Mõtlesin, et õpiks ennast armastama

Noh, et inimesed peaksid asju ikka tähtsuse järjekorras võtma, eks hiljem vaatame, kuidas nende teiste inimeste armastamisega on.

Tegelikult vaatasin ma seda TED-talki ja mulle meeldis selle naise jutt nii väga, eelkõige selle pärast, et ta esines väga hästi, et mõtlesin, et võiks ju mõnda ta raamatut ka lugeda, ja juhtus nii, et see raamat, mis mulle esimesena kätte sattus (loe: mille internetist tasuta sai), räägib iseenda armastamisest ja piiride seadmisest. Raamat mulle nii väga ei meeldi, sest on selline aeglane ja kõike neli korda üle korrutav, aga mõtted, mida seal korrutatakse, on iseenesest sellised, et ma täitsa usun, et depressiivsetele inimestele ongi vaja neid aeglaselt korrutada. Mõni asi tuli enda kohta ka tuttav ette, aga eriti läks mõte vvn-ile, sest siin räägib asjadest, millest tema on ka oma blogis palju rääkinud. Näiteks sellest, et paljud inimesed võtavad endale perekonnas või tutvusringkonnas abistaja rolli, kes alati kõigi jaoks olemas on, aga ise ei oska abi küsida ja peavad seda häbiväärseks, sest on oma rollis kinni. Ja et kuni sa oskad ainult anda, aga ei oska võtta, on tegelikult natuke nirusti. Eestlaste rahvuslik probleem vist, abikätt ulatada oskavad kõik, aga seda teistelt paluda uhkus ei luba.

Teine asi, millest põhjalikult juttu oli, oli see, et inimesed mõtlevad tihti, et nad peavad vastama mingitele tingimustele, enne kui nad on piisavalt head. No et nii, nagu sul peab olema piisavalt diplomeid ja oskusi, enne kui sa insenerina töötama kõlbad, peab sul ka olema piisavalt raha/haridust vms, et sa armastust väärt oleksid. Kui inimene ise ei usu näiteks, et ta on armastust väärt, siis ta lepibki mingite värdjatega. Nagu üks sõbranna mulle hiljuti ütles – “vaata, milline ma välja näen, kust ma sellise normaalse mehe saama peaksin”. Mis jätkuvalt tekitab küsimuse, et miks sa värdjaga koosolemist üksinda elamisele eelistad, aga no ma ei ole inimestest kunagi aru saanud, ju siis on pidev emotsionaalne väärkohtlemine mõne jaoks meeldivam kui liiga vaikne korter ja tühjem rahakott vms.

Siis tuli peatükk sellest, kuidas inimesed emotsioone sõltuvustega tuimestavad. Ma irvitasin ja mõtlesin, et ÜKS asi, millega mul probleeme pole, ma ju vihkan sõltuvusi, isegi kohvi ei joo enam nädala sees. Naer kestis nii kaua, kuni lugesin esimesest lõigust, et sõltuvus ei pea olema ilmtingimata alkohol, selleks võib olla ka Facebook või liigne sport. Nagu mine pekki, tädi, mida sinusugune üldse teadusest ja psühholoogiast teab! Mul ei ole probleemi, ma võiksin kasvõi KOHE lõpetada. See, et ma seda postitust squattides kirjutan, mitte toolil istudes, näitab ainult, et ma olen hea rööprähkleja, ühendan meeldiva kasulikuga. Ja see, et ma vihastasin, ei olnud kaitsereaktsioon, vaid inimeste lühinägelikkus ajabki ju närvi. Nii et istu sisse oma arvamus.

Puhh. Jätkame. Äkki mõni järgmine peatükk ei ole nii lühinägelik.

Ahhaa, põhiliselt räägib ülejäänud raamat sellest, et lisaks töötamisele ja pingutamisele on vaja ka puhata ning mängida. Kuna inimesed tihti ei tea, mis see puhkamine ja mängimine üldse on, tuuakse hulk tervislikke näiteid. Räägitakse tantsimisest, meditatsioonist, lihtsalt lollitamisest ja üldises plaanis vabamalt võtmiselt. Palju häid ja praktilisi mõtteid. Kusjuures täitsa tõsiselt, kui ma tantsima läksin, ootasin ma sealt paremat painduvust ja veidi tasakaalu jms, aga olen sealt KAHE TUNNIGA saanud selle, et ma tunnen end oma kehas vabamalt ja julgen ennast rohkem liigutada. Kasvõi mingite suvaliste soojendus- ja venitusharjutuste ajal, ma julgen nüüd teha suurema liikumisulatusega kereringe ja lihtsalt end siia-sinna raputada, sest see tundub parajasti mõnus, ilma et ma mõtleksin selle peale, et seda tehes näen ma ju totter välja (ja kui on inimesi, kelle meelest enam-vähem iga teine asi, mida sa teed või ütled, totter on, on ju lihtsam lihtsalt neist inimestest eemale hoida, selle asemel, et end pidevalt õigustada või kellegi teise rõõmuks oma käitumist muuta). See on lausa METSIKULT vabastav. Nii et soovitan soojalt mitte ainult puhata ja mängida, vaid leida selle jaoks vahepeal uusi võimalusi, eelistatult selliseid, mis sulle keerulised tunduvad ja väljakutset pakuvad, sest just need avaldavad ka kõige suuremat mõju.

Aga väga soovitama ma seda raamatut ei hakka, mis sellest, et ise selle läbi lugesin, tõesti venis teine ja kordas üsna elementaarseid asju.

P.S. Uut “Ghostbustersit” ma ei suutnudki lõpuni vaadata. Poole peal panin kinni ära ja mõtlesin, et mille jaoks seda nüüd vaja oli, maailmale see küll midagi juurde ei anna. Samas, mehed internetis vinguvad, et seal näidatakse meessoost isikuid lollidena, ja sellega ma küll nõustuda ei saa. Või noh, näidatakse küll, aga seal näidatakse KÕIKI lollidena, selles mõttes ei eristu see, kuidas mehi kujutatakse kuidagi teiste kujutamisest. Chris Hemworth on küll totu seal, aga lollakad ja imelikud on kõik.

2 kommentaari

  1. 1) mulle meeldib see, kuidas sa raamatuid arvustad.
    2) soovitada võibki ju poolt raamatut? “lugege läbi sissejuhatus ja peatükid 1, 3 ja 7”.
    3) kelle blogis ma kirjutasingi, et enda hästi tundmiseks tuleb võtta mingi ala, kus sa oled ERITI hädine, ja paar korda trennis käia? areng on kõrvulukustav. muidugi tuleb kohe katki ka jätta, enne kui sein v platoo vastu jõuavad. jääb mulje “a vat tantsimine, kus SEAL on mul alles potentsiaali!!”

  2. Ku ma selle nädala kuidagi üle elan ja veel meeles on, võtan võimaluseks lugeda.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid