi mu sussi”. Säärised pean nagunii tellima, sest täna juba oli nii külm, et ma ei saanud saalis korralikult soojaks.
Igatahes. Trennist enesest. Sõbranna oli ette lohutanud, et tema võttis ükskord sama kursust ja natuke liiga lihtne oli, nii et see natuke vähendas mu hirmu. Noh. Ta kas valetas või arvas, et kuna tema on osav, siis on kõik sellised. Tegelikult oli KOHUTAV. Ma ei teinud nalja, kui ma ütlesin, et mul ei ole koordinatsiooni. Tegu on siis trenniga, kus õpitakse klassikalise balleti lihtsamaid elemente. Ainus viis, kuidas mina neid õppida suudaksin, on nii, et ma loeksin esmalt nende kohta raamatust, siis vaataksin viit videot (kaasa teha proovides), siis loeksin veel natuke raamatut ja siis prooviksin ise üksi teha. Trennis tegime me nii, et meile ei selgitatud eriti põhjalikult, vaid õpetaja näitas ette ja selle käigus ütles, et “see on siis nüüd positsioon 1, 2, 3, 4, 5, tehke nüüd teie”. Alguses veel näoga meie poole olles, nii et mul läksid kohe käed ja jalad sassi ja ma koperdasin ühe jalaga teise otsa. Selle kõige käigus ta vahepeal vabandas, et me alguses nii algeliste asjadega tegeleme – sel ajal, kui ma nägin vaeva, et mitte pikali kukkuda ja sain näiteks teada, et selle reelingu ääres on ka võimalik vale jalaga seista. Ma isegi ei teadnud, et selleks õige ja vale jalg on.
Ühel hetkel olin ma nii segaduses, et jäin lihtsalt seisma. Lihtsalt. Jäin seisma ja ei liigutanud rohkem, sest MA EI SAANUD ENAM MITTE MIDAGI ARU. Õnneks ei olnud ma ainus, häbi leevendas natuke see, et kõik teised tundusid täpselt sama moodi hädas olevat. Nii et ilmselt ei eksinud ma väga palju, kui ütlesin, et maksin selle eest, et terve semester järjest esmaspäeviti piinlikkust tunda. Aga samas oli see ikka paras väljakutse ja sellisena väga põnev – ning olgem ausad, siit saab ainult edasi areneda, tagasilangust ma siit enam eriti ette ei kujuta. Ja no trenn on kord nädalas, vahepeal saab ise üksi kodus interneti põhjal harjutada. Mulle on nädalavahetusel just Läti karvik külla tulemas, ma kujutan ette, mis nägu ta teeb, kui ma talle õlle kätte annan ja ise hakkan keset tuba plié’d harjutama. Järjekindlus viib sihile.
P.S. Kes ütleb, et joogast pole kasu? Mina sain eile jala kaela taha, kui see ei tõsta elukvaliteeti, siis ma ei tea, mis meil siin üldse midagi tõstab.
Pärdikute päevaraamat 