Vist on tõesti muhkkatk

Umbes pooled inimesed minu ümber on parajasti haiged, sealhulgas kaks tükki, kellega ma igapäevaselt kokku puutuma pean. Kõik teised kirjutavad sama (minu seisundi kohta ütleb nii mõndagi see, et ma naersin selle “D ila ila” üle omaette tükk aega). Aga sellest hoolimata olin ma miskipärast üllatunud, kui mul eile hommikul kurk valutama hakkas ja eile öösel järsku hingamisega probleeme tekkis, sest kuskilt jõudis kohale metsik tatilaine – mille tulemusel ma ei saanud alguses magada ja lõpuks leidsin mingi täiesti X-asendi, kus läbi ühe ninasõõrme hingata sai, aga millest kogu ülejäänud keha hiljem valus oli.

Need kaks sõpra olid mõlemad paar päeva täiesti pikali maas, aga mina mõtlesin naiivselt (ja ütlesin seda ka töökaaslastele, lubades muuhulgas homme kodust töötada, sest ma tahtsin tegelikult täiega kolmapäeval tööl tagasi olla), et mul on ainult nohu-köha, küllap mu immuunsüsteem säästis mind hullemast. HAAH. Hullem jõudis lihtsalt kohale kella kuue paiku ja algas täiesti ootamatult külmavärinate ja pearinglusega. Ning lõppes sellega, et ma istusin üle poole tunni töölaua taga, sest läpaka ekraani ja muude vidinate küljest lahti ühendamine tundus liigse pingutusena. Nüüd ootan, et korterikaaslane koju tuleks, sest ise koeraga väljaminek ei tundu üldse hea mõte olevat.

Keskendumisvõime on null, seda postitust olen pausidega teinud ca kella kuuest saadik (vahepeale mahtus isegi väike uinak ja padjale ilastamine), sõin kanasuppi (sest seda tehakse, kui haige ollakse) ja minu suurim mure elus on hetkel see, et täiega tahaks jäätist, aga mul on külmavärinad. Äkki peaks selle pliidi peal soojaks laskma? Teoreetiliselt on ka muid muresid, näiteks mõni kohustus, mida ma kaks nädalat ignonud olen, aga need ei tundu nagu hetkel nii akuutsed.

P.S. Sõbranna, kellega ma koos tantsutrennis käin, rääkis, et täna oli kohal neli inimest. Mitte ei tahaks uskuda, et teised kõik lihtsalt juba eemale peletatud on (kuigi mõni võib olla lahkunud küll, sest varasema treeningkogemuseta inimesele see kursus tegelikult ei sobi), ju nad on siis ka haiged. Sõbrants ise oleks pea ära minestanud, sest üks harjutus oli nii koormav, et lihtsalt hakkas pilt taskusse libisema. Õpetaja rääkis selle peale, et kui neil nii juhtus (ma järeldan sellest, et see on siis järelikult balletitunnis tavapärane asi), pandi nad külma vette istuma. Ma arvasin, et mina võtan trenni üsna tõsiselt, aga need inimesed on ikka täiesti hardcore.

Mõtlesin, et õpiks ennast armastama

Noh, et inimesed peaksid asju ikka tähtsuse järjekorras võtma, eks hiljem vaatame, kuidas nende teiste inimeste armastamisega on.

Tegelikult vaatasin ma seda TED-talki ja mulle meeldis selle naise jutt nii väga, eelkõige selle pärast, et ta esines väga hästi, et mõtlesin, et võiks ju mõnda ta raamatut ka lugeda, ja juhtus nii, et see raamat, mis mulle esimesena kätte sattus (loe: mille internetist tasuta sai), räägib iseenda armastamisest ja piiride seadmisest. Raamat mulle nii väga ei meeldi, sest on selline aeglane ja kõike neli korda üle korrutav, aga mõtted, mida seal korrutatakse, on iseenesest sellised, et ma täitsa usun, et depressiivsetele inimestele ongi vaja neid aeglaselt korrutada. Mõni asi tuli enda kohta ka tuttav ette, aga eriti läks mõte vvn-ile, sest siin räägib asjadest, millest tema on ka oma blogis palju rääkinud. Näiteks sellest, et paljud inimesed võtavad endale perekonnas või tutvusringkonnas abistaja rolli, kes alati kõigi jaoks olemas on, aga ise ei oska abi küsida ja peavad seda häbiväärseks, sest on oma rollis kinni. Ja et kuni sa oskad ainult anda, aga ei oska võtta, on tegelikult natuke nirusti. Eestlaste rahvuslik probleem vist, abikätt ulatada oskavad kõik, aga seda teistelt paluda uhkus ei luba.

Teine asi, millest põhjalikult juttu oli, oli see, et inimesed mõtlevad tihti, et nad peavad vastama mingitele tingimustele, enne kui nad on piisavalt head. No et nii, nagu sul peab olema piisavalt diplomeid ja oskusi, enne kui sa insenerina töötama kõlbad, peab sul ka olema piisavalt raha/haridust vms, et sa armastust väärt oleksid. Kui inimene ise ei usu näiteks, et ta on armastust väärt, siis ta lepibki mingite värdjatega. Nagu üks sõbranna mulle hiljuti ütles – “vaata, milline ma välja näen, kust ma sellise normaalse mehe saama peaksin”. Mis jätkuvalt tekitab küsimuse, et miks sa värdjaga koosolemist üksinda elamisele eelistad, aga no ma ei ole inimestest kunagi aru saanud, ju siis on pidev emotsionaalne väärkohtlemine mõne jaoks meeldivam kui liiga vaikne korter ja tühjem rahakott vms.

Siis tuli peatükk sellest, kuidas inimesed emotsioone sõltuvustega tuimestavad. Ma irvitasin ja mõtlesin, et ÜKS asi, millega mul probleeme pole, ma ju vihkan sõltuvusi, isegi kohvi ei joo enam nädala sees. Naer kestis nii kaua, kuni lugesin esimesest lõigust, et sõltuvus ei pea olema ilmtingimata alkohol, selleks võib olla ka Facebook või liigne sport. Nagu mine pekki, tädi, mida sinusugune üldse teadusest ja psühholoogiast teab! Mul ei ole probleemi, ma võiksin kasvõi KOHE lõpetada. See, et ma seda postitust squattides kirjutan, mitte toolil istudes, näitab ainult, et ma olen hea rööprähkleja, ühendan meeldiva kasulikuga. Ja see, et ma vihastasin, ei olnud kaitsereaktsioon, vaid inimeste lühinägelikkus ajabki ju närvi. Nii et istu sisse oma arvamus.

Puhh. Jätkame. Äkki mõni järgmine peatükk ei ole nii lühinägelik.

Ahhaa, põhiliselt räägib ülejäänud raamat sellest, et lisaks töötamisele ja pingutamisele on vaja ka puhata ning mängida. Kuna inimesed tihti ei tea, mis see puhkamine ja mängimine üldse on, tuuakse hulk tervislikke näiteid. Räägitakse tantsimisest, meditatsioonist, lihtsalt lollitamisest ja üldises plaanis vabamalt võtmiselt. Palju häid ja praktilisi mõtteid. Kusjuures täitsa tõsiselt, kui ma tantsima läksin, ootasin ma sealt paremat painduvust ja veidi tasakaalu jms, aga olen sealt KAHE TUNNIGA saanud selle, et ma tunnen end oma kehas vabamalt ja julgen ennast rohkem liigutada. Kasvõi mingite suvaliste soojendus- ja venitusharjutuste ajal, ma julgen nüüd teha suurema liikumisulatusega kereringe ja lihtsalt end siia-sinna raputada, sest see tundub parajasti mõnus, ilma et ma mõtleksin selle peale, et seda tehes näen ma ju totter välja (ja kui on inimesi, kelle meelest enam-vähem iga teine asi, mida sa teed või ütled, totter on, on ju lihtsam lihtsalt neist inimestest eemale hoida, selle asemel, et end pidevalt õigustada või kellegi teise rõõmuks oma käitumist muuta). See on lausa METSIKULT vabastav. Nii et soovitan soojalt mitte ainult puhata ja mängida, vaid leida selle jaoks vahepeal uusi võimalusi, eelistatult selliseid, mis sulle keerulised tunduvad ja väljakutset pakuvad, sest just need avaldavad ka kõige suuremat mõju.

Aga väga soovitama ma seda raamatut ei hakka, mis sellest, et ise selle läbi lugesin, tõesti venis teine ja kordas üsna elementaarseid asju.

P.S. Uut “Ghostbustersit” ma ei suutnudki lõpuni vaadata. Poole peal panin kinni ära ja mõtlesin, et mille jaoks seda nüüd vaja oli, maailmale see küll midagi juurde ei anna. Samas, mehed internetis vinguvad, et seal näidatakse meessoost isikuid lollidena, ja sellega ma küll nõustuda ei saa. Või noh, näidatakse küll, aga seal näidatakse KÕIKI lollidena, selles mõttes ei eristu see, kuidas mehi kujutatakse kuidagi teiste kujutamisest. Chris Hemworth on küll totu seal, aga lollakad ja imelikud on kõik.