anna kannatust

Aga reeglite rikkumine on ju oluline

Mulle ei meeldi see, kuhu tänapäeva haridus liikunud on. Marca alles kirjutas sellest, et eeldatakse, et vanemad on kogu aeg koolielus kaasategevad, lisaks on tänapäeval e-Koolid ja muud rõvedused. Töö juures oli alles väike skandaal, üks emps oli väga närvis, sest sai e-Koolist teate, et laps on kahest tunnist järjest põhjuseta puudunud. Selgus, et tegu oli lihtsalt õpetajapoolse märkimisveaga ja kõik väga kena. Kauri käest kuulsin, et e-Koolis on muud teenused tasuta, aga popiteate eest (vanem saab telefonile teate, kui laps põhjuseta puudub) küsitakse raha. Äri. Et saaks ikka kogu aeg silma peal hoida.

Minu meelest on see KOHUTAV. Vanemad käituvad, nagu see oleks elementaarne, et nad saavad igal hetkel vaadata oma lapse tunniplaani, teavad, kus ta täpselt on, ja lisaks on ta kohustatud 24/7 otsekohe telefonile vastama. Minul oli ülikontrolliv ema, nii et loomulikult ma valetasin kogu aeg. Ei häbene ka, sest ma leian, et inimesel on õigus oma isiklikule ajale ja arvestades seda, et minu käest on näiteks otse küsitud, mille jaoks mul sõpru üldse VAJA on, siis ilmselgelt me mõtleme täiesti erinevalt. Minu meelest lähtuvad asjade VAJADUSEST ainult mingid kummalised inimesed. Sporti ei ole vaja, head toitu pole vaja (võib ju elada leivast ja veest ja vitamiinidest), seksi pole vaja, meelelahutust pole otseselt vaja. Või kui eeldatakse, et laps vajab automaatselt samu asju, nagu nende vanemad – nagu Marca “mina ei käi öösiti sõpradel külas, järelikult ei pea mu lapsed ka käima”. Minu parimad mälestused lapsepõlvest on need, kus me teiste lastega koos heinaküünis ööbisime (või noh, üritasime, sest mina ja mu nõbu hakkasime õudusjutte rääkima ja siis väiksemad hakkasid kartma ja läksid tuppa ära ning ega meie ka ei viitsinud tavaliselt siis enam üksi küünis magada). See oli megaäge. Ja ma olen ka viimaste aastate jooksul paar korda ikkagi mõne sõbranna juures ööbinud lihtsalt lõbu pärast – vaatame koos mingit filmi ja joome siidrit ja siis ööbin seal. Sest tore on. Kui keegi küsiks, et mille jaoks seda nüüd siis VAJA on, ma mõtleks, et ta on lollakas.

Kõik need asjad, mida sa tavaliselt ei tee ja mis annavad sulle võimaluse olla iseseisvam ja ISE oma elu eest vastutada, õpetavad sind … noh, ise oma elu eest vastutama. See on vajalik. Taevas teab, et vanemad näevad megalt vaeva, et oma lapsi kogu aeg vati sees hoida, nii et selge see, et valetamine ja vahepeal salaja oma asja ajamine on iseseisvumise paratamatu osa, kui just väga normaalsed vanemad ei ole sattunud. Nagu Marca ütleb – ta TUNNEB, et ta peab vastutama. St et alateadlikult tahab ta takistada selle olukorra tekkimist, kus ta laps oma külalise eest vastutama peaks (mis oleks igati normaalne vastutusala ühele lapsele – vastutada ise oma kooliasjade eest, oma sõpradega ja oma trenniga seonduva eest). Ja kui te hakkate nüüd vaidlema, et KOOLIlaps ei suuda ise uurida, kas ta külalisel on kõht täis ja mis kell ta koju peab minema, siis mõelge selle peale, et vanasti käisid kolmeaastased hanekarjas ja suutsid vastutada selle eest, et mõni ära ei kaoks. Ärge tulge mulle rääkima, et laps vanuses 6+ ei suuda sõbranna käest küsida, kas too võileiba tahab ja kas poleks ehk aeg koju kasida. Sest ma saan aru, kui vanem lihtsalt ei taha kedagi oma koju, see on igati ok tunne – või ei taha kedagi oma koju pärast teatud kellaaega – aga ka sel juhul on igati ok lapsele öelda, et meie pere reeglid on sellised ja sinu asi on neid reegleid oma sõpradele vahendada.

Igatahes, lastele on valetamine eluliselt vajalik, et nad saaksid inimesteks kasvada. Kui sulle on väga normaalsed vanemad sattunud, siis saab valetamise ehk mõne asja mitte rääkimisega asendada. Ja nüüd on lastelt põhimõtteliselt see võimalus ära võetud, sest neile on nutitelefonid pihku surutud ja nende peale karjutakse kohe, kui nad neile hetkega ei vasta, ning nii, kui nad ühest tunnist puuduvad, teeb mamma-papa telefon juba piiks-piiks. Ehk siis laps peab valima, kas käib nööri mööda või läheb igatahes ja otsekohe oma vanematega konflikti (mitte ei saa loota, et ehk ikka pääseb kuidagi). Politseiriik on see. Näha, kuidas keskmine inimene seda hädavajalikuks peab, on kurb. Näha, kuidas “poole kohaga punkarid” (“täiega olen vabameelne, kui parajasti selleks aega ja raha on ning kell liiga palju pole”) seda teevad, ajab peaaegu nutma.

Võtan selle peale rahustuseks ühe joogi.

P.S. Joogiks on uue joogamatiga kaasas olnud ajurveedatee. Mhmh, see on olemas. Mõeldakse ikka asju välja. Joon ja juba tunnen, et olen ühte kõrva pidi valgustatud. Korterikaaslane vaatas aga mati peale joonistatud Ganešat ja kommenteeris entusiastlikult:”Oi kui vahva, sul on Dumbo mati peal.” Just-just, sõbrake, vähemalt oled sa tugev.

Ahjaa, sellest tugevusest oli mul tänagi kasu. Läksin mina toidupoodi ja kuigi väikevend oli juba lubanud mulle koeratoitu tuua, avastasin, et seal on normaalne toit normaalse hinnaga, ning mõtlesin, et koju on ju ainult paarsada meetrit, mis see 15 kg tassida ei ole. Unustades, et a) ma olen haige ja b) ma pean enne pakiautomaadist ühe paki ka ära võtma, nii et mõlemad käed on kinni. Nii et pidin koju helistama ja paluma, et ta mulle poolele teele vastu tuleks, et ma end üksi ära ei katkestaks. Kui ise oled loll, on hea, kui sõbrad on abivalmis ja tugevad. Hea kohe, et ma kaks päeva järjest talle kogemata süüa olen teinud (st olen teinud oma harjumuspärase koguse ja siis, kui see valmis on saanud, avastanud, et õige, ma ei jaksa ju haigena nii palju süüa, jagame selle pooleks), muidu oleks suisa häbi või midagi.

faith · sport

Minu uus official girl crush

Nii ilus, nii naiselik, aga samas nii tugev. Ja ma ei tunne teda, nii et ma saan ette kujutada, et ta on täiuslik: