Osaliselt varastatud feminismipostitus

Täitsa ausalt ütlen, et seekord pole mina ise neid sõnu kirja pannud. Tuuli Jõesaar oli selle eile oma Facebooki seinal lihtsalt nii tabavalt kokku võtnud, et tahtsin jagada. Tegelikult saan ma antud hetkel väga hästi aru, miks naine “päris” karistuse sai – erinevalt mehest (kellel muidugi ei olnud seda võimalustki, sest tunnistajaid oli nii palju) jäi ta lõpuni kindlaks väitele, et on süütu. Eestis on varem neid juhtumeid olnud ja üldiselt tunnistab inimene oma süüd ja saab tingimise karistuse. Miks mees päris karistust EI saanud, kuigi hoolimatu sõidustiil ja joobes juhtimine on Eestis tõsine probleem, jääb arusaamatuks. Aga Tuuli juhib tähelepanu ka teisele asjaolule, mis on näpuga näitamist väärt küll. Ma olen ajalehtedest lõputu arv kordi just noorte meestega seoses lugenud, et neil on ju terve elu ees, ei maksa ikka liiga karmi karistust määrata (ka isikuvastastest kuritegudest rääkides, kus kedagi ei huvita, kas ja milline elu pärast seda kuritegu ohvril ees on, kui ta on vigaseks pekstud või vägistatud), ja mulle ei meenu kordagi, et ma oleksin lugenud samast suhtumisest noorte naiste kohta. No stiilis, et ei peaks seda naissoost narkomuula ikka kinni panema, tal ju terve elu ees, äkki saaks temast ikka tippteadlane, kui me talle teise võimaluse annaksime. Raudselt neid väljaütlemisi on, aga meeskriminaalidega võrreldes nii palju harvem, et ei jää silma.

Tuuli kommenteeris seda kahe hiljutise karistuse põhjal nii (ilmunud ka siin):

Kaks noort inimest sooritavad kuriteo. Ühe taustast ei ole suurt midagi teada, aga ilmselt üsna süngetel asjaoludel jäi noor naine rasedaks, varjas ennast ja sünnitas lõpuks lapse kodus saunas ning lämmatas ta seejärel kohe. Teine noor inimene läks purjakilpäi sõbraga tülli, läks endast välja ja sööstis autoroolis punasega ristmikule ning vigastas 13 inimest. Mõlemad saavad karistada. Üks pääses tingimisi, teine sai osaliselt reaalse vangistuse. Üks kohtunik kommenteeris: “Kohtuniku sõnul ei saa karistuse mõistmisel olla eesmärgiks kättemaks, vaid ikka see, kuidas isik saaks taas õiguskuulekasse ellu sulanduda. Ent XXX on noor, põhjendas kohtunik, kellel on sisuliselt terve täiskasvanu elu ees.” Teine kohus põhjendas oma otsust: “Selline karistus peaks olema piisav motiveerimaks süüdistatavat edaspidi käituma seaduskuulekalt. Viimane on oluline seetõttu, et tahtlikult toime pandud raske isikuvastase süüteo eest õiglase karistuse mõistmise läbi taastab ja kinnitab kohus ka teiste inimeste usku ja usaldust õiguskorda.” Kumb on kumb? Ilmneb, et roolijoodikust tulipea puhul rõhutab kohtunik süüaluse noorust (23) ja pidas vajalikuks, et süüalune saaks kohe õiguskuulekasse ellu sulanduda. 21-aastase tüdruku puhul kohus noorust ei märgi ja kuigi sünnitusjärgse kuriteo retsidiivsus on puhtbioloogiliselt pisut vähem eeldatav kui ülbe liiklusrikkumine, peab tema minema trellide taha.

Tema postituse all hakati rääkima tahtlikkusest jms, et tüdruku tegu olevat tahtlik, poisi oma aga mitte. Ma nüüd ei teagi. Inimene, kes vihahoos punase tulega ristmikule kihutab, teeb seda teadlikult ja tahabki oma sõpradele näidata, et “vaadake, mind ei tasu vihaseks ajada, sest muidu on teie elu selle tulemusel ohus”. Olgu, võime öelda, et ta oli emotsionaalselt erutunud meeleseisundis, aga mul on väga raske uskuda, et see tüdruk seda ei olnud. Jah, tüdruk teadis, et tema teol on ainult üks võimalik tagajärg, aga ka noormees pidi oma teo võimalikest tagajärgedest vägagi teadlik olema. Seaduse seisukohast on üks muidugi lihtsalt risk (võrreldav siis lapse ainult minutiks ämbrisse jätmisega), teine kindla peale minek. Selge aga see, et lapsetapu kordumise tõenäosus nii väga suur ei ole, sest enne iga uut kuriteovõimalust on ometi kohustuslik üheksakuine puhveraeg, mida roolijoodikul ei ole.

Lihtsalt sellised uitmõtted.

P.S. Kuna me siin ausalt ja võrdõiguslikult asja mõlemast suunast vaatame – huvitav, kas see on ka seotud erineva suhtumisega sugudesse, et süüdimõistetud mees on mitte ainult nime, vaid ka pildiga, aga süüdimõistetud naine on anonüümne?

P.P.S. See pole täna mitte ainus feminismiuudis, üks mees kirjutab ka just feminismist.

Koeraelu

20161016_201658

Good news, everyone! Sain teada, et paljud minu takistused joogas ja tantsutunnis on tingitud sellest, et kuigi alaselg paindub ja õlad painduvad, ei paindu ülaselg kohe üldse mitte. See tähendab, et sillas (vt üles) olen ma näiteks sellises imelikus asendis, sest käed lihtsalt EI lähe sirgu, ka siis mitte, kui mind õigesse asendisse tõsta üritatakse. Või kui ma üles vaatan, tõusevad näiteks automaatselt õlad ka üles, sest ülaselg ei paindu nii palju, et loomulikult seda teha. Mis omakorda võib olla põhjus, miks mul õlavööde nõrk on ja õlad kipuvad kergesti valutama, sest peavad rohkem tööd tegema (jah, olen proovinud rohkem vasakut poolt koormata, mille tulemuseks on see, et vahel on nüüd parema õla asemel hoopis vasak tundlik – aga see-eest olen ma suutnud end väga hellalt hoides samal ajal ka lõuatõmberežiimiga jätkata ja isegi teatud tulemusi saavutanud, st toimub edasiminek, mitte tagasiminek, kuigi ma ise olin eesmärgiks seadnud pigem baastaseme hoidmise). Mis iseenesest on muidugi halb, aga see, et probleem on defineeritud, tähendab, et sellega saab tegeleda. Nii et nüüd teeb tema kõrgeausus blogija ülaseljavenitusi, aeleb joogapallil, teeb karnapidasanat jne (mina ei saa aru, kuidas need põlved mul seal maha lähevad, kui ülaselg tegelikult ei veni …). Aga minu lemmik on see armas onu, kes oma ümarat kõtut näitab:

Muidu on viimased paar päeva läinud mingi läga tähe all. Pühapäevane äratus oli kell 8.30. Tegelikult oli esimeseks äratuseks ca tund enne seda vinguv koer, aga kuna ta viimasel ajal kogu aeg vingub, ignoreerisin ma teda ja järgmiseks äratuseks oli see, kui ta tund aega hiljem mulle täpselt ukse ette sittus. Uks oli kinni ja avaneb sissepoole, nii et ukse avamiseks oleksin pidanud ukse vedelast hunnikust läbi tõmbama. Shitty situation ütleksid välismaalased.

Õnneks olen ma ideaalkaalus, sain ust siiski pisut nihutada, et koristustarbed tuua. Terve see aeg ise samal ajal palvetades, et koer sel ajal, kui ma koristan, uuele ringile ei läheks. Ja noh, päev möödus kogu aeg kahtlustava pilguga koera poole kõõritades. Jalutamas käies peletas ta oma puristamisega ühe vanatädi konkreetselt minema, kes meid täiesti tülgastunud pilguga vaatas. Nagu vabandust, ega ta meelega. :/

Mõtlesin, et uus nädal toob uued tuuled, aga kas sa näe, nüüd on hakanud sedasinast asjandust hoopis taevast alla sadama.

Tegelikult on mul üks tõsisem postitus meeles mõlkunud, aga nii palju tööd on, et pole olnud aega mõtteid ritta seada. Kannatlikkus on voorus.

Ahjaa, tantsutrennis ütles treener ohates, et “stange ääres tuli ju juba NII hästi välja” – mis on täielik võit, sest neid stangeharjutusi ma harjutasin ekstra kodus, järelikult on harjutamisest kasu olnud ja on põhjust edasi harjutada. Tunne oli ka palju parem juba endal. Järgmiseks korraks õpin selle neetud reveransi ka selgeks ja siis te alles näete! Seekord oli tund aeglasem ka, nii et päris mõnus oli, jõudis jälgida jne. Nii et ehk on vastus hiljuti tõstatatud küsimusele siiski jah. 😛

Kas karu saab tantsima õpetada? (ainult trennipostitus)

Ehk siis täna räägime me sellest, kuidas on a) üle kuu aja trenni teha ja b) teha midagi, mis sul (VEEL!) ÜLDSE välja ei tule ja milles sa küllaltki saamatu oled. Täpsustuseks olgu kohe öeldud, et need kaks punkti ei käi sama spordiala kohta, ma tahan väga loota, et ronimises on mul siiski veel lootust vaikselt edasi areneda.

Niisiis. Olen viiest tantsutrennist ühest puudunud ja ühest jõudsin poolde. Seal võetakse megakiiresti edasi, nii et kohalkäimine on üsna kohustuslik, kui maha ei taha jääda. Ja enda meelest mul nagu MIDAGI juba läks paremini, kuigi eelmises trennis oli nii palju raskeid asju. Näiteks on meil selline täisring, mida tehakse nii, et alustad pildil paistvast viiendast positsioonist (st et mõlemal jalal on kand ja varvas koos, meil vist kellelgi ei lähe nad kokku), tõused varvastele, teed täisringi ja jääd uuesti viiendasse positsiooni. Juba seal ma feilisin, sest kui sa ei suuda seda asendit võtta, siis sa astud sammukese lähemale küll, aga ikka kas maandud oma teise jala peale või koperdad oma kanna otsa vms. Siis tuli mingi harjutus veel, mis mul täiega metsa läks (ta üritas vahepeal füüsiliselt mul asendit parandada ja see on nii kohutav, kui sa näed mõlemat peeglist, tema on graatsiline nagu luik, sa üritad seal kõrval TÄPSELT sama asendit järele teha ja no see lihtsalt näeb välja, nagu sa oleksid infarkti saamas parajasti) ja ta päriselt ütles mulle naerdes:”Oh, sinu õpetamine on mulle ikka tõeline väljakutse!” Ja mina veel arvasin, et läheb ju paremaks, aeglaselt, aga läheb!

Tulin koju ja teatasin korterikaaslasele iseenda lohutamiseks, et tegelikult pole asi üldse nii hull, sest alguses oli meid ca 15 ja nüüd on koos minuga ainult ca viis järel, järelikult ma olen vähemalt osavam kui need allaandjad. Tema, keda on õnnistatud kõrge IQ, aga mitte ligilähedaseltki sama kõrge EQ-ga, vastas üllatunult, et see nüüd küll loogiline ei ole. Selle põhjal, et kümme tükki kadunud on, saavat ometi järeldada ainult seda, et ma olen järjekindlam, mitte seda, kes osavam on – vabalt võib olla, et nad läksid ära, sest trenn oli nende jaoks liiga igav ja liiga lihtne. Ma ei ole päris kindel, kas ta saab aru, et sellist loogikat ei peaks tutvustama inimesele, kes saab sind soovi korral öösel padjaga lämmatama tulla.

Kedagi süüdistada siin pole, sest iga kord ma mõtlen, et no nüüd ma vahepeal harjutan kodus, aga tegelikult jõuab kätte järgmise esmaspäeva hommik, aga mina pole midagi teinud. Üle-eelmine kord kirjutasin megapika nimekirja välja (jeté, piqué, tendu, révérence, plié, ronds de jambe par terre, grand battement, fouetté, échappé sauté, arabesque) ja eelmine kord olin ikka sõrm suus, iga kord, kui õpetaja ütles, et “ei-ei, siia asendisse minnakse tendu‘st,” sest mul polnud ju meeles, mida see tähendab. Saab näha, kas järgmine kord on parem, nädalavahetusel võiks ju keerutada. Eile kodus kõndisin varvastel ja otsisin ühel jalal tasakaaluasendeid, koer arvas, et ma olen lolliks läinud ja üritas mind igaks juhuks pikali joosta.

Sharma ja Momoa on loodusest kinni püüdnud noore ronija ja üritavad teda aeglaselt inimeste hulka sulandada. Nii sirgub pealekasvav põlvkond.

See oli siis tantsujutt. Ka ronimistrennis on uued tuuled ja just praegu on seal käimas väga aktiivne eneseanalüüsi ja uute tippude poole püüdlemise osa. Nii et eile, põhimõtteliselt pärast kuud aega trennist eemal olemist (kaks nädalat õlaga eemal, siis poolteist nädalat trenni, siis kaks nädalat haigena kodus), filmisin eneseanalüüsi mõttes seda, kuidas ma üht uut rada esimest korda proovin. Mitte just väga üllataval kombel näeb see video välja umbes selline, nagu keegi üritaks kartulikotti köiega üles vinnata. Mõelge selle peale, et minusugune nartsissist jätab hetkel kasutamata võimaluse end näidata, ja saate aru, kui halb see olla võib. Kuna jätkuvideo tehakse juba järgmisel nädalal, sest mu treener arvas, et võiks ikka enne radade maha keeramist seal samas filmida, kas on paremaks läinud, pean täna teise raja peal ka video ära tegema – hommikul oli tõlke tähtaeg, olen viis tundi maganud, nii et ootan suuri tegusid.

Ma olen üldse selle nädala pärast võrdlemise suhtes veidi skeptiline – kui suurt arengut ühe nädalaga ikka oodata saab, seda enam, et minu peamine eesmärk ei ole hetkel mitte uusi kõrgusi vallutada, vaid jõuda selleni, et mu töö-, era- ja spordielu on tervislikus tasakaalus, ma ise pole kogu aeg alamaganud ja pooled asjad pole tegemata (jajah, ma tean, et suured eesmärgid, aga unistada tulebki suurelt) ning ei vihasta enam iga si väikese asja peale. Seda, et ma krooniline ülepingutaja olen, sai hiljuti alles kuskil blogisabas arutatud, nii et tegelikult peaksin ma õppima hoopis rohkem puhkeaega võtma ja suhtuma trenni kui rekreatsioonilisse tegevusse – mis ei välista loomulikult higi ja vaeva, mulle meeldib väga süstemaatiline higi ja vaev, aga see peaks kõik olema mõistuse piirides, et selle kõrvalt vaimselt ja füüsiliselt tervena püsida. Nii et minu meelest oleks hulga mõistlikum filmida mind hoopis kuukese pärast mõnd muud rada esmakordselt proovimas – samas, ega see nädala pärast filmimine mul ju ka tükki küljest ära ei võta, võin mõlemat teha, nii et mis siin ikka vinguda. Ma lihtsalt väga ei usu, et ma kõigest ühe nädala pärast automaagilisel moel mitmekordselt paranenud sooritust näen. Teise nurga alt, äkki aitab see just seda mentaalset poolt treenida, mul nimelt on väike probleem tähelepanu keskpunktis olemisega, mul on raske midagi teha, kui mind parajasti vaadatakse, nii et sellega tegelemiseks on tihti filmimine kindlasti kasulik. No ja mille jaoks ma selle vee- ja tolmukindla superkaameraga telefoni ostsin, kui mitte selleks, et magneesiumitolmu sees ronimisvideosid teha.

Kui olen end korra välja maganud, suudan neid ilmselt natuke analüütilisemalt ka vaadata, nii et ainus emotsioon ei ole enam “jumal küll, ma olen nagu hunnik vedelat pa*** ju seal seina peal”. Siis hakkame mõtlema, mis on nõrgad küljed (st “kõik peale tugevuse” hästi ei istu, peaks neid ikka veits tähtsuse järjekorda panema) ja asume nendega tegelema. Ma enda meelest sada aastat juba üritan elada nii, et vaiksed jalad on elustiil ja vähemalt kolmandik trennist on igasugused harjutused, aga jalatöö ei parane sugugi nii kiiresti, kui ma näha tahaks. Nii et tuletame nüüd kõik koos meelde, et ometi rännak, mitte sihtkoht, eriti kui sa vahepeal kuuajaseid lillenuusutamise ja tervise parandamise pause teed. Hingad sisse, hingad välja ja ronid uuesti hobuse selga kivi otsa. Läheb-läheb.

Ei tea üldse, mis aastaaega ma igatsen praegu

Aga täitsa lõpp, kui imeline oli üle hulga aja jälle normaalselt trenni teha. Selline nauding lihtsalt.

Kas muusikale ei saa kuidagi kinno tellida?

Ma olen rongist täiega maas, sest juba eelmisel aastal tuli välja muusikal “Hamilton“, mis räägib Alexander Hamiltoni (USA founding father, noh) elust. Ja no nagu arvata võib selle põhjal, kui palju auhindu see saanud on, on muusika suurepärane ja sõnad lausa geniaalsed. No vaadake (algab räpiga, sest noh, terve see asi on hiphopi mõjudega, aga see on ainult algus):

Ja selline “armastuslaul” siis, taas kord, NEED SÕNAD:

Ahjaa, hakkasin eile vaatama uut sarja “Westworld” (vaadake treilerit ka sealt, see on minu meelest kõige parem treiler, aga juutuubist leidsin ma ainult teisi). Sari räägib siis väga ehedatest inimrobotitest, keda inimesed lõbustuspargis muuhulgas ka lõbu pärast tappa ja vägistada saavad (sest LÕBUSTUSpark*), ja kelle loojaks on Anthony Hopkins, kes tundub seal täpselt sama hullumeelne, nagu ta igal pool tundub. Mina hakkasin seda vaatama, sest mulle meeldib Thandie Newton, aga sari tõmbab täiega endasse. Homme tuleb kolmas osa, ma tõesti ei jõua ära oodatagi seda.

Sõnaloomepostitus sai nii palju ägedat tagasisidet, et ma pean mõtlema pisut selle peale. Ma olen üldse natuke aeglane praegu, magasin 12 tundi järjest, ärkasin kell 1 ja tunnen, et varsti võiks jälle magama minna. Vähemalt saan end tõesti korralikult välja puhatud.

* Ma ise mõtlesin selle peale, et kuidas see üles ehitatud on neil. Sest tegu on siis pargiga, kuhu kõik võivad minna ja seal siis etteantud lugusid järgida. No et kohtud mehega, aitad teda “juhuslikult” ja tasuks kutsub ta sind varandust otsima, kõik on ette kirjutatud. Aga kui sa tahad, siis lased hoopis selle mehe maha, sest sul on parajasti selline tuju, ja siis on selline seiklus. Ja seal näitas ka, kuidas osad seda keset linna tegid. Aga samas on seal ka osad vanemad koos lastega, keda viidi nunnusid lugusid vaatama. Ja kuna kõik kliendid võivad alati teha, mis nad tahavad, tekib mul küsimus, kuidas vanemad hoolitsevad selle eest, et igasugused vägistajad-mõrtsukad + nende lillenuusutajatest lapsukesed kokku ei satu. Muuhulgas on seal ka robotlapsed. Et kui nüüd sinna parki mõni pedofiil lustima läheb, kust ta siis aru saab, kes seal päris ja kes robot on? Sest see võiks üks üsna õnnetu õnnetus olla …

Füüsiline enesehindamisprotsess

Kuna ma olen juba esmaspäevast saadik tagasi tööl ja tehniliselt “suht-koht terve” (st haigusnähud on sellised, mis otseselt tööd ei sega), siis tahaks HIRMSASTI trenni minna. Õnneks on mul lisaks südamele, libiidole ja lihastele aga mingi mõistus ka, mis mind tagasi hoiab ja selgitab, et mõistlikum on end korralikult terveks ravida. Nii et iga päev hindan end väikeste ettetulevate asjade põhjal, näiteks:

  • kas trepist viiendale korrusele kõndimine võttis hingeldama? (Vastus: natuke veel võtab, aga mitte enam märgatavalt)
  • kuidas ma töökaaslastega võrreldes riides olen? (tavaliselt olen mina maikaga, nemad pikkade käistega ja kurdavad, et külm on, üleeile oli olukord veel vastupidine, eile võrdne ja täna oli mul juba jälle nii palav, et kiskusin akna lahti, kuigi pidin selle Henriku igisemise peale kohe teisipidi jälle kinni panema – ma vannun, et ta istub pool päeva mütsiga, ma ei saa aru, kuidas tal külm saab olla)
  • köha-nohu? (magasin teisipäeva öösel esimest korda terve öö, ilma et oleks köhimise peale üles ärganud. ühe normaalse padjaga. köhin nüüd ainult pärast sööki-jooki. nohu veel on.)
  • pearinglus? (ainult siis, kui ootamatult püsti tõusen, mis on üsna tavaline. kuumahood käivad, aga see võib lihtsalt lähenev menopaus olla)
  • külmavärinad? (pole sel nädalal olnud)
  • reaktsioon lühikesele madala koormusega trennile?

See viimane on vist kõige kõnekam. Esmaspäeval käisin ikka tantsimas, pärast seda olin täiesti omadega läbi. Hiljuti proovisin huvi pärast üht maksimumseeriat lõuatõmbeid teha, et näha, kas baastase on sama (on), ja kui tavaliselt on pärast seda käelihased väsinud, siis seekord olin pärast ÜHTE seeriat lihtsalt täiesti kurnatud. Piisavalt, et mitte rohkem teha. Eile tegin joogat ja pidin puhkepause tegema. Täna olin omadega nii läbi, et ei jaksanud joogat ka teha. Vist ei peaks siis veel homme trenni minema. 😀 Ma ise mõtlen küll, et ei tea, kui ainult tehnikaharjutusi teha … Aga noh, pühapäevaks olen end korralikult välja maganud vähemalt, selle aja peale ikka juba natukenegi end seina peal liigutada võib. Loodetavasti ei kehti trennikaaslaste kohta see, et mida harvem näed, seda armsam oled, muidu nad tulevad varsti suudlema mind. Need vähesed, kes mind selle aja peale veel ära tunnevad.

Tahaks sõnaloomevõistluse teha

Arutasime täna, et ei olegi head eestikeelset omasõna ingliskeelse spoiler’i (nagu spoilerdamine) jaoks. Konkreetselt mitte ühtki ideed ei ole ka. Siil pakkus välja sõna “etterääk”, aga mina ise ei oska tõesti MITTE MIDAGI pakkuda. Tahaks ometi midagi sama lahedat ja tabavat kui rüperaal või noodikäimar vms lahedad asjad, mis meil olemas on. Ei ole vaja keelt solkida, teeme ise uue sõna.

Noh? Laske tulla!

(Nutan, kui ühtki kommentaari ei tule, need ilusad suured silmad saavad teie pärast märjad olema.)

  • Rubriigid