Õppige minu vigadest ja ärge te iial loodusesse minge. Terve eelmine nädal oli kohutavalt stressirohke ja mahub sõnade alla nagu töö, töö, töö, ebatervislik rasvane kiirtoit, töö, liiga palju suhkrut, veel tööd. Kohe hea meel oli, kui see kõik läbi sai. Nii et laupäeval mõtlesime, et viiks külalised vennasvabariigist päris kivi peale, sest kui ilm just kardinaalselt ei muutu, siis ega sel aastal sinna ilmselt rohkem ei saa.
Esiteks oli minu jaoks ikkagi selgelt liiga külm, nii et no ei tõmmanud väga ronima (kui ma end normaalselt soojana ei tunne, ei taha ma üldse midagi teha, sest vastik kohmakas tunne on), ja teiseks oli seal MEGALT pisikesi vastikuid sääski. Tõmbasin oma kapuutsi pähe kinni nagu Kenny ja üritasin kuidagi elada, sest no ega midagi hullu ei olnud, nad olid nii pisikesed ja hammustused polnud tegelikult üldse valusad, tüütu pigem lihtsalt. Noh, eilseks oli see “tüütu lihtsalt” sügelema hakanud ja tänaseks on mul suured sügelevad villid nii tervel otsaesisel, kui ka juuste all. Mul on kuri kahtlus, et ma olen läbi une neid kratsinud ka, igatahes esiteks ei ole üldse mõnus olla ja teiseks näen ma selline välja, et töökaaslased küsisid toetavalt, kas ma ei ole mõelnud iial endale tukka lõigata. Selle asemel, et näiteks öelda, et, ma ei teagi, ära üldse muretse, neid pole märgatagi vms.
Niisama on ka külm. Hea kohe, et oktoobrist kütma hakatakse, aga no jube mõelda, et nüüd tulebki sellist ilma kuus kuud kannatada. Okei, märtsis on ehk väike põgenemine siit, aga nii üldises plaanis. Tahaks sooja.
Eile käisin muu hulgas ka elus esimest korda discgolfi mängimas. Käisime Vooremäel, seal on mõnusalt künklik rada, kokku ca kuus km. Ilma hoidis ka, nii et väga mõnus oli.
Ja lisaks olen ma teel tõelise naise ja priimabaleriini staatuseni jõudnud nii kaugele, et eile õhtul istusin ja õmblesin oma uneajast veel tantsususside kumme kinni. Täna panin jalga oma trendikad säärised ja tantsusussid ning läksin kohale. Ja … Kõik teised nägid välja nagu viisakad inimesed, mina nägin välja, nagu elevant, kes miskipärast sääriseid kannab. Vaatad peale ja saad aru, et see on siin küll vales kohas. Aga see-eest tunne oli juba natuke kindlam ja see trenn on ikka päris äge, mulle meeldib.
P.S. Väljas käimisest oli nii palju kasu, et sain ilma oma hirmust ilma seinata/abiliseta kätelseisu harjutamise ees. Nii et laupäeval oli esimene katse, mis läks üsna nirusti, eile proovisin teist korda. See on juba nagu natuke parem, kas pole? Arvestades seda, kui vähe ma seda harjutanud olen, olen ise ikka üsna rahul. Mul on TYSKis üks endisest tippsportlasest sõber ka, kellel on endal parajasti taastumisperiood, sest kuue kuu eest oli õlaopp, nii et ta teeb jätkuvalt trenni väga ettevaatlikult (ja penskaritel ei käi see taastumine päris nii kiiresti), temaga arutasin eile hommikul istest kätelseisu surumist – ta ainult naeris ja ütles, et tema ei suutnud seda isegi siis teha, kui ta tipptasemel võistles. Mina:”No ega ma ei taha seda homme teha, seadsin eesmärgiks ühe aasta jooksul ära teha selle.” Tema:”Aasta? No see ehk on võimalik, kui sa vähemalt kolm korda nädalas harjutad ja väga tugev oled.” VÄGA skeptiliselt. Aga väga tugev ma juba olen, nii et ma leian, et ainult natuke veel minna, tasub harjutada ikka.
Pärdikute päevaraamat 