Üks äärmiselt taktitundeline sõber, kes pole viimasel ajal mu blogi lugenud, lähenes mulle Facebookis ja küsis, miks mind juba mitu kuud üldse näha pole olnud – ja et oleks selge, mida ta tegelikult teada tahab, lisas lõppu daamilikult:”Kas sa kepid kedagi uut v?”
Pidin häbiga tunnistama, et peaaegu nii on, kõigest natuke proosalisem, st täiskasvanuelu (mis minu jaoks kahtlemata uus on) on hoopis raevukalt mind keppinud. See-eest jõudsin ma septembri lõpuks enda seatud eesmärgini, kas pole see mitte tore?
Ja minu armas koer, kes muidu on alati augustis oma jooksuaja ära ajanud, on seekord hoopis oktoobris seda lõpetamas. Ta on kolm päeva lihtsalt vingunud ja inisenud, sest ilmselgelt on maailm üks kole koht ning mina seisan tema ja tõelise õnne vahel. Täna tundus juba rahulikum, nii et välja minnes lasin ta rihma otsast lahti. Selle peale jooksis ta kohe aia äärde, kus tavaliselt on koer, ja nähes, et kavaleri seekord väljas ei ole, tegi ringi ümber aia ja jättis oma märgi iga serva peale. No et see ikka välja tulles kohe aru saaks, et “käisin siin ja tahtsin kudrutada, aga sind ei olnud, nii et nüüd võid ainult iseennast süüdistada”.
Eilse päeva veetsin aktiivselt rabeledes, aitasime ühel veidi tõbisel sõbral puid laduda ja sõime ta külmiku tühjaks. Üsna tulemuslik rabelung oli (kolmandik 15 ruumist sai sõbrantsiga kahepeale mõne tunniga riitadesse pandud), mind haaras kohe rõõm ära tehtud tööst:
Pärdikute päevaraamat 